Birmingham

 Inglismaa suuruselt teine linn, kus elanikke praegu vaid paarsada tuhat vähem kui terves Eestis kokku. Keskajal oli tavaline keskmise suurusega linn, kuid 18ndal sajandi valgustusperioodil sai tähtsaks tööstusrevolutsiooni hälliks, olles esirinnas teaduse, majanduse ja tehnoloogia arendamisel.

1791. aastal viidati Birminghamile kui maailma esimesele tööstuslinnale. Tööstusrevolutsiooni tähtsaim leiutis - tööstuslik aurumasin - leiutati just nimelt Birminghamis. Idee keevat vett kasutada, et liikumist tekitada, pärineb küll juba 2000 aastat tagasi aegadest, aga edukamalt kasutatavad masinad patenteeriti 1606 Hispaanias Beaumonti poolt (auru jõul töötav veepump) ja  Inglismaal 1698, kui Thomas Savery arendas aurumasinat edasi ja patenteeris selle Inglismaal. Thomas Newcomen pidi patendi tõttu Saveryga koos töötama hakkama ning arendas välja esimese tööstusliku versiooni aurumasinast, mis aitas kaevandustest vett välja pumbata. Kui tema aurumasin aga shotlasele Thomas Wattile parandamiseks viidi, siis leidis too, et aurumasina idee on hea, aga selle tööjõudlus on liiga väike ning kütusekulu liiga suur. Watt hakkas aurumasinat veelgi edasi arendama järgmise kümne aasta jooksul, et see nii palju kütust ei võtaks ja tööjõudlus suurem oleks. Tema täiustatud aurumasin oligi tõukeks tööstusrevolutsiooni edule ja masinaid hakati kasutama ketrusmasinate käigushoidmiseks, terasetööstuses suurte haamrite töölepanemisel ja kaevandustes raskete söekottide väljavedamiseks.

 Tänapeval on Birmingham oluline kommertskeskus ning ürituste ja konverentside pidamise koht. Igavesti tore multikultuurne linnake, kus on palju ka kerjuseid. Shoppamiseks ning linnatripi jaoks aga ideaalne koht. Samuti tundub olevat koht, kuhu suurem osa noori igatseks ülikooli minna, ööelu on seal väga elav.

 Kes ööelust suuremat ei pea, see ei pea siiski pettuma. Ka päevasel ajal on palju põnevat Birminghamis. Tänavad täis ilusaid vanu maju, kaunid pargid ja väljakud. Söömiseks on kohti rohkem kui unistada oskaks - igasugu aafrika, kariibi, aasia, islamiriikide ja muude kohtade söögikohad on esindatud. Pärsia köök tundus väga ahvatlev, aga mitte koos lastega söömiseks. Need ajavad igal pool söögiisu ära mul oma läbustamisega.

Birmingham Bull paistab isegi kurjem välja, kui Wall Streetil nähtud pull. Birmingham Bullring on kaubanduse keskpunkt. Turuplatsina kasutuses oli see juba aastast 1154, kui kuningas Henry II andis selle turu jaoks õigused. Järgnevail sajandeil käis seal tekstiiliäri, kariloomade kauplemine, kalaturg, toidukaupade turg, kalaturg. Maju hakati sinna ümber ringina ehitama 16-17 sajandil ning neid maju kutsuti ringtee majadeks. Kuigi need ümberkaudsed tänavad ja neis olevad majad olid kitsad ja ülerahvastatud, olid need siiski oma aiaga, nagu tolleaegsest reklaamist näha saab, 

Bullring sai populaarseks meeleavalduste ja kõnepidamiste kohaks, kui töölisklass pead hakkas tõstma. Bullring Riots ehk Pulliringi märulid aastal 1839 muutsid selle koha vandalismi keskuseks hoopis. 1875 keelati ära kõik laadad, et vandalism ja märulid kontrolli alla saada. 1800-1810 lammutati ära Bullringi äärsed majad ehk ringtee majad. Vanad väikesed tänavad, mis olid seal olnud enne Bullringi, tehti maatasa, et teha teed uue, varjualusega turu ehitamiseks. Ehitus algas 1833 ning avamine oli 1835. Uus kivihoonega turg oli 111 meetrit pikk, 55 meetrit lai ning 18 meetrit kõrge. Seal oli 600 müügikohta ning keskel oli pronksist purskkaev, kus kaheksa lõvipead vett välja purskasid ja neli lapsekuju Birminghami nelja peamist tööstusala esindasid ehk relvatööstus, klaasipuhumine, pronksitööstus ja tehnika. 1880 aastal see purskkaev eemaldati turuhoonest, kavatsusega see parki püstitada, kuid plaan luhtus ning 1923 purskkaev hävitati. 

Suur osa sellest piirkonnast elas Teise maailmasõja pommitamised üle, kuigi mõned piirkkonnad tehti siiki maatasa. Kui uue kaubanduskeskuse ehitamise plaanid levima hakkasid 1955ndal aastal, hakkasid poed endid seal sulgema. 1964 ehitati uus turg, mis oli osaliselt vabaõhu turg ja osaliselt esimene sisehoonetes tegutsev kaubanduskeskus. Üsna pea pärast avamist külastas seda ultramoodsat kaubanduskeskust ka kuninganna Elizabeth II.

Bullringi kaubanduskeskus oli oma aja võimsaim - 19 eskalaatorit, 40 lifti, 10 km ventilatsioonitorusid, 53 km kanalisatsioonitorusid, 140 poeüksust jne. Kaubanduskeskuses oli õhukonditsioneer ja muusika mängis meeleolu loomiseks. Kuid kallid rendihinnad peletasid rentnikke eemale ning pidevalt katki minevad eskalaatorid ning liftid peletasid külastajaid eemale.

