Aeg lendab, kui viis päeva nädalast kulub tervenisti ära tööl käimise peale. Nädalavahetused kuluvad hetkel unevõla tasategemiseks ja elutoa remondi peale. Uus värvigamma on must-valge-naturaalne puit. Sobib kenasti kokku aknast paistva kollase närtsinud loodusega. Siin on selline põud, et vähe sellest, et murud on kollased, ka põõsad on pruuniks kuivanud. Jõed on pooltühjad ning vee kasutamisele on piirangud pandud juba ammugi. Iirimaa on igast küljest ookeaniga ümbritsetud, aga ikkagi kuival hetkel...
Raamatutest siis.
1. Indrek Hargla "Kolmevaimukivi". Ma pole kunagi ulmet armastanud, aga Hargla "Süvahavva" esimene osa oli väga hea. Teine osa läks liiga Dan Browniks ära mu jaoks. Kolmanda ilmumist ootan alles, nagu ka paljud teised.
Aga "Kolmevaimukivi" juurde tagasi minnes. Esimene lugu raamatust oli hea. Paljulubav. Arvasin, et lugu jätkub, aga hoopiski otsa sai ja raamatu lõpus oli selle aineline teine lugu, mis mulle enam ei meeldinud. Kahte lugu ei viitsinud lugeda, üks oli Einsteinist ja teine midagi samalaadset. Ülejäänud lood olid okeid.
Mulle vist ulmekate juures see kõige rohkem häiribki, et jääb mulje, et lugu ei viitsita enam korralikult läbi mõtelda ja töötada ning siis minnakse sellele teele, et ah kirjutan midagi kokku, mis parasjagu pähe tuleb. See ei ole ulmekirjanduses fantaasia lendama laskmine, vaid absurdikirjanduseks muutumine. Minu printiip on pigem see, et lugu peab muutuma vastavalt sellele, kuidas tegelased arenevad, mitte ei hakka tegelased järsku rolliväliselt käituma, sest loo jaoks on nii parasjagu vaja. Ja see on muidugi tore, kui kõik tegelased raamatu lõpus surma saavad, nagu ka Afanasjev oma Peipsi veere tegelastega tegi, aga laisk lahendus mu arust, kui ei viitsita enam tegelastele üllatavaid ja erinevaid lõppe välja mõelda. Kirjanik on küll see jumal, kes loob maailma ja tegelased, ning kui tahab, siis ka tapab nad kõik, aga katsuge nüüd ette kujutada, kui see päris Piibli-Jumal sama teeks. Mingil hetkel lihtsalt laseks maakera õhku, et ah, mul sai Piiblile järje kirjutamisest siiber...
2. David Lagercrantz "The Girl Who Takes An Eye For An Eye" oleks olnud väga hea raamat, kui ma poleks lugenud eelmisi lohetätoeeringuga tüdruku lugusid. Kahjuks polnud järjekirjutaja viitsinud eelmisi raamatuid läbi lugeda vist või ei olnud lihtsalt mõistnud, milles oli selle raamatusarja fenomen. Ekstreemfeministlikust raamatust sai tavaline põnevik. Tegelased kandsid samu nimesid, kuid nad polnud enam samad. Ahastus tekkis sellest. Lagercrantz on hea kirjanik, aga ta oleks võinud selle raamatu kirjutamata jätta. Nad oleksid võinud teha koostööd Stieg Larssoni lesega. Oleks oleks olemas... Hirmus kahju hakkas, et elu nii ebaõiglane Larssoni ja tema lese vastu oli ning et maailma kirjandus sellest kõige rohkem kaotas.
3. "Hotellimõistatus" on väga hea raamat ja täiesti arusaadav, miks see sari nii populaarne on. Eriti meeldib mulle, kuidas lapsi õpetatakse tänapäeva infouputuse ajastul kahtlema selles, mida nad kuulevad ning kontrollima, kas kuuldud info on õige. Tervitatav vaheldus raamatutele, mis õpetavad, kuidas hea laps olla.
4. Ludmila Ulitskaya "Funeral Party" on suure vene klassikalise kirjanduse hea näida. Ma olin juba unustanud selle, et laused võivad olla nii pikad ja keerulised. Suurem osa raamatuist, mida hetkel loen, on tüüpilised bestsellerite reeglite järgi kirjutatud ning üheks reegliks on lausete lühendamine, et kergem lugeda oleks. Ulitskaya raamatut pidin kaks korda lugema. Esimene kord lugesin läbi ja palju infot läks kaduma. Teine kord, kui juba teadsin, kes on kes ja mis toimub, nautisin juba seda keele kasutamise kunsti, mida ta nii meisterlikult valdab. Väga hea raamat, aga mitte selline raamat, mida bussis või rongis või rannas lugeda. Selle raamatu lugemiseks peab aega võtma, teetassi kõrvale ning kamina äärde üksinduses ja rahus istuma, et mõttega lugeda. Sellest portsust parim raamat. Need tegelased ja teravmeelsused! Kahju ainult, et mul ei olnud venekeelset raamatut lugemiseks. Selliste raamatute nimel tasub vene keelt ja kultuuri õppida! Ja samas pani see mind mõistma, kui palju eesti kirjandus on vene kirjandusest ikka mõjutatud just sellise kirjutamisstiili poolest. Inglise keelne ja see skandinaavia kirjandus, mida lugenud olen, on rohkem lugude jutustamine, vene ja eesti kirjandused mingite situatsioonide kujutamised ja säravate tegelaskujude loomine.
Järgmiseks nädalaks on mul kõige isuäratavamad raamatud nüüd otsas. Mul on paar raamatut, mille lugemist olen alustanud, aga ei viitsinud edasi lugeda. Selles osas oli Lagercrantz kõvasti parem kirjutamises, kui James Patterson ja mõned muud, et huvi püsis lõpuni, mitte ei saanud viitsimine peale paari peatükki otsa. Lihtsalt kahju oli tegelastest, et nad ei olnud enam need, kes nad olid enne ja et see teemade teravus oli kadunud.
