Eelmisel nädalal korraldati koolis ekskursioon lapsevanematele Dunmore koopasse ja Kilkenny lossi. Dunmore koobas asub Kilkenny maakonnas, ühistranspordiga mitte ligipääsetavas kohas, seega kasutasime võimalust seal ära käia. Koobas asub 46 meetri sügavuses, kokku umbes 300 trepiastet. Temperatuur on alati, sõltumatult aastaajast, 9 kraadi. Väikeste laste kohta loeti ette pikk hoiatuskõne, kuid tegelikult polnud mingit probleemi seal tittedega ära käia. Trepp on ok, käsipuudega ja puha. Ainuke kaheldav hetk on see, kui tuled ära kustutatakse paarikümneks sekundiks, et täielikku pimedust tunda. Sel hetkel võib lapsel hirmus hakata seal maa all jahedas, aga muidu oli igal pool ok nendega liikuda.
Kui keegi on eriliselt tundlik kummituste ja vägivaldset surma surnud inimeste hingede osas, siis ka võibolla pole kõige parem koht minemiseks, sest seal koopas lämbus 1000 inimest ära 928 aastal, kui viikingid neid välja suitsetada üritasid koopast ja tule koopasuu ette tegid.
Koopast näidatakse vaid kergesti ligipääsetavaid osasid, kuskil on aga ka kaunis järv imelise sinise veega ja mingite selles elavate koopakrevettidega. Lihtsalt on jube pime ja ligipääs sinna väga vaevaline, et rannahooaega alustada seal saaks.
Alumisel pildil olev kivi peaks meenutama buffalot. Mulle meenutasid kõik need kivimid pigem Kariibi mere piraate.
See pilt on kivimist, mis meenutab Guinnessi klaasi hoidvat kätt,
Koopa kummitus kaugemalt ja lähemalt. Ka nõia kujutis on varjuna ühel seinal, aga see ei jäänud mul ilusasti pildile.
Sissepääs on 5 eurot täiskasvanutele, külastuskeskuses saab näha filmi koopa kohta ning tutvuda erinevate kivimitega, mida seal leida võib. Geoloogi unistuste trip! Teistele lihtsalt huvitav ja põnev kogemus, soovitatav on hea inglise keele oskus, sest giidi jutt on väga huvitav.
Ja ma olen täielik David Walliamsi fänn nüüd. Täiesti ebaõiglane on, et üks inimene nii andekas võib olla! Little Britain oli mu lemmiksari varem juba, kuid siis ostsin ühe tema lasteraamatu The Slightly Annoying Elephant, sest lapsel oli parasjagu meeletu loomade armastus peal. Ja lõksus ma olingi...
Järgmiseks ostsin teel Kiievi poole raamatupoest 2 raamatut, need said läbi juba enne Lutoni lennujaama jõudmist. Lutonis oli lendude vahel aega, käisime linna peal ja ostsin raamatupoest veel kolm raamatut juurde. Ka need said läbi loetud lendude peal. Awful Auntie ja Demon Dentist on võitnud lastekirjanduse auhinnad kui aasta parimad lasteraamat. Ja seda täiesti õigustatult, nagu ma siin erapooletult väita saan...
Ja pärast nende läbi lugemist oli teada, et enam mul pääsu pole. Kõik, mis temalt on ilmunud, on mul nüüd olemas. Ja kui tavaliselt tekib ühte kirjanikku järjest lugedes juba kolmanda raamatu juures tüdimus, sest raamatu rütm ja sündmustik on tüütuks muutuvalt sarnased, siis David Walliamsiga seda probleemi veel pole tekkinud. See mees on mingi teisest maailmast pärit mõtlemisega. Lasteraamat täis vägivalda, tapmisi ja surma - ja see raamat saab veel Briti lastekirjanduses Aasta Raamatuks! Tehke järele või lugege läbi ise. Ma olen täiesti sõnatu igastahes. Ja ikkagi pean ebaõiglaseks, et üks inimene on õnnistatud igatpidi andekas olemisega ja teine ta kõrval on igatpidi andetu. Võrdsem oleks ju, et kõigil on natuke midagi head, aga ju siis on vaja edasiviijaid ja järelelonkijaid. Andekaid ja tyhmäsid. Töökaid ja loodreid. Head ja kurja. Hipisid ja terroriste. Äärmusi, et meie, keskpärased, saaksime olla keskpäraselt normaalsed ja need teised kas ebanormaalselt andetud või ebanormaalselt andekad.
Ka Ratburger on Aasta Raamatuks Suurbritannias valitud. Mine või reisile jälle, et lennukis rahulikult lugeda saaks...
