Monday, July 24, 2017

1944

Nüüd on siis vaadatud ka 1944, sellega on minu teadmised headest uutest eesti filmidest ka lõppenud. Klassikokkutuleku vaatasin ära ükskord bussiga Tallinnast Riiga sõites, oli naljakas ja täitsa ok film. Kui keegi oskab midagi soovitada, siis olen üks suur kõrv.
1944 puhul juhtus sama asi, mis juhtub kõigega, mida Nüganen puudutab ehk siis muutub kullaks. Väga andekas idee oli see, et mitte ainult üks peategelane tappa, vaid ka see järgmine peategelane. Poole filmi peal läks asi sujuvalt ühelt rindepoolelt teisele üle, jällegi ainult ülivõrded selle lükke eest. Sügavust oli filmil nii palju, et sellesse võib uppuda. Tegelased väga hästi välja joonistatud dialoogide ja konfliktide kaudu. Omade mõiste oli jällegi hägustatud. Ja kõige selle juures jäi piinama mõte, aga mida ma ise teinud oleksin sellises situatsioonis, kui miski pole enam nii nagu olema peaks ja pidepunkt elus on kaduma läinud. Võibolla oleksin samuti eelistanud surra lahinguväljal, et pääseda sellises kaoses elamisest. Kiire surm on kergem kui elamine teadmatuses, üksinduses ja süütundes.
Ma lugesin hiljuti neid EV100 artikliseeriaid, kus kirjutas taganevatest saksa vägedest, kuidas eestlased jäeti põgenevaid baltisakslasi kaitsma vene vägede eest. Ja kus akordionimängu saatel veeresid vankril noored poisid oma surma poole, seejuures ise teades, et ellujäämiseks lootust pole. Nagu Jüri Aarma hiljuti ütles midagi taolist, et põrgu ja paradiis on sul endaga kaasas, mitte ei sõltu see sellest, kus sa oled.

Sunday, July 23, 2017

Päevad, mis ajasid segadusse

Sain ka mina selle filmi lõpuks vaadatud. Ootused olid suured, nagu vist kõigil 90ndatesse oma nooruse maha raisanutel. Elamuse andsid aga ainult muusika, nostalgilised asjad ja detailid (nagu näiteks autoga kaapekaga koha pealt minema sõitmine ja kurvides libisemine). Tuli meelde nii mõnigi kord, kui ise sedasi autoga üle kaela oleks võinud lennata viimast korda elus. Ja mõned korrad, kui lendasimegi, aga õnneks ilma tõsisemate tagajärgedeta. Ja elamine usus, et elu on seiklus ning lootuses, et nende seikluste käigus satutakse oma elu muutva õnneliku juhuse otsa. Kroonikas tegid ju ilma lood, kuidas leiti trammidest tulevasi supermodelle, ilmusid novellid, kus suvaline tagasihoidlik maakas miss Estoniaks sai. Moonutatud tegelikkus lugudes, kuidas rikkad ja ilusad rikasteks ja ilusateks said. Tohutu hirm ise midagi elumuutvat ette võtta või pea ees tundmatusse rännata, sest vaesus oli enesehinnangu murust madalamaks surunud.
Tuttav hetk oli linnameeste mõnitamine (nende printsessidena käitumise pärast maal) ja maameestele omane omade hoidmine (kui kantpea Allari autosse vedas, sõbrad teda päästma tulid ja kõik kolm seejärel torni seoti), isegi kui seis oli lootusetu. Kuidagi levisid mobiilide vabal ajal uudised siiski, nii et kui omasid paar alevit edasi kultuurimaja ees peksti kohalike armukadedate meeste poolt, siis löödi zhigulile hääled sisse ja mindi omadele appi. See aga ei tähendanud, et tegu oli tulnukate stiilis tühipeadega, kes käisid peolt peole ja kakluselt kaklusele. Kõigil olid unistused ja oma tõsisemad tegemised peo panemiste vahepeal.
Tööl ei käidud mitte sellepärast, et ei viitsitud-tahetud, vaid tööd lihtsalt polnud. Rikkamad (erastamisest kasu saanud, välismaa sugulastelt abi saanud või päranduse saanud) tegid oma ärid, aga palgatööliste jaoks ei jätkunud neilgi raha. Saekaatriski töötamine ei tähendanud, et suuremaid unistusi elule polnud. Oli, aga saekaatris teenis väga head palka võrreldes sellega, et suurem osa seltskonnast ei suutnud kuskile tööd leida, sest polnud enam kolhoosiameteid ja talunikel puudus raha abiliste palkamiseks. Nende noorte vanemadki olid töötud, kust nad oleksid siis pidanud nõu ja tuge saama tööotsingutel?
Kõik virelesid. Maal elavatel noortel ja nende vanematel polnud raha, et sõita välismaale lapsehoidjateks või isegi Tallinnasse tööd otsima. Maanoored ei oleks osanudki tööd otsida, töö saamine käis suuremas jaos tutvuste kaudu tookord. Alles mõned aastad varem, nõukaajal, ju anti töökohad ja elukohad kõigile niisama mitte midagi selleks ise tehes. Kui aga riigi poolt loodud ametid kadusid, siis olid ka nende vanemad ilma tööta, kollaste kaartidega erastatud korterites vangis. See see vähene raha, mida noored said, kulutati sellele, et end ühel päevalgi kuningana tunda saaks igapäevase kerjusena elamise kõrvale. Iga uue asja ostmise juurde käis liikude tegemine, et ka sõbrad osa saaks teise rõõmust uue asja üle. Selline elustiil ei soodustanud säästude tekkimist ega kellegi vaesusest välja pääsemist. Kes tööl käis, see tegi teistele välja, muidu hakati norima, et uhkeks läinud.  Meeletu lunimine käis teiste poolt, et ta välja teeks peol. Kõik üritasid iga hetke ära kasutada, et end hästi saaks tunda, sest iial ei teadnud, kas järgmist sellist hetke tuleb niipea. Suvaliste autode peale hääletanult võis sageli jõuda kuskile 60 km eemale suvilapeole, kus kedagi ei tundnud, aga uusi nägusid võeti lahkelt vastu, sest nende abil saadi meelelahutust. Uusi jutte ja nalju, kui keegi täis jõi nii et tsirkust tegema hakkas, oli pidu korda läinud.
Individualism ja suhtumine, et mine osta ise omale suitsu, see pakk on minu raha eest ostetud, oli linnameeste komme. Maamehed elasid põhimõttel, et kui on, tuleb teistega jagada. Hea sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing...
Liiga vähe oli käsitletud filmis ka seda naiivsust, et rikkad inimesed on jube targad ja edumeelsed, kuid omaenda vanemad ning üldse eelmise põlvkonna alalhoidlikumad inimesed jällegi nõukajäänukitest stagnandid, kes ei jaga enam matsu välja. Vaene, järelikult loll. Rikas, järelikult oskab elada. Imetlus, kuidas ikka mõned nii vägevad saavad olla, et suudavad omale uhkeid maju osta või Concordiasse ärijuhtimist õppima minna. Kellegi Ameerikasse minemine oli juba nagu uudis teisest maailmast.
Ameerika ja kõik ameerikalik oli kõigi märg unelm. Sellepärast ka seksuaalrevolutsioon üle võlli läks, kuid see ei tähendanud, et armastust poleks olnud enam. Mida vaesemad inimesed ja mida vähem omatakse, seda tugevamad tunded ja vajadus kellegi õla järele. Mitu rauda võis ka tules olla, kui parasjagu kindlat suhet polnud. Kolkanoorena oli iga õlekõrs abiks, mis aitas sealt külakesest minema pääseda, sest omal polnud ei julgust ega ressursse. Polnud ju raha, et korralikke saapaidki osta. Sageli olid odavad itaalia saapaninad sada korda kokku liimitud, et tallad käimise ajal ära ei kaoks alt.
Selle filmi juures kõige rohkem see tegelaste ühekülgsus häiriski. Kõik tegelased tundusid ühetaolised. Võibolla vaid Pontuga oli veidi rohkem vaeva nähtud (väga tuttav oli hetk, kui peoperemees kõik ühel hetkel välja viskab, kui siiber saab), omamoodi tolle aja märgina ka Pontu tütre juuraõpingud. Targemad kurikaelad teadsid, et seadust saab rikkuda ka seaduslikult, tuleb vaid augud noores seadusandluses üles otsida.
Ka Juuliuses oli rohkem sisu, Juuliuse elu üle filosofeerimine oli karakterile sügavust andev. Mäletan oma alevi padujoodiku mõtisklusi elu mõtte üle, ka tema sai veidi hiljem surma. Mitte autoavariis, vaid sai naaberalevis raudtee peal nuga. Vist oli võlgu kellelegi mingi väga väikese summa. Elu ei olnud palju väärt tollel ajal
Uued ajad ja piirangute puudumine või mitte tunnetamine elureeglite muutumise tõttu, nõudis paljude asjade ümber mõtestamist, kõrgemate võimude asendamist alternatiivsete võimudega. Nõidade juures käimised, tuleviku ennustamised, vaimsed otsingud, et kuidagi oma ellu uut tasakaalupunkti leida keset röövkapitalistlikku kaost. Nõutus ja oskamatus lahendusi leida, et oma materiaalseid unistusi täita. Klaaslagi oli igal pool ees, õnnelikumad neiud said külapoodi müüjaks, nii nagu õnnelikumad noormehed saekaatrisse tööle said. Mõned maanoored üritasid sigasid või pulle kasvatada, et raha teenida nende müügist. Üritati oma klaaslage purustada, aga ainus, millega end oma iidolite sarnasena tunda sai, oli pidude panemine.
Rikaste ja ilusate elu näis ju üks lõppematu pidu mullivannides, suvilate saunades jne. Keegi ju ei teadnud, kuidas nad pidudevälisel ajal elavad ning kuidas raha teenivad. Maal käisid nad ju ainult poode õllest tühjendamas ja shaslõkiliha ostmas järjekordse suvilapeo ajal. Taheti elada nii nagu nemad, aga vaatluste käigus hangitud info nende eludest oli puudulik ja ainult kohaomane. Umbes nii elavad paljud baarmanid - nähes päevast päeva ainult umbjoobes inimesi, tundub neile, et see ongi ainus võimalik puhkuse veetmise viis.
Võibolla oleks filmil rohkem mõtet olnud, kui Allar oleks peale avariid metsast vaiba sisse rulli keeratud laiba leidnud ning sealt edasi see süzhee arenenud. Kurikaeltel käis toona korralik darvinismi tsükkel. Vaid intelligentsemad jäid ellu (ja tõenäoliselt läksid poliitikasse hallide kardinalidena konsultantideks...). Praegusel juhul selline lahendus reamees Ryani päästmiseks tisleriks õppimise läbi, ei töötanud minu jaoks.
Filmil puudus mitmetahulisus ja sügavus. Lihvitud teemantiga tegu polnud. Lihvimata teemantiga samuti mitte. Kui see oli taotluslik, et 90ndatele kohaselt üritati paksemat klaasitükki teemanti pähe pakkuda, siis võib teose õnnestunuks lugeda. Kahju vaid hetkest, kui ostja aru saab, et ostis odava võltsingu. Pea sama hetk, kui peale kroonivahetust oli, mil saadi aru, et säästud on tuulde lennanud. Või see hetk, kui 18-aastasena saad kindlustussumma kätte ja see pole mitte 30 000 rubla, vaid 6 krooni. Või see hetk, kui pensionile jäädes saad aru, et Gunnar Grapsil oli selles reklaamis õigus, kus ta laulis, et jällegi on ainult tühjad pihud...
Igastahes oleks see võinud olla kuradi hea film. Au ja kiitus suuremale osale näitlejatest, nemad andsid oma parima! Ja noh, tore oli kuulata selle aja muusikat jälle. Mälestusi täis muusika...

Thursday, July 20, 2017

Craiova, Rumeenia

Odavaim viis Tel Avivist välja lennata on kas Küprosele või Rumeeniasse. Oleks meil aega rohkem olnud, oleks Küprosele läinud, aga tööasjad tulid peale juba, seega lendasime tagasi läbi Rumeenia ja sealt Inglismaa kaudu.





Rumeenias oli meil mitu tundi aega järgmise lennuni. Osa aega sai kulutatud lennujaamas, kus jube kaua aega passikontroll võttis. Kõik non-eud küsitleti põhjalikult läbi enne meid ja et ainus parasjagu sissetulev lend pärines Iisraelist, siis EU passikontrolli eraldi polnud. Kaks passikontrolli ühe lennukitäie jaoks. Lennujaama töötajad samas olid toredad. Üks käis vahepeal pagasilindil kõõluvaid lapsi lõbustamas. Mitte ainult meie omasid, vaid ka teisi, kes juba pagasilindilt õuealale viiva luugi kaudu põgeneda üritasid...






Linna läksime taksoga, sest busse ei paistnud Craiova lennujaama juurest väljuvat. Takso saime kui keegi tuli parasjagu lennujaama sellega. Igasugu äpid ei töötanud takso tellimise jaoks. Vähemalt mitte meil. Takso oli ilma konditsioneerita ja paras logu, aga sõitis. Ja oli odav. Umbes sama hinnaklass kui Eestis, kus ma ka aru ei saa, kuidas überi juhid sõita üldse viitsivad nende paari euro eest. Iirimaal läheb taksoarve umbes 15-20 eurot selle otsa eest, mis eestis on 2-6 eurot. Rumeenia taksojuht arvas, et tõmbab meil ilgelt naha üle kõrvade, kui kolme eurose otsa eest viis eurot sisse kasseeris, seletades  nii hästi kui suutis oma vaevalises inglise keeles, et tal kuumaga taksomeeter ütles üles ja sellepärast ei töötanud. Mees sai aru, et taksist ise hakkab otsi andma kuumast ja pakkus talle lahke oma päikesesooja lennujaamast kaasa võetud poolikut kokakoolat...






Igastahes. Lasime ennast rongijaama viia lootuses, et seal on pagasiruum, kuhu oma kohvrid saame jätta. Ilgelt palav ilm oli. 33 kraadi sooja, nii ei olnud me erilises vaimustuses linna peal oma kompsudega kõndimisest. Rongijaamas pagasiruumi ei olnud. Rongid paistsid ka suht kahtlased välja, nii et pikki otsi nendega teha oleks vist üsna ebamugav. Läksime lähemat ümbrust uurima, et ehk on mõni hotell, kuhu saaksime asjad jätta hoiule. Hotelle ei paistnud. Restoran oli veel kinni. Piirkond tundus olevat kui 90ndate Kajaka turu ümbrus. Majad olid kole räämas, vaesus ja hoolimatus paistis välja igal sammul. Need vähesed inimesed, kes väljas olid, olid kuumast oimetud ja venisid kui kontsaga hoobi lagipähe saanud prussakad. Positiivsema poole pealt pean tunnistama, et hoolimata kuumast ilmast ja õhu mitte liikumisest, polnud seal kuskil kassikusehaisu tunda, nagu seda Tel Aviv täis oli olnud.








Võtsime järgmise takso keset ristmikku, kui parasjagu rohelisega üle tee plaanisime tegelikult minna ja lasime end linna keskusesse viia. Kesklinn oli üllatavalt puhas ja ilus. Graffityd olid tõelised kunstiteosed, vanad kaunid majad ja park. Linnatuuri käisime kahekaupa tegemas - mina ühe lapsega ja mees teise lapsega. Kes parasjagu linna peal ei jalutanud, see istus kompsudega kohvikus, kus oli kaunis interjöör, keskpärane toit ning kõige ebasõbralikum teenindus, mille sarnast nõuka aegsetes kaubamajades või tallinna säästumarketites vaid kohata võis.
Inimestel lasti oodata tükk aega leti taga, sest teenindaja ei viitsinud õuest tooli pealt ennast püsti ajada ja jutustas parem oma kolleegidega. Kui siis leti taha ennast vedas, vaatas inimvihkajaliku pilguga klienti. Ei ühtegi viisakamat sõna, naeratust ega kiiremat liigutust. Kui mees uut coca-colat läks ostma, siis vaadati talle sellise näoga otsa, et mida sa värdjas jälle tahad ja pudel käis konkreetse kolksatusega letile a la, et see sulle kurku kinni jääks, idioot!







Lõpuks võtsime järgmise takso ja läksime lennujaama tagasi. Seal ei olnud nii palav. Kuigi õhukonditsioneere ka seal korralikke polnud, siis vähemalt polnud seal 33 kraadi. Kõigest umbes 28 kraadi, mis oli juba täiesti talutav. Viimane taksojuht oli väga sõbralik, taksomeeter töötas ja arve oli kolme euro kanti. Palju sõbralikke inimesi ja palju lapsi (võrreldes Riia-Tel Aviv lennuga) oli lennul Rumeeniast Inglismaale. Ühes eriti sõbralikus ja rõõmus-rahulolevas meeleolus, nagu seda tavaliselt soojalt maalt tagasi lendavad paketituristid on, rumeenlannas arvasin ära tundvat ühte mustlaskerjust, keda Inglismaa suurlinna tänavail imik süles haledal häälel ja väga pealetungival moel, raha kerjamas olen näinud. Töö on töö ja puhkus on puhkus. Ka kerjustena töötavatel inimestel. Ja puhkuse ajal tööasjadega ei tegeleta. Loodetavasti läks tal töösse sisse elamine kergelt peale toredat puhkust kodumaal. Ühes UK dokumentaalis näidati neid uhkeid maju, mida rumeenia kerjused kodumaale ehitanud on. Ja selgitati miks kerjuste lapsed alati magavad - nad olla uimastite mõju all. Mõnikord mõni imik on ka juba surnud, aga tööpäeva lõpuni peab see kerjusnaine selle võõra surnud titega siiski ringi käima ja kerjama nö. söögiraha lapse jaoks. Läheduses passivad ülemused ja korjavad aegajalt kassad kokku.





 Poodidest oli kõige rohkem pulmakleidi poode. Sellele järgnesid peigmeeste piduriiete poed. Ja siis kaltsukad. Elu nagu iiri gipsydel - pulmad on vaja teha nii uhked, et terve ülejäänud elu maksad nende eest ja peale pulmi käid elu lõpuni vaid kaltsukates. Kuigi tõenäoliselt neilgi sama komme kui iiri gipsydel, et vanemad maksavad pulmade eest, selleks kogukonnalt annetusi kogudes, mõnel juhul varastatud kaupa müües ja võlgu võttes.





Tegu siis jällegi ühe äärmusest äärmusesse riigiga. Vaesus ja rikkus. Kole ja ilus. Ebasõbralik ja sõbralik. Aga vähemalt oli nauding jälle normaalses kirjas tekste lugeda pärast raskusi heebrea keelega.

Tagasi kodus.

Olen täna päev otsa telekast tulevaid jõulufilme vaadanud ja jäätist söönud. Maja on kuidagi külm ja tühi kui pool perest ilma mööda laiali on. Paras aeg mul pensionipõlveks valmistuda ja endale hobisid külge harjutada. Näiteks olen vaadanud keskmiselt kaks filmi päevas. Täna vaatan juba kolmandat ja pole isegi õhtu veel. Lisaks loen jälle raamatuid. Päris raamatuid, mitte laste unejuturaamatuid. Kuigi see Vaibarahva lugu toob jube hästi une peale. Max 2 peatükki suudan korraga lugeda. Raamat on hea, aga uni tuleb ikka peale ühe koha peal paiga istumisest. Ja aktiivsusmonitori ostsin omale, olen ka nüüd 10 tuhande sammu klubis. Diivanilt külmkapini kõndimisega saab juba pea 30 sammu...

Kogu mu senine maailmanägemus st kodulinnanägemus, varises pihuks ja põrmuks, kuireisilt  tagasi saabudes kohalike uudistega tutvusin. Usu veel, et elad vaikses unises väikelinnas, kus aasta suurürituseks on viie müügileti ja kolme ostjaga suurlaat! Nüüd tuleb välja, et oleme kriminaalse elu keskus lausa. Küll on kellegi majja sisse murtud ning sularaha ja fotokaga välja kõnnitud, küll kirikust öö jooksul annetusteraha kaasa võetud. Ja lisaks sellele tuli välja, et politseikontori kohal olevas korteris elab lausa meie oma linna narkoärikas. Tema ja ta klientuur on siis üheks kahtlusaluseks kohalike sissemurdmiste taga. Teiseks kahtlusaluseks on solvangutevaba väljendi - etnilised iirlased - taha peituvad kohalikud gipsyd. Need on mitu korda meiegi ukse taga käinud, küll raha kerjamas, küll fooliumi laenamas oma küpsekana jaoks. Jutt käib samal ajal nii kiirelt, et jõuavad enestele sada korda ise juba vastu rääkida, seda tähele panemata.

Igastahes on ka minult nüüd kahtlusalused olemas, kes mu tutika rohelise kastekannu aiast pihta pannud on - sellised tegelased, kes peavad olema piisavalt vanad, et pole ammu väikeste lastega ja nende mänguasjade ning jalgrataste hindadega kokku puutunud, lisaks aiatööde armastajad, sest kes kurat varastaks 8-eurost kastekannu muidu kui sealsamas vedeleb 60-eurone jalgratas! Või sõid hulkuvad kassid kastekannu suure näljaga ära. Aga probleem kadunud kastekannu ja ämbrite abil peenarde kastmisega sai lahenduse. Mitte uue kastekannu näol - see tuleb kohalikku poodi jälle müügile alles homme, aga vihma hakkas sadama lõpuks. Samuti leidis lahenduse probleem, mida õhtuks süüa teha - pliit ei võta enam elektrit taha, niisiis sööme ülejäänud  nädala jäätist ja kommi. Happy days!

Tuesday, July 18, 2017

Tel Aviv

Kui nüüd kõige algusest alustada, siis saabumine Tel Avivi lennujaama lõi kõigepealt kuuma õhu pahvaka näkku lennukitrepist alla astudes. Seejärel pikk bussireis peamisse terminali, mis vist kolmas terminal nime poolest on. Seal tuleb pikk jalutuskäik mööda koridore, siis ummik, kus tehakse isegi beebidest pilte ja kontrollitakse passe ja väljastatakse triipkoode vist. Meil lõpuosa jäi veidi uduseks, sest kui järjekord meieni jõudis, siis teatati meile, et see järjekord ja fotograaf (ehk automaatne fotoputka) on vaid kohalikele, võõramaalastel palutakse lahkesti otse õigesse passikontrolli minna. Muuseas - EU kodanikele on kuni 90 päevane viibimine Iisraelis viisavaba.



Õige passikontroll on siis veel mitu pikka koridori edasi ja seal siis kohalikud lipsavad oma passilauast läbi nagu niuhti tänu oma enne tehtud fotodele ja passikontrollidele. Ning võõramaalased seisavad ning ootavad, et saaks vastata karmidele küsimustele nagu näiteks, mis on teie reisi eesmärk. Kus peatute? Kas olete homseks tähtsaks päevaks valmis? Viimane küsimus tuli meile ootamatult ja ehmunult küsisime, mis homme toimuma hakkab siis. Silme ees kangastusid sõjaväeroomikud, revolutsioon kesklinnas, paraadide maha surumine jne. Passiametnik vaatas kurjalt mu mehele otsa ja lausus süüdistavalt, et teie naisel on homme ju sünnipäev! See lahendas pingelise olukorra. Mees sai teatada, et see ainus põhjus ongi, miks me siin seisame praegu. Passiametnik teatas rahulolevalt, et õige otsus, Tel Avivis on palju ilusaid kohti, kus sünnipäeva tähistada saab.

  Rannaäärsete hotellide hinnad olid kolmeks ööks tuhat kuni paartuhat eurot. Odavaimad ööbimiskohad olid paarsada kolme öö eest. Üksikreisijad  st lasteta reisijad peaks leidma ka odavamaid ööbimiskohti dorm-tüüpi hostelites.
 

  Magav kass ja vaade vana sadama poolt.

Etteruttavalt tagasilennu kohta rääkides, siis viib rong ja buss linnast just sinna peamisse terminali, aga tuleks oma lendu kontrollida enne terminali sisenemist. Kui Wizzairiga näiteks lendate, siis pole sinna majja asja kui just niisama pikka turvajärjekorda ära seista ei taha, nagu meie, kus teile teatatakse, et peate kõigepealt teise turvajärjekorda minema, et passi külge turvakontrolli mineku õiguse andva triipkoodikleepsu saaksite. Seejärel selles triipkoodijärjekorra ära seisnuna saate kenalt turvaneiult teada, et teil pole triipkoodile õigust, sest olete vales terminalis. Õigesse ehk esimesse terminali läheb buss terminali eest, kui taksodest ja bussidest mööda olete jalutanud parema käe suunas, siis on seal see tasuta shuttle buss, mis viib esimesse terminali.
Buss võtab asja mõnuga, ootab kuni piisavalt rahvast on, siis peatub tükk aega järgmises peatuses ehk parkla juures. Siis lõpuks jõuab esimese terminali ette ka. Kuna kogu jutt ja sildid on heebreakeelsed, siis on hea närvilisemate reisijate juttu pealt kuulata, kes otsivad bussi ainsa kohaliku üles, kes inglise keelt oskab ja lasevad tal tõlkida, mida bussijuht räägib.

 Kerkiv kõrghoone, mille ees olev maja oleks nagu rusikaga hoobi peale saanud. Lömmis tundus tiba olevat.