1980 aastateks oli Birmingham tuntud kui betoondzungel kaubanduskeskuste ja autoteedega ja see ei meeldinud inimestele. Otsiti ideid, kuidas arendada piirkonda inimsõbralikumaks ja atraktiivsemaks. Lõpuks 1990 jõuti sobiva lahenduse leidmiseni ja 2000 aastal algas uue kaubanduskeskuse ehitamine, millest esimese osana korraldati arheoloogilised kaevandamised. Mõned leiud pärinesid lausa 12ndast sajandist. Igastahes sai uus kaubanduskeskus edukaks ja oli 2004 aastal UK kõige külastatuim kaubanduskeskus , kus käis läbi 36,5 miljonit külastajat aasta jooksul. Linn ise on aga kaunis, hetkel küll ehitusjärgus ja kraanasid täis, aga ajalugu ja tänapäev tunduvad seal sõbralikult kõrvuti eksisteerivat. Mõned tänavad olid ajaloohõngulised, veidi edasi aga leiab tänavaid, mis on tõeliselt metropolitunnetusega. On kohti nii romantikutele käsikäes jalutamiseks, kui ka ärimeestele tõsiste asjade ajamiseks.

 Mingi suvaline robot rippus ühel tänaval maja küljes. Hängis seal ilusa ilmaga niisama.

Holyhead, Wales

Piknikukoht oli tühi, kuigi ilm oli soe. Pubi oli seevastu täis.

Tee looduspargi jalutusraja poole. Ilusa ilmaga on jalutamine looduses üks siinkandi rahva lemmiktegevustest. Selle osa rahvast, kes end päikese eest pubisse ära ei peida või autot ei pese parasjagu.

Kalaauto oli tegelikult Crewe linnas, jalkastaadioni kõrval tähtsaks õhtuks valmis endid seadmas. Staadioni nännipoes oli odavmüük meeskonna nännile, sest tõenäoliselt viimane tähtis mäng oli sel õhtul ja edasi enam saada sealt ei loodetud.

Alumine pilt on Holyheadi meremuuseumist ja jahisadamast.

Community gardens ehk kogukondlik aiapidamise ja aiandushuviliste kogunemiskoht.

Vanu lugusid Belfasti aegadest

Kui miski siin ilmas üldse veel kindel on, peale surma ja maksude, siis see, et ma suudan alati ära eksida. Aeg oli sealmaal, et pojad endale Eestist Belfasti järele kolida. Et Tallinnast Iirimaale veel normaalset otselendu polnud, siis parim variant tundus olevat see, kui nende isa nad Šotimaale, Glasgowsse toob. Ma lähen neile sinna vastu ja tulen siis sealt koos poegadega tagasi Belfasti.

Will oli mulle korra maininud, et Glasgow on suur, koletu ja ebaturvaline linn. Ma ei tahtnud, et mu lapsed võõras riigis, mille keelt nad sõnagi ei oska, ohtu satuksid selle pärast, et ma äkki ära eksin kuskile. Otsustasin minna linnaga tutvuma, et kontrollida üle, kas leian üles hosteli, kus ööbima pidime, kas oskan sealt minna rongijaama ja rongiga lennujaama tagasi.

Vaikse ja unise Belfasti kõrval näis Glasgow tõelise metropolina. Energiast pulbitsev hullumeelse atmosfääriga linn. Ma nautisin igat sõõmu sellest. Kui jõudsin peatänavale jahmatas see mind oma rahvamassiga. Võimas! Tallinna lauuväljak ja õllesummer olid köömes selle kõrval. Glasgow oli suur, kuid minu jaoks kuidagi väga loogiline, nii ei tekkinud eksimise ohtu kordagi. Olin enda üle tõeliselt uhke. Lisaks suutsin ma leida rongist odavama variandi, kuidas lennujaama saada. Bussiga minnes oli pilet lennujaama poole odavam!

Et paar tundi oli veel lennuni aega, siis otsustasin oma joogi ja söögi kõrvale kohalikust secondhandist ostetud da Vinci koodi lugeda all ootesaalis, kuni kell rohkem ja normaalsem aeg väravatest läbi minna on. Esiteks ei raatsinud ma oma jooki ära visata, et turvaväravatest läbi minna, teiseks tablool isegi ei näidanud veel minu lendu. Ma ei tahtnud välja näidata, et ma olen hirmus pabistaja ja algaja lendaja, kes pool päeva enne lendu juba lennujaama kohale ronib.

Lõpuks oli kell nii palju, et oli paras aeg turvaväravatest läbi minna, aga minu lendu ei näidanud ikka veel tablool. Külm kahtlus puges hinge ja hakkas südant pitsitama. Helistasin ühele sõbrale, et ta kontrolliks, kas Glasgows on üks või kaks lennujaama. Tuli välja, et ongi kaks. Ja et mina olin vales lennujaamas.

Palaviku kiirusega hakkasid mõtted väljapääsu otsima. Kui kiiresti bussiga linna tagasi minna, siis ehk jõuab rongile. Silmad kella peal sundisin ma mõttes bussijuhti kiirustama, kuid nagu kiuste olime just punase tule laines. Bussijaamast rongijaama joostes sai Glasgow jooksva figuuriga kell minu jaoks uue tähenduse. Aeg jooksis kiiremini kui mina. Rong oli läinud, takso jaoks polnud mul raha. Ma olin tulnud ainult päeva veetma Glasgowsse, seega ei võtnud ma parem oma pangakaarