Tuesday, September 19, 2017

Santa Cruz saar

Kui Galapagosele minna, siis alustate kas Santa Cruzilt voi San Cristobalilt. Need kaks saart on korralikuma lennujaamaga, kus mandrilt tulevad lennukid maanduvad. Kohalike saartevaheliste lendude jaoks on ka Isabela saarel vaike lennujaam olemas.

Galapagose suurima elanikkonnaga saar on Santa Cruz. Sealt valjuvad enamus tuurid, kruiisid ja paevatripid. Santa Cruzilt otsustasin ka mina alustada. Suurim linnake Puerto Ayora on Galapagosele kohaselt yliturvaline, void oma rahakoti valikohviku lauale jatta ja keegi ei puutu seda, valja arvatud linnud. Linnud, kuradid, on ylbed. Soovad su taldriku tyhjaks su nina all ja haaravad veel saia ka kaest ara. Alguses oli jube nunnu, et nae kui toredad pisikesed linnukesed. Parast oli tunne, et kai voi karbsepiitsaga soomas, et saaks natuke rahu neist.

Vaidetavalt on Galapagose ainsad pangaautomaadid Santa Cruzil ja enamus makseid toimub sularahas. Tegelikult oli ka San Cristobalil pangaautomaat olemas. Kaardimaksed toimisid ka paljudes kohtades, aga klausliga, et maksad siis 22% rohkem kui muidu arve oleks. Vaikeste summade puhul pole nii hullu, aga kui 100 dollarilise paevatripi eest peaksid 122 maksma, see juba votab motlema ja valima sellise tripi, mis olemasoleva sularaha eest valja tuleks. Kohalik raha Ecuadoris ja Galapagosel on USA dollar muuseas.
Odavama otsa hotellid olid umbes 25 dollarit oo, lisandus iga oo eest kolmekas mingi maksuna. Valjas soomine maksab 8-40 dollarit. Soltuvalt siis sellest, kas tahad syya kana, mis on ohukeseks tambitud ja pestoga kaetud - see oli siis 8 dollarit.  Kui tahad yksi terve suure vahi nahka panna, siis maksad 40. Vaiksema vahi eest maksad 25. Vahid elavad peale kinnipyydmist 20 tundi, kui just keegi neid enne ara ei soo ja nende piinasid ei lopeta. Sorad on maha loigatud neil ning aegajalt tostetakse neid sealt klaaskastist inimestele naitamiseks ning loobitakse siis sisse tagasi yksteise otsa nagu oleks tegu puuhalgudega.


Viimaseks ohtuks olin juba piisavalt karastunud, et suutsin yhe vahi piinad lopetada ja ta omale soogiks tellida. Oma osa selles oli ka tolle restorani ainsal inglise keelt koneleval tootajal ehk peakokal (kena meesterahvas), kes nii ilusasti raakis sellest, kuidas ta teda valmistama hakkab ja millised maitseained ja San Francisco mojutused Galapagose knihviga tulema hakkavad sellest roast, siis igastahes see jutt oli vaga isuaratav. Mida suudab yks onnetu vahk yhele kenale ilusa jutuga peakokale vastu panna?

Kohalikud restoranid yritavad turiste enda lauda meelitada peamiselt vahkidega voi suurte punaste kaladega, keda ainult Galapagosel leida voib. See suur punane kala ei pidavat eriti hea olema, aga lihtsalt teda kuskil mujal peale Galapagose ei ela, selleparast ostetakse. Tolle punase kala hinda ma ei kysinud, akki oli 20-25 kala eest.

Kui tahad lihtsalt tavalist kala syya, siis maksad 12. Kala on selline kantsakas nagu liha tavaliselt on. Suur halli varvi taine tykk ilma luudeta, nagu oleks vaala kyljest raiutud. Tegelikult oli vist tuur voi tursk voi misiganes parajasti vorkudesse jai. Igastahes peab igavesti suur kala olema, forellist ja lohest kindlasti suurem.
 Kusjuures ma ei oginud ennast seal paksuks. Kogu selle aja jooksul soin ma ara rohkem kala, kui kunagi varem elu jooksul (kui kalapulgad mangust valja arvata). Kaladieet ja keskmiselt 23 kilomeetrit kondimist paeva jooksul ning tund-kaks ujumist sinna lisaks, aitasid neljal kilol seljast kaduda.

Aga et soogist raakimine kohtu tyhjaks ja ogima jalle ei ajaks, siis natuke linnapilte linna turistikama poole pealt - rannapromenaadi ymbrus.







Santa Cruzi peamised turismiobjektid on Charles Darwini keskus, kus kilpkonni kasvatatakse munadest kuni nelja-aastasteni, et nad siis turvaliselt vabasse loodusesse lasta.  Koik atraktsioonid on siin saarel tasuta kylastajatele, valja arvatud eraisikute omad.


Pollumehed pole erilises vaimustuses kilpkonnadest, sest nad soovad nende saagi ara, aga mitmed on halva heaks pooranud ja hoopis oma aias jaluitavaid kilpkonni raha eest turistidele naitama hakanud.
Linna atraktiivseim atraktsioon on aga kalaturg, kus voib naha erinevaid kinnipyytuid kalasid ja vahke ning nende ymber tiirlevaid suuri linde ja kohalikku ahnet merilovi, kes endale kalapalasid nurumas kaib kalamyyjatelt.




Santa Cruzil voib ka moningaid mereiguaanasid peesitamas naha. Need elukad on mu uued lemmikuimad loomad nyyd. Kilpkonnad vaatasid koik inimesi jube vihkava pilguga, mis on muidugi ka arusaadav peale koiki neid kilpkonnasupi aastaid. Aga ikkagi - paganama pikk viha neil. Kuigi kilpkonnade eluiga arvestades, voibolla polegi nii pikk viha. Lihtsalt tuleb nende ajaarvamise jargi asju moota. Mereiguaanad olid agedad hevikad. Piisavalt hirmuaratava valimusega, et saaksid tuusalt lebotada, ilma et keegi nina ette tomblema tuleks nii vaga.

Saturday, September 9, 2017

Jalle teel.

Kuulsad klassikud on oelnud, et hullud ajad nouavad hulle inimesi. Taiendaksin seda, et odavad lennupiletid nouavad samuti hulle inimesi. Naiteks selliseid, kes on valmis kolm paeva reisima, et sihtpunkti jouda...
Esimene paev.
Dublin - Birmingham - Madrid. Kohalikud odavlennufirmad Ryanair ja Iberia Express, ainus meelelahutus ja sook on see, mille ise kaasa votad voi pardalt ostad.





Madridis veetsin oo hostelis, Tirso de Molina metroopeatuse lahedal. Sealkandi restoranis soin ohtusoogiks paneeritud ja praetud juuksekumme, aga vahemalt vein oli odav ja hea. PS toiduoriginaalnimetud oli paneeritud kaheksajalg vist. Mu hispaania keel on jatkuvalt vaga norgal tasemel.

Jargmisel paeval oli lend Mehhikosse. Lennujaamas ostsin peekoniga burgeri. Burger oli seest taiesti toores, seega jai minust sinna maha. Soin burgerisaia koos peekoniga ainult. Kui Barcelona kandi toiduelamused olid vaga head, siis Madridid ma enam syya ei julge vist mujal kui McDonaldsis...
Aeromexico lennuk oli suur ja udupeen. Akendel sai klaasi tumedust ise maarata, mitte polnud luuke mida akna ette tommata. Sook oli vaga hea, veiniga oldi lahked, nagu ka muude jookidega. Filme joudsin ara vaadata nii 6 tykki. Vahepeal lendasime orkaan Irma tegevuspiirkonna lahedalt mooda. Kui mujal olid pilved vaga palju lennukist allpool, siis seal oli pilve vaga korgele yles ajanud.

Mehhikos oli lendude vahe 6 tundi. Tund sellest kulus lennujaamas lennuki parkimisele ja lennujaamast valja kondimisele. Mexico City on koige suurem linn, mida ma iial nainud olen. Ausalt. Ja ma olen kainud nii Torontos, Delhis kui New Yorkis. Hiina ja Jaapanisse ma siiski pole veel joudnud. Tykk aega lendasime yle linna ja see ei paistnud loppevat.
Linna mineku jatsin seekord vahele. 5 tundi ei paistnud piisav aeg nii suure linna ja lennujaama kohta. Tagasilennul on lendude vahe 10 tundi, siis lahen. Aga oma Mehhiko elamuse sain ikkagi katte. Jube uni tikkus peale kogu aeg, kodusema aja jargi oli ju kell umbes 5 voi 6 ikkagi ja lennukis mul und ei tulnud, lend oli tapselt keset paeva. Algas kell 2 ja maandudes oli Mehhikos kell 5 ehk kuskil 10 ohtul koduse aja jargi. Lennujaamas istudes aga tiksus siis mu oinne uneaeg. Magada ei julgenud lennujaamas, sest transiitreisijate jaoks polnud eraldi tsooni. Ootasid lennujaamas koos igasuguste suvaliste inimestega, kes voisid otse tanavalt sinna sisse astuda. Oma fotoka kaotamisega enne sellist reisi ma ei julge riskida. Seega tiksusin seal pingi peal niisama ja voitlesin unega. Korraga paar minutit enne keskood tekkis rongi lahenemise haal. Ma olin lugenud, et kuskil peab lennujaamas metroo linna minema, aga polnud oiget kohta yles leidnud. Mis seal ikka, haal on, jarelikult on kuskil lahedal see rongipeatus siiski...
Siis hakkas porand rappuma nagu oleks metroo otse poranda all. See tundus juba tiba kahtlasem. Ja siis hakkasin pingid porandatel kiigutama inimesi. Inimesed olid segaduses. Ja siis see tuli. Korralik maavarin, koos koikuvate seinte ja lainetava porandaga ja pommiplahvatust meenutava myraga. Rahvas kargas pysti, paar lennujaama tootajat karjusid hispaania keeles ja viibutasid ukse poole ja panid ise elu eest jooksu. Rahvas samamoodi. Koik jooksid elu eest, tunne oli nagu jookseks tormise mere peal. Ma polnud korraliku eurooplasena esiti kindel, kas tegu oli pommiga voi maavarinaga. Kui pomm, siis peaks rahvamasse valtima, et mitte jargmise enesetapja poole joosta. Kui maavarin, siis peaks majast valja saama, enne kui lagi kaela kukub. Kuna lae kaela kukkumine oli reaalsem oht sel hetkel, jooksin valisuste poole, ise kogu aeg lakke vaadates, et teaks eemale hypata, kui see alla tulema hakkab. Rahvas seisis oues nii pool tundi, jareltouget ei paistnud tulevat, seega hakati sisse tagasi minema. Jumal hoidis meid sel oosel. Natuke eemal, kus epitsenter oli, tundsid 58 inimest viimast korda elus maavarinat ning muid ilmalikke tundeid. See 8.2 pallise tugevusega maavarin oli sajandi suurim Mehhikos. Mul on ikka au olnud ajalooliste syndmuste keskel olla. Balti keti ajal Lilli piiripunkti lahedal ja Parnu jaanuaritormi aegse uputuse ajal Parnus jahtklubis uppuvaid autosid ja maju vaatamas. Nyyd siis seda maavarinat tunnistamas. Kes teab, mis ponevat tulevikus veel juhtuma hakkab.



 Lennujaam pidas kenasti vastu. Natuke karises monest kohast, moned klaasid purunesid, kaubaautode koormad vedelesid maas laiali, asfaltteedel olid morad sees. aga ikkagi. Koik oli korras.



Lend hilines vaid tunnikese ja kuue tunni parast olin Ecuadoris. Guatemala piirile lahenedes oli orkaani tegevuspiirkonna kandist naha valgusshowd. Pikne oli korralikult paugutamas seal kuskil. Lugesid kolmeni ja kais uus sahvatus.
 Ecuador on vaga magine maa. Kes Quito kanti reisib, peab arvestama magede ohuga ja voimaliku magedehaigusesse jaamisega. Ma olin ainult lennujaamas moned tunnid, ei saanud midagi aru. Enne arasoitu olen seal paevakese, siis naeb ara, kas oleks pidanud tabletid ostma voi elan yle.
Enne viimasele lennule paasemist, pidin maksma 20 dollarit, laskma kotid yle kontrollida ja sain tahtsa paberi, et voin lennule minna ja maaleminekuks samuti luba olemas. Viimane lend siis oli Galapagosele. Vahemaandumine Guayaquilis. Lennukis ekraanid ei tootanud, aga vahemalt anti sandvitse ja kohvi voi karastusjooke.

Naiivselt olin arvanud, et Galapagos on mingi rikaste pensionaride sihtkoht. Tegelikult oli lennuk tais noori inimesi, pooled neist meenutasid Nullkulu, kes tema blogi teavad. Vaga community feeling oli kuidagi seal lennul. Hulk inimesi, kes on sarnaste eluvaadete ja huvidega koos minemas oma unistuste sihtkohta. Suvakaid satud siia vaga harva, sest tegu on paris kalli kohaga, mis paljudel reisiisu ara votab. Lennupiletid Ecuadorist Galapagosele maksid 100 eurot rohkem kui Madrid-Mexico-Ecuador edasi-tagasi lend. Mis oli 260 eurot Aeromexico paari kuu taguse kampaania ajal. Suurem osa rahvast laks lennujaamast oma kruiisidele, paris palju oli ka neid, kes omapai paris seiklema tulid. Buss viis kanali juurde sadamasse tasuta, paat Baltra saarelt (kus lennujaam asub) Santa Cruz saare sadamasse maksis 1 dollar, buss sadamast Puerto Ayorasse maksis 2 dollarit.






