The Darkness, Serafima ja Bogdan

Terve nädal on mööda läinud oma suveplaane täide viies. Tulemuseks siiski vaid kaks raamatut, kuid üks neist selle eest kolme raamatu paksune. Tegu oli siis Eesti nüüdiskirjanduse lipulaeva Serafima ja Bogdaniga Vahur Afanasjevilt. Kui nad kunagi peaksid alternatiivset pealkirja otsima, näiteks mõne võõrkeelse turu jaoks raamatu ahvatlevamaks muutmiseks, siis pakun "Väikese loodusvaatleja tähelepanekuid Peipsiveere rahva elust ning paljunemisest".  Kui ma muidu olen väga huvitatud kirjanikega kohtumistest, siis Afanasjeviga kohtumise jätaksin kohe rõõmuga ära. Tema tekstide lugemine (ka Minu Brüssel) tekitab alati mulje, et ta võtab inimesi lihakehadena, kes söövad-situvad-nikuvad ja iga inimest vaatab ta sellise pilguga, et kuidas see ka sugu teeb. Raamat oleks olnud hea ilma nende pidevate suguiha rahuldamistetagi, aga ehk on see antud kirjaniku alaväärsuskompleks, et ta kardab, et ilma teiste teki alla piilumisteta tema raamatuid ei loetaks. Ma olen lugenud varem kommentaare, et lugu venis ja lõppes imelikult, aga minu jaoks see venivaks ei jäänud. Lõpp oli jah veidi üle pingutatud, aga mulle dialoogid meeldisid. Aju hakkas kõiki dialooge automaatselt vene keelde tõlkima ja vene seriaalidest kuuldud hääletoonidega sobitama. Väga elutruu, kuigi vene keele mitteoskajate jaoks tõenäoliselt on need dialoogid lihtsalt kummaliselt sõnastatud, sest otsetõlked on ju nagu nad on. Vene keele oskamine annab väga palju juurde selle raamatu lugemisel.

Teine raamat on värskelt juurde ostetud, kui Serafima ja Bogdan ootamatult kiiresti otsa lõppes (mul olil lõunapausil aega lugeda) ja koduteel käisin Dublinis raudteejaamas olevast raamatupoest läbi ning valisin omale Islandi krimka lugemiseks. Samuti ostsin sealt kaks raamatut pojakesele, ta on väga minu sarnane, armastab raamatuid ja veerib ise juba tekste kokku. Kui ta eesti keelne oleks, siis oskaks ta juba vabalt raamatuid lugeda, aga inglise keeles lugema õppimine võtab pikemalt aega. Kõigepealt nad õpivad tähtede sounde ehk a nagu ä, mitte ei jne. Siis lihtsamaid sõnu, nagu at, dog, cat jne. Siis lähevad nende sõnade juurde, mida teisiti hääldatakse nagu näiteks lake, make jne. Ja järjest keerulisemate häälduste poole siis, mis kirjapildiga kokku ei lähe ning lihtsalt meelde on vaja jätta.
Igastahes The Darkness on väga hea raamat. Selline vanakoolikrimka, kus saab kaasa arvata, whodunnit, ehk kes on mõrvar. Jällegi tüüpiline ülesehitus, mis tegi minu jaoks mõrvari ära arvamise väga lihtsaks ja üllatusi polnud, aga nauditavalt kirjutatud. Ma olen sama kirjaniku krimiseriaale näinud, kus üks osa ka selle raamatu põhjal oli, seega oli mul peategelase nägu silme ees kogu aeg.
Kes sellist stiili armastab lugeda, siis samasse gruppi kuuluvad veel A.J. Finni "Naine aknal", Gillian Flynni "Gone Girl", Paula Hawkins "The Girl on The Train" ja "Into The Water", Henning Mankelli krimkad, Lars Kepler, Stig Larsson.
Kui keegi tahab aga Serafima ja Bogdaniga sarnast asja lugeda, siis peaks ta ette võtma kolm raamatut korraga - Aadu Hindi "Tuuline rand", Enne Vetemaa "Näkiliste välimääraja" ja vabal valikul kas "Kuidas ma maailma tulin" või "Avameelselt abielust".
Lisaks on mul pakkuda pilt huvitavast wifi nimest, mis levib Dublinis Connolly raudteejaama lähistel. HideYoKidsHideYoWifi...Kõlab väga pahaendeliselt. Kunagi Corkis hotellis peatudes oli seal wifi nimeks IcanHearYouHavingSex. Hotelli receptionistil oli vist teatud frustratsioon tekkinud aegade jooksul.

Kõik mu sugulased, Inishowen, Riia koerad, Oskar ja asjad, Tilda ja tolmuinglid, Into the Water, Halloween,

Üks mõned nädalad saadud email muutis mu suveplaane kardinaalselt. Igasugune välismaale reisimine jääb ära, kuid seda asendavad pea igapäevased reisid Dublinisse, mis tähendab siis 1 tund ja 15 minutit rongireisi ühe otsa jaoks. Ehk mul on igal sellisel päeval kaks ja pool tundi vaba aega ainult iseenda jaoks, mis tähendab täielikku vabadust raamatuid lugeda. Ja lugemata raamatuid on mul hulgi. Osa pärinevad kohalikest sekkaritest, seal saab kolm raamatut ühe euro eest. Osa pärinevad viimasest Eestis käimisest, kus ostsin kokku hädavajalikuima lugemisvara pluss mõned ekstrad, mis olid lihtsalt sel hetkel üliodavad. Ja osa pärineb Amazonist, mis on kas mu lemmikautoritelt või loodetavasti saavad peale raamatu läbi lugemist mu lemmikautoriteks, sest on juba poole maailma südamed võitnud. Kolm esimest hunnikut veel läbi lugemata. Viimane väike hunnik siis praeguseks hetkeks lõpetatud.

Ketlin Priilinn "Halloween" - hea noortekas, kuigi natuke hakkasid näpud sügelema, et talle proovilugejana nõu anda. Näiteks veidike ülesehituse osas, siis selle pideva helistamise asemel oleks usutavamad igasugused chatid, samuti inimeste kirjeldamise osa - mu arust ei ole oluline, mis täpselt kellelgi seljas oli ja mis värvi juuksed. Olulisem on vast stiili ja iseloomu edasiandmine, näoilmed, kehahoiakud, kõnnak jne, mitte mis värvi pluus kellelgi oli. Parim näide sellest, kuidas riietuse abil kedagi kirjeldada, on aga Devil Wears Prada, soovitan seda süvenenult vaadata ning snitti võtta. Aga hea kerge oli seda raamatut lugeda ikkagi.

Kirjeldused lihtsalt on mu isiklik nõrk koht ja jubedaim tüütus alati lugeda ka. Selletõttu ühe teise noortekirjaniku raamat tagasi lugemata raamatute kuhja ka lendas, et viis lehekülge järjest kirjeldati seda, kuidas keegi mingi undamise peale üles ärkas. Aga sellest raamatust kunagi teine kord, kui ma ennast sunnin selle läbi lugema. Praegu mul selleks aga motivatsiooni veel ei jätkunud.

Paula Hawkins "Into the Water" - krimimüsteerium. Võibolla on viga minus, tean liiga hästi selle zhanri saladusi, nii et midagi üllatavat ei olnud seal minu jaoks, kuigi kaanel lubati ootamatuid süzeepöördeid ja muud sellist. Mõrvar oli kergesti ära arvatav, sest oli kirjutatud täpselt neisse kohtadesse, kuhu vaja ning sellisena nagu vaja. Aga hea kaasahaarav raamat ikkagi. Ideaalne lugemine neile, kes tahavad õppida, kuidas ehitada üles lugu nii, et iga lõik sunnib sind lugema edasi, et teada saada, kuidas miski laheneb ning mis edasi saab. Lugu oli kirjutatud mitme inimese vaatepunktidest. Raamatu esilehel oli küll nimekiri, kes on kes, aga tüütuks muutus see pidev nimekirja kontrollimine iga uut peatükki alustades, sest ma ei suutnud ainult nimede järgi mäletada, kes oli kes. Oleks võinud olla ka iga peatüki alguses nimi ja kes ta oli tegelasena, nagu nad kenasti nimekirjas ära seletatud olid, mitte ainult eesnimi.

Andrus Kivirähk "Tilda ja tolmuinglid" - ma olen lugenud arvustusi selle kohta, et see oli kurb raamat. Ma ei pidanud seda kurvaks, vaid helgeks ning lootusrikkaks. Väga hea raamat, aga siiski mitte selle praeguse läbiloetud raamatuhunniku esikoht.

Andrus Kivirähk "Oskar ja asjad" - vot see raamat on minu jaoks selle aasta lugemiselamuste esikoht! Lugemise hetkel oli mu enda samasugune omamoodi laps koos väikevennaga vanaema juures ning tõenäoliselt see aitas ka kaasa emotsionaalsusele. Meie vanaema on siis see, kes kiviktaimla samblast puhtaks rookis ja Domestosega üle pesi. Samuti jäi talle ette meie liblikaaed ehk kõrvenõgeste puhmas, kuhu peaksid liblikad ja lepatriinud munema tulema ning mingil hetkel siis oleksid pidanud need liblikad seal lendlema hakkama, kui nad poleks me äraolekul kompostihunnikus oma kodunõgestega lõpetanud.
Igastahes oli see kuradima kurb raamat ja ma ei julge enam ühtegi oma lapse mänguasja põrandalt ära koristada.Oskari vanaema oli nii elutruu ja iga lause kõlas mu kõrvus kui mälestus enda lapsepõlves kuuldud lausetest. Kivirähk on elav klassik. Kõik tema loodud karakterid on nii hirmutavalt reaalsed oma õrnas ekstreemsuses, et ma tõsiselt kuulen reaalsete inimeste hääli oma peas samal ajal kui raamatust neid dialooge loen.

Tegime pojaga koostöös hoopis ühe raamatu, tema joonistatud loomapiltidest, millest ühe koopia kingime tema õpetajale, kes on olnud imeline natuke erinevate laste osas. Ja siis vaatan, millised võimalused on selle avaldamiseks. Hetkel on see raamat inglise keeles, võibolla mingil hetkel viitsin selle eesti keelde tõlkida, kui Iirimaal avaldamisvõimalust ei leia. Vähemalt on üks megafänn sellel raamatul juba olemas, mu poeg ise siis, kes igal õhtul just seda lugu kuulata tahab magama minnes ning aegajalt vastu mulle vaidleb, et see pilt ei ole sellest, vaid hoopis sellest. Aga lugu meeldib talle ikkagi ja ta joonistas õigemaid pilte ka selle jaoks valmis.

Piret Raud "Kõik mu sugulased" - huvitav lugemine. Selline tekst, peale mille lugemist mind isegi enam pildid ei häirinud. Mulle on nimelt lapsest saati see joonistamisstiil vastumeelne olnud, ma ei mäleta, kes mulle Pioneeridest või Tähekestest on sarnase stiiliga meelde jäänud, aga mulle on alati pigem meeldinud nunnud pildid, kui imelikud. Lood raamatus olid ka sellised Alice Imedemaal stiilis imelikud, aga tore oli neid lugeda. Lastele ma seda raamatut siiski ei soovitaks, pigem täiskasvanutele on need lood. Alice Imedemaal raamatut ma ka lapsena vihkasin, praegu armastan.

Joseph O'Connor "Inishowen" - väga hea raamat. Eeldab teadmisi Iirimaa ajaloost, kuigi seal ka kirjutatakse erinevatest sündmustest korralikult, aga tõelise mõistmise saab seda raamatut lugedes see lugeja, kes teab kogu taustsüsteemi. Mul oli see õnneks olemas ning parajalt võimas lugemiselamus oli.

Henning Mankell "Riia koerad" - ma olen kõik Wallanderi seeriad ära näinud, sellest hoolimata ma ei mäletanud enam mõrvarit. Ma kujutasin seriaali vaadates ette, et need raamatud on kirjutatud sarnaselt Paula Hawkinsi stiilile, aga hoopiski kuivema ja kirjeldavama stiiliga oli tegu, mitte meisterlikult ülesehitatud põnevikuga nagu A. J. Finni "Naine aknal" või Paula Hawkinsi raamat seda olid. Aga siiski hea raamat.