 Esimeses terminalis siis kenasti triipkoodijärjekorda, siis laetakse teie passidest pildid nende andmebaasi, antakse teile teie fotoga pilet ja triipkood passi külge. Küsitakse karmilt, kes kurat teie pagasi pakkis, mille peale mu mees ehmunult minu peale süüdistavalt näpuga näitas. Kaebupunn selline! Nagu ma oleks süüdi, et Wizzairil on poole väiksem pagas kui muudel ja kõik asjad tuleb kokku suruda nagu vaakumisse paneks seljakotti. Ja kinnitades turvale, et keegi kolmas ei ole jahutaolisi valgeid pulbreid ega tulirelvasid või lõhkeaineid mu kotti vahepeal salaja lisamas käinud, lubatakse turvakontrolli, mis pea sama karm kui USAsse lennates. Ja siis lõpuks olete tänulik, et võtsite soovitusi kuulda ja tulite kaks tundi enne lennujaama, et siis viimasel minutil lennukile jõuda. Järgmine kord varume kolm tundi aega lennujaama jaoks.

Vaade Jaffa vana sadama poolt.   Omamoodi elamus on madalalt üle pea lendavaid, maanduvaid lennukeid vaadata. Eriti öösel pimedas.


 Rannapromenaad Tel Avivist Jaffasse. Umbes 40 minutit jalutamist sinna.
 Autosid pargiti väga tihedalt. Väiksemaid autosid lausa põikipidi. Kui alguses tekkis küsimus, kuidas nad välja saavad, siis lähemale minnes, oli näha, et iga auto oli nii eest kui tagant lömmis ja ära kraabitud.

Öömaja valisime booking.comi kaudu. Ilusad pildid olid, reiting oli enamvähem, sinna seitsme kanti jäi. Kurdeti puhtuse üle, kuid asukoht olevat hea. Puhtuse üle nuriseks meiegi, ees ootas tõsine seapesa, kus voodid tegemata, räpased käterätid vedelemas igal pool, prügikotid välja viimata ja paistis jube peldik see koht olevat. Helistasime omanikule, kes koristaja peale saatis. See tuli poole tunni pärast ja me läksime kaubanduskeskusesse jalutama. See oli viie minuti kaugusel umbes. Hea jahe koht. Laiub kahel pool tänavat, sõidutee alt ja pealt läheb kaubanduskeskus teisele poole teed, kus rohkem söögikohti ja alternatiivseid poode oli. Pappkarbimajade poest muinasjututegelaste poeni, juudi sümboolika poest kuni musta maagia poeni. Tasub külastamist! Tagasi külaliskorterisse minnes ootas ees see kena pilt, mis fotodelt oli paistnud. Uskumatu, mida koristamine ikka eluruumidele juurde annab või ära võtab!
 Mitte just kõige parem reisielamus, kui oled kella neljast saati hommikul üleval olnud, et kohale lennata ja selle asemel, et päevapalavust ja reisiväsimust välja magada, pead ootama kuni seapesa koristama tullakse.

Ka Iirimaal jooksevad torud sedasi välisseina mööda, aga meitel vähemalt ei tilgu nad solgivett läbi. Seal päris nirises seda välja.

 Postkastid tigupostile.

 Iiri pubisid oli seal omajagu. Ettekandja oli rõõmsalt elevil, kui kuulis et ehtsad iirlased on lõpuks nende iiri pubisse sattunud.
 Kaubanduskeskuse maantealuse tunneli söögikohtade piirkond, seal oli ka laste mänguplats, et suured inimesed rahus toitu nautida saaks.

Päeval oli jube palav, seega käisime ringi alles peale kella viite, hämarduma hakkas umbes kuue paiku. Kellaaeg on sama kui Eestis neil. Öine elu oli suht aktiivne linnas ja rannas. Vaid toidukohad tundusid suures osas kella ühest öösel lõpetavat tegevust, kuigi rannas oli ka vist öö läbi lahti olevaid restorane. Vähemalt saime kella kahe ja kolme vahel öösel ka seal süüa ja väga hea söök oli. Hinnatase on kõrgemapoolne. Mitte nii hull kui Norras, aga veidi kallim kui Iirimaal. Õhtusöögiarve kahele tuleb umbes 50 eurot seal. Ja kui ma vahepeal mõtlesin, et võibolla mul Indias olid ikka hirmu suured silmad prussakate osas, siis ega ikka ei olnud küll. Need gigantsed prussakad on ka Iisraelis igal pool. Rannakividel jooksmas, tänaval ülbitsemas jne. Lisaks kohutav kassikusehais. Rumeenias oli sama palav, aga sellist kassikusehaisu seal polnud. Iisraelis oli küll palju õitsvaid ja lõhnavaid põõsaid-puid igal pool, aga lillelõhn ei suutnud lämmatada kasside uriinilehka. Paljude poodide-kohvikute ja niisama majade ees olid veekausid ja toidukausid koerte ja kasside jaoks. Kasse oli aga igal pool. Autode all magamas, autode peal magamas, öösiti akna taga kräunumas, iga viie sammu tagant oli uus kass kuskil. Lastele see väga meeldis. Ringi jalutamine oli kui kassijaht. Veretu jaht siis. Jalutuskäik nagu peitepildis, leia üles kõik kassid.
 Kinnisvarabüroo kassiabi.

Blondid pisikesed poisid seal eriliselt positiivseid tundeid kelleski ei tekitanud. Suurem osa inimesi ignoreeris neid, mõned naeratasid vastu kui Kohutav Kahene neile näkku naeratas ja lehvitas. Mõned piidlesid tõsiselt ja tulid küsima, kas me oleme Saksamaalt. Iirimaalt olemisse suhtuti, kui et hea vabanduse olete omale leidnud. Nagu keegi ei teaks seal, et iirlased punapead on.
Kui sakslasi oli seal vaid üksikuid ja neidki kuulsime alles lennujaamas äralendu oodates, siis venelasi oli seal tohutult palju. Palju oli ka venekeelseid kuulutusi, kus tööd pakuti venelastele. Ju siis neil kahel rahval soojemad suhted omavahel peale Teist Maailmasõda.
Veel üks tähelepanek - ei Iisraeli lennates ega sealt tagasi lennates, kontrollitud käsipagasi kogust ega mõõtu. Seal oli ikka kuue kompsuga inimesi kui ka ülisuure kohvri ja kolme kilekotiga inimesi. Igas muus riigis ajatakse sentimeetri täpsusega mõõte taga ja pannakse maksma. Vist oli 57 eurot kui pagas kasvõi 1 cm suurem on. Võibolla ka rohkem. Ma ei viitsi seda enam kontrollida üle. Mul tuli üks tugevam kaasreisija appi ning virutas mu kohvri sinna raamidesse kinni lennuväravas, kui tädike ühe cm pärast minult raha välja pressima hakkas. Oli tegu, et kohver jälle raamidest välja saada, aga vähemalt jäi raha alles. Ehk peaksime Venemaa lendudel sama praktikat kasutama hakkama, et meid ju niigi taga kiusatud ja koonduslaagreisse me rahvast saadetud, jätke meile vähemalt vabadus reisida kõigi meie kompsudega.


 Aktiivsus on rent, mida maksan siin planeedil elamise eest.






Iisrael oli veidi India moodi. Jube palav, igasugu huvitavate inimestega ja religioonidega, müstiline ja vaimne paik, kuhu kindlasti tagasi veel tahan minna. Miinuseks on minu kehv heebrea keele oskus. Paljudes söögikohtades ei olnud inglise keelset menüüd, bussidest oli keeruline aru saada ja muidu umbkeelse inimese reisiraskused. Kohalikud on tagasihoidliku suhtlemisega, väljakutsuva riietusega Tel Avivis, ülikonservatiivse riietusega Jeerusalemmas. Äärmuste maa ühesõnaga.





Ideaalne kultuurireisi sihtpunkt, kui just ärevushäirega reisijaga tegu pole. Püssimehi ja naisi on seal iga nurga peal. Naistel on 2-aastane kohustuslik väeteenistus. Meestel on kolm aastat sõjaväge kohustuslik. Päris karm oli automaatidega tsikke linna peal hängimas näha. Tekitab kõheda tunde küll. Kui enne Palestiina ja Iisraeli konflikt meelde pole tulnud, siis neid nähes ei suuda seda enam ära unustada.


Liiklus oli Iisraelis väga närviline. Meeles peab pidama, et sabati ehk reede päikeseloojangu kuni laupäevase päikeseloojangu vahelisel ajal, ühistransport ei sõida. Ei busse ega ronge. Taksod erihinnaga ja taksod ei ole just kõige odavamad muidu ka. Samuti tundus õhkkond Iisraelis suht närviline, vaid Jaffas oli rahulik ja rahumeelne atmosfäär. Piibli tegevuspaiga kohta tundus see veidi ootamatuna, kuid kui järele mõelda, siis ega Piibel ka ju rahumeelne juturaamat pole. Kõik need ristilöömised ja reetmised ja patused ja vaevatud jne. Aga armastuse peale paneb see piirkond mõtlema küll alateadlikult vist kõiki. Kui mitte midagi muud teha ei saa, siis lihtsalt armasta!