Majutus on kolm paeva siin saarel tuuripaatide sadama lahedal, 20 eurot oo. Korvaltanaval on kohalike restoranid, suured vahid on 20 dollarit, aga mu jaoks on vastumeelne lasta kedagi tappa spetsiaalselt minu jaoks. Seega soin eelnevalt surnud kala, mis maksis 10 eurot. Kanaga praed on 8 eurot. Ja keelatud menyy hindasid ei kysinud. Seal olid siis kirjas koik looduskaitse all olevatest elukatest road.


Thursday, August 24, 2017

Island

Ma polnud kunagi varem kellegagi Islandilt kokku puutunud, seega oli väga huvitav islandlastega kohtuda. Islandi inimesed on tagasihoidlikud. Keegi ei karga sulle ligi oma abi pakkuma tänaval ega tule sind kõrtsis tüütama. Sa võid rahulikult õhtu otsa Islandil pubis istuda ilma, et keegi peale teenindajate sulle tähelepanu pööraks. Väga kodune tunne tekkis seal kuidagi. Rahulik, turvaline ning vaiksel iisil sõbralik ühiskond. Iirimaal ei ole võimalik kahte minutitki üksi pubis veeta, koheselt on kõrtsis istuvast kuuest inimesest viis sinuga juttu ajamas, uudishimutsemas kes oled ja kust tuled, nalja viskamas ja ennast sinu arvelt lõbustamas. See kuues, kes sinuga sotsialiseeruma ei tule, on see persoon, kes kaks tundi telefoniga jutustab ja kõik detailid oma viimasest kahest päevast kuulajaile teada annab. Iiri pubides on iga inimene arvel, kes iga päev seal istuvad, on üksteist ära tüütanu, seega uued näod on vanadele olijatele kerge saak ja heaks meelelahutuseks. Islandil aga istud rahulikult oma lauas, oled niisama, vaatad telekat, sööd või suhtled oma seltskonnaga.
Samas kui mingis olukorras kuskil kellegagi juttu alustama juhtud, siis on nad väga sõbralikud ja hea huumorisoonega.








Islandil annab tunda geograafiline asukoht.Olles Ameerika ja Euroopa vahepeal, siis on palju ameeriklasi tänavail turistidena, poodides ameerika kaubad ja linnas on oma spetsiaalne ameerika pubi. Ka inglise ja iiri pubid olid olemas, aga iiri pubidest ei ole võimalik pääseda üheski maailma otsas.







Hinnatase on hirmus. Odavad hostelid-hotellid on umbes 100 eurot öö, 90 euro eest võite magada ka kellegi autotelgis. Odavamad takeawayd pakuvad 15-25 euroseid sööke, restoranides-pubides söömine tähendab 20-60 eurot supi või prae eest. Õlu maksab 8 eurot. Pudel vett poes 3 eurot. Muuseumipiletid on 15-20 eurot, ühistranspordi päevapilet 15 eurot umbes. Kuna kohalik odavlennufirma  pakub odavaid lende euroopast ameerikasse Islandi vahepeatumisega, siis on lennujaam seal ööbivaid inimesi täis, kes raha kokkuhoiu nimel ei pelga lennujaama koridoriseina oma magamiskotti maha laotada. Pea kõik nurgad ja seinaääred olid magajate poolt hõivatud.










Poodide vaateaknad olid huvitavad ja annab tunda, et islandlased pole elust ega loodusest võõrdunud. Pole just palju kohti, kes julgeksid kaupa linnutopistega kaunistatud vaateakendel reklaamida või nirki tapvat öökulli vaateaknal demonstreerida. Öökull ja nirk siis samuti topised. Lambatopis reklaamib oma vendade-õdede nahkasid. Ja kes tahab vaalaliha maitsta, siis see praad maksis 65 euro ringis. Puffin ja hobune olid 40 eurosed praed. Pisike klaastuub vulkaanituhka maksab 9 eurot, laavasool üle 10 euro, laavatükke saab 30 euroga.