Acapulco, Mehhiko

Acapulco oli kunagi ligipääsmatu, vaid rikastele-ilusatele-kuulsatele mõeldud puhkusekuurort. Siis aga hakkas narkosõda, rikkad ja ilusad käivad Maldiividel või unistavad reisist Kuule nagu Branson, ning minusugused lihtsalt riides ja lihtsa toidu peal kasvanud talupojad võisid ka endale reisi Acapulcosse lubama hakata. Eriti kuna sinna nüüd ka maantee viib, seega ei pea tavaline mehhiklane lennupiletile raha kulutama ja pagasi ülekaalu pärast põdema.

 Kohapeal saab ringi sõita selliste diskobussidega. Iga buss on erinevalt üles tuunitud, mõni koomiksite stiilis, mõni filmikangelaste järgi, mõni satanistidele sobivalt ja kõigis kõlab kõrvulukustav tümakas. Sõidu hind on 40 senti umbes ja peatab ta igal pool, kus kätt tee ääres viibutad või kus bussijuhile vilistad või lehvitad, et tahad maha minna. Pool esiklaasi on peegliga kaetud, et bussijuht näeks, mis bussis toimub ja kas keegi äkki parasjagu enesetappu lahtistest ustest teha üritab, et õiges kohas maha hüpata. Kihutavad need bussid vingelt ja pidurdavad väga järsult. Igati elamusrikas sõit ja kindlasti üks must do Acapulcos.

 Suurem osa linnast asub ookeani kaldal. Paate on pisikestest kalapaatidest uhkete jahtide ning kruiisilaevadeni.

 Kala püütakse mitu korda päevas, turg on kohe sealsamas ja värske kalaga joostakse kohe restoranidesse samuti. Krevette müüakse rannas käigu pealt nagu tseburekke Stromkal, samuti sõidab krevetipaat oma värskete krevettide ja kastmetega ujujate juurde, et ka ujujad süüa saaksid, kui nad vaid tahavad. St kui nad tahavad maksta, mitte niisama krevetti süüa.

 Mulle meeldib, kui baariomanikud vaeva näevad oma kõrtside kallal. Väljas käimine on elamuste jaoks, niisama täis juua võib ennast kodus peegli ees ka.

 Holidays are coming...

 Väga toredad inimesed on seal. Vaid rannas tuleb ette vaadata, seal on petiseid rannatooli rentijaid ja baarmane, kes ei taha kuidagi vahetusraha tagasi anda. Kuid nagu selgus, siis politsei viib nad vangi, kui nad raha tagasi ei maksa kaebavale turistile.

Reisi kokkuvõte ja kulude kokku löömine.

Kokkuvõte
13 päeva
12 lendu
5 riiki
7 Galapagose saart
1 maavärin
1 metroorööv

Ja mida see kõik siis maksma läks?
Dublin-Birmingham-Madrid lennud 40 eurot
Madrid-Mexico-Quito-Mexico-Madrid 260 eurot
Madrid-Dublin 45 eurot
Isabela-San Cristobal 205 dollarit ehk 175 eurot enamvähem
Quito-Guayaquil-Baltra, San Cristobal-Guayaquil-Quito lennud 360 eur

Lendude kulu kokku  880 eurot. Oleks Galapagose saared välja jätnud, oleks kulu lendudele vaid 345 eurot olnud...

Majutus
Madrid, 1 öö ja single room hostelis 29 eurot
Santa Cruz, 3 ööd ja double room hotellis, 61 eurot
Isabela, 2 ööd ja single room hotellis, 48 eurot
San Cristobal, 2 ööd ja twin room hotellis (seda vaid nime järgi, tegelikult oli kodumajutus) 48 eurot
Quito, 1 öö ja double room hotellis, 13 eurot
Madrid, 1 öö ja single room hostelis, 21 eurot.

Majutus kokku 220 eurot. Jällegi... Kui oleks ainult Quitosse jäänud, oleks ainult 154 eurot majutus maksma läinud.

Saaretripid
Santa Fe 110 dollarit ehk 93 eurot
Plaza Sur 130 dollarit ehk 110 eurot
360 kraadine San Cristobal tuur 130 dollarit ehk 110 eurot
kiirpaat 33 ehk 28 eurot
Isabela saarele saabumise maks 10 dollarit, Galapagosele saabumise maks 100 dollarit, lennujaamas Galapagosele minemise paberi eest 20 dollarit kokku 130 dollarit ehk 110 eurot

Saartel käimine kokku 451 eurot.

Söömisele kulus keskmiselt 20 eurot päevas, seega 260 eurot

Kõik kulud kokku 1811 eurot.

Galapagose isetehtud reis võrreldes kruiisidega. Saarele saabumise maksud polnud ka kruiiside hindadesse arvestatud, seega jätan nii need kui ka lennupiletid arvestusest välja. Võrdluses on samad asjad vaid ehk majutus, saaretripid ja söök.

Minu isetehtud Galapagose tripi maksumus
498 majutus ja saaretripid+ 140 söök= 638 eurot ehk 754 dollarit.


Kruiisilaevade last minute hinnad olid 960 dollarit kuni 1500 dollarit, silma hoidsin peal paar kuud neil viimase hetke hindadel. Tavahinnad keskmiselt 2500 dollarit.

Seega tasub esiteks raha kokkuhoiu mõttes ise oma trip Galapagosele kokku panna. Teiseks saate normaalses voodis magada, mitte ei kõigu öö otsa ka veel merel. Kolmandaks saate ise valida, millistele saartele minna ja milliseid tegevusi ette võtta. Samuti olete paindlikud muutma oma plaane, kui midagi ette tuleb. Näiteks merehaigus või parem pakkumine.

Kruiisid lähevad sageli vaid ühte nurka ja nii mõnigi huvitav saar jääb ära nende marsruudilt. Nende plaanides pole nii palju saari nii lühikese aja jooksul, kui mina seda teha jõudsin. Kruiisilaevad võivad küll kaugematele saartele jõuda, kuid kui olla minusugune, kes on õnnelik lihtsalt merilõvidega koos ujumisestki ja nende pargipingil nägemisest, siis võibolla oleks see eriliste samblike nägemine veidi liiga eksklusiivne juba. Paljud foorumi kommenteerijad näiteks kahetsesid Isabela saarele mitte jõudmist ja pidasid Floreana saart mõttetuks aja viitmiseks. Ma tegin korraliku eeltöö enne, millistele saartele minna tahan ja milliseid välja jätma olen valmis, seega oli tegu suhteliselt minu unistuste tripiga. Oleks saanud palju odavamalt hakkama, kui oleks vajadus olnud. Saartevahelise lennu asemel kiirpaat näiteks jne. Aga mere karmus seadis piire sellel aastaajal.

Ma tean, et paljud on Galapagose oma Ecuadori reisi plaanidest ära jätnud selle liigkalliduse pärast, aga seal saab ka odavamalt käidud ja oma Galapagose elamuse kätte. Kui ma uuesti oma plaani peaks tegema praeguste teadmiste juures, siis jätaksin sisse San Cristobali ja Kicker Rocki snorkeldamise, Santa Cruzilt Plaza Surile trippimise, Isabela saare jaoks jätaks rohkem aega, et jõuaks nii Tintorerasele kui ka Los Tunelesile. Santa Fe jätaksin ära. Alustaksin San Cristobalilt, et kiirpaatidega liikuda saaks ja lennu jätaksin ära. San Cristobal-Santa Cruz-Plaza Sur-Isabela-Santa Cruz. Läheksin kevad-suvisemal ajal, kui hoovust pole ja meri rahulik. Ja iial enam ei peatuks Palma del Mar2 kodumajutuses...

Mexico City - iseseisvuspäev

Lend Mehhikosse oli viimse kohani välja müüdud ja polnud lootustki kuskil laiutama hakata. Olin pressitud keskmisse istmesse kahe naisterahva vahele. Üks oli kurja näoga hispaaniakeelne juut, kes koshersööki eraldi sai. Peale tema oli veel kolm koshersööjat lennul. Teisel pool oli hispaaniakeelne vanatädike. Keelebarjäär välistas small talki ning sai rahus filme vaadata. Mainimata ei saa jätta seda, et eritoitude sööjad on ikka erakordselt pirtsakad. Nad tellivad oma imeliku menüü ja siis songivad seal sees natuke ja kõik. Kõigesööjad paistavad suuremas osas rahul olevat oma toiduga, kui just solki ette ei tooda. AeroMexico lendudel seda muret pole, nende lennukitoit on tõesti hea.

Mehhikos maandus meiega samal ajal paar USA lennukit ning passikontrolli järjekord muutus mitme kilomeetri pikkuseks. Seal oli vast paar tuhat inimest järjekorras. Tunni aja jooksul olin jõudnud sinnani, kust muul ajal passikontrolli järjekord alles algab. Kaks tundi möödusid kiirelt.. Vahepeal tuiskasid mööda vabandavad seljakotirändurid, kelle lennuk Peruusse poole tunni pärast väljuma pidi. Ühel neist varastati passikontrolli järjekorras liikumise jooksul ka rahakott seljakoti taskust ära, aga kaaslase oma oli alles, nii et nad tormasid edasi. Lennule jõudmine oli olulisem kui rahakott sel hetkel. Otse transiittsooni Mehhiko lennujaamas ei saanud, see tee oli kinni. Kõik pidid passikontrollist läbi käima ja oma templi saama.

Lõpuks kui välja sain lennujaamast, siis oli ikka veel piisavalt aega, et linna peale minna. Algne plaan oli buss võtta, aga pakihoiu juures sattusin rääkima ameeriklastega, kes teadsid kohalikust iseseisvuspäevast ja väitsid, et kesklinna transport ei sõida praegu. Parem on metrooga minna. Metroo asus esimeses terminalis, sinna minekuks pidi ette näidata olema lennupilet. Näitasin oma eelmist lennupiletit, kontrollijaid eriti ei huvitanud, mis seal peal kirjas oli. Tegelikult olid mõlemad mu lennud terminal kahega seotud. Kas ilma lennupiletita saab sellele terminalide vahelisele rongile, ma ei teagi. Võibolla mitte, sest ameeriklased kõndisid terminal ühe poole, mis asus üsna kaugel. Mina sain mõne minutiga airtrainiga kohale. Tegu oli siis kõrgemal asuva rongiteega, üherööpalisega, tekitas mõtteid, kas on võimalik seda rongi ümber ajada, kui kõik ühes ääres oma suurte ja raskete kohvritega seisma juhtuvad. Eriti tekkisid sellised mõtted kurvikohtade ajal.

Terminal ühe teises otsas oli siis metroopeatus. Ehk siis tuli terminalist välja minna ja ümber nurga ta oligi kohe. Metroos on kolm esimest peatust lastele ja üksi reisivatele naistele. Ülejäänud vagunid on kõigi jaoks. Eelistasin neid naistekaid, kus vähem rahvast oli alati. Metrooga oli ka korra ümberistumine, aga see läks lihtsalt. Kui õige peatus käes ja maa alt jälle maa peale sain, avanes vaade suurele väljakule, mis rahvast paksult täis oli. Ümber väljaku lipud lehvimas, igasugu lipuvärvides tränimüüjad, raketid, meelelahutajad jne. Rahvas lõbusas meeleolus ja peo ootel.

 

 

Linnakaarti mul polnud, aga hop on-hop off linnatuuri bussid olid sealsamas. Astusin ühe sellise peale ja sain toreda tuuri linna peal. Elektrijuhtmed ja puuoksad olid nii madalad, et vahepeal kippusid näkku peksma. Tagumise otsa noored kriiskasid elamuslikult alati kui jälle mingi puuoks neid maha lükata ähvardas.

Rahvas tänaval lehvitas turistibussidele. Tore oli. Tänavapühkijad ja taksod olid värvikad - roosa ja kollasekirjud. Minu arust väga tore, et igav töö värvikaks sedasi tehakse.

Igal pool oli keegi midagi müümas, ettevõtlikud vaimud olid poekärudest grillibaari ehitanud või bussiooteputkast kaubanduskeskuse teinud. Samuti jalgrattaid ettevõtlusele sobivamaks tuuninud.

Linnas oli väga palju kujusid ja millegipärast ka palju jalgrattaid väljanäitusele pandud. Mis värk nende ratastega oli, seda ma siiani ei tea. Ilusatest kujudest sõitis buss liiga kiiresti mööda, et pilti oleks jõudnud teha. Jalgsi linna peal kolamiseks kahjuks aega polnud.

Igavesti palju ilusaid ja huvitavaid maju oli ka. Mõni hiilgas huvitava värvi ja lihtsama joonega.

 Mõni filmilikkusega. Minu mälestused 90ndate ameerika filmide tänavaist on umbes taolised.

 Tänavail oli erinevaid meelelahutajaid.

 Haigla ees oli suur kriipi kuju autot valvamas. Pargitara oli aga ilusate inimeste piltidega kaunistatud. Ilus loodus.

 Erinevad vormid linnapildis.

 Palju seinamaale ja graffitit. Jällegi parematest paladest pilti ei jõudnud teha liikuvast bussist.

 Koertega jalutajate oma enda ülekäigurada.

 Maja, mis minu jaoks kõige ehtsamalt seostub sõnadega mi casa mi castillo.

 

 Holidays are coming.... Coca-Cola auto.

 Palju ilusaid inimesi jalutas ringi. Taoliste kleitidega käivad iiri gipsyd oma communionidel.

Mexico City on ilus ja huvitav. Tohutult suur ka muidugi. Vanalinnaosa aga paistis turvaline piisavalt olema, et seal ka naisterahvad üksi seigelda saaksid ilma ebameeldivate vahejuhtumiteta.