Island on üks maailma ilusamaid (ja kalleimaid) riike. Samuti on ta kuulus jalgpalliriik peale eelmise aasta ootamatut edu. Pisike riik, rahvaarv pole Tallinna suurunegi, aga kes seal elab, peab olema vapra verega. Vulkaanid, maavärinad, jube lumerikkad ja külmad talved ei kuulu just iga inimese unistuste kodu juurde. Loodus meenutas sageli Põhja-Iirimaad, eriti rannakaljude osas, kuigi vulkaane, geisreid ja kuumaveeallikaid Iirimaal pole. Aga kuusnurkseid kivisambaid selle eest on rohkemgi veel kui Islandil.
Nii suuri veekoskesid, kuhu vikerkaar peale tekiks, pole maailmas väga palju. Kes veel vikerkaartega veekoskesid näha tahab, siis Niagaral on neid ka.
Palverändurid veekose poole teel, et looduse võimsust ning inimese väiksust lähemalt tunnetada. Kord olla briti tahtnud sinna hüdrojaama ehitada, aga Islandi (vist peaminister) tähtis asjapulk keelas selle ära, et tema oma sõpra maha ei müü. Inimene ja loodus peavadki sõbrad olema, eriti kui elada kohas, kus oled kogu aeg looduse meelevallas.
See valge ollus seal mägede taga on liustik. Kes pikemalt Islandile minemas, saab sinna kas iseseisvalt või bussituuriga minna. Me olime vaid paar päeva, päris jääle ei jõudnud. Ühe päeva veetsime Reykjaviki muuseumides ja Videj saarel, selleks on parim ja odavaim osta Reykjaviki Visitor Pass, mis sisaldab paljude muuseumide ja thermal basseinide sissepääse ning ühistranspordi kasutust. Isegi 24 tunni kaart oli oma hinda väärt, andis tuntava kokkuhoiu juba vaid bussipiletite, praamipileti ja vabaõhumuuseumi külastamise pealt. Järgmisel päeval jõudsime veel rahvusmuuseumis ära käia ajaliselt selle kaardiga, enne kui Golden Circle tuurile läksime. Bussituuri valisime hinna järgi, odavaimalt pakkus Bus Travel Iceland hetkel. Väga huvitav giid oli ja tõeliselt nauditav tuur. Väga palju uut ja huvitavat sai Islandi elu kohta teada, mida mujalt ei oskaks otsidagi. Giid rääkis juhtumisi oma suguseltsist ning oli väga palju reisinud inimene ise. Kuulsime näiteks seda, et kanasid hakati sööma alles umbes 30-40 aastat tagasi, enne seda peeti neid räpasteks lindudeks. Umbes nagu moslemid sigasid räpasteks peavad, sest need söövad ka igasugust sitta sisse. Islandlased söövad merelinde hoopis meelsasti. Näiteks oli Islandi rahvusrestorani menüüs puffin (ma ei tea, mis eesti keeles ta nimi on). Puffineid on Islandil umbes viis miljonit. Lisaks oli menüüs vaalaliha ja hobuseliha. Kõik kolm kuuluvad siiski minu jaoks mittesöödavate alla, sest on liiga nunnud söömiseks. Samas peaks ma siis ainult konna või krokodilliliha elu lõpuni sööma..
Lõherikas jogi, kes kalastada tahab. Kalastamistuuridele saab minna ning ka vaala- ning puffini vaatlustuure tehakse. Viimased kaks elukat on vist ühendatud selleks, et kui vaalad ennast ei suvatse näidata, siis vähemalt puffineid on palju. Me nägime puffineid Videj saarelt vanasse sadamasse praamiga sõites, seal oli kolm puffinit kajakaparvega ühinenud. Igasugu muid linde oli ka igal pool, kelle nime ma ei tea. Briti saartel on linnuvaatlus au sees, aga ma pole sellega veel nakatunud.
Kuumaveeallikad tossavad tagaplaanil. Enamus Reykjaviki kodusoojusest ja soojast veest tuleb kuumaveeallikatest, seega talvised küttekulud on üsna madalad elanike jaoks. Kraanivesi on samuti otse allikast, ilma puhastamata, sest on niigi maailma puhtaim vesi. Selleks, et kraanivett juua, on vaja kraanis külmal veel natuke joosta lasta, nii umbes 20 sekundit, et see kuumast veest kraani jäänud sulfaadihais ära kaoks.
Islandi loomad on väiksemad kui tavaliselt samasuguse loomad. Lambad olid eriti karvased ja hobused ägedate turris tukkadega.
Geiser purskas umbes nelja minutiliste vahedega ja kaamera pidi valmis hoidma, sest purse kestis vaid loetud sekundid. Kõigepealt hakkas natuke lainetama vesi, siis tõmbas veidi vaakumisse, siis tuli mull ja vesi purskas korraks kõrgele üles ja pärast seda oli vaid toss veidikeseks ajaks üleval. Väga meelelahutuslik oli selle jälgimine ja rahvas elas kaasa nagu oleks ilutulestikku vaatamas.
Müstiliselt sinine vesi oli selles tagumisest augus. Tekkis tunne nagu võiksid sealt maailma põhja näha, kui ligemale julgeksid minna ilma ennasst surnuks põletamata. Geisrite ja kuumaveeallikate vesi on 80- 100 kraadi kuum. Üsna ebamaine on maakoore alla vaadata seal sedasi.
Kuusnurkne kivistunud laava sammas Videj saarel.
Mägede tagant paistavad liustikud. Kuskil Reykjavikis on ka liustikumuuseum või migi taoline koht, kus saavad need jää ja liustiku tunde kätte, kes õigesse kohta minna ei saa. Kes aga õigetel liustikel ära juba käinud on, neile see liustikumuuseum sellist elamust enam ei paku.
Veekoskesid on tohutult palju Islandil, sest sulavate liustike vesi murrab omale teed mere poole Kliimasoojenemine annab tunda. Vaid Gröönimaa ja Islandi vahel pidi olema mingi koht, kus läheb hoopis külmemaks kogu aeg. Vahepeal triivivad jääkarud Islandile jääpankadega, kuskil 500 jääkaru on Islandil ajaloo jooksul nähtud. Ajalugu algab siis 19 sajandi algusest, kui esimesed julged saart asustama saabusid. Jääkarud, kes Islandile on tulnud, lastakse maha. Tavaliselt jõuavad nad enne üsna palju inimesi ära tappa. Halastamatuimad murdjaloomad nagu nad on.
Igastahes sain oma uued matkasaapad sisse kantud ning nad on nüüd kenasti valmis selleks reisiks, mille jaoks nad tegelikult ostetud said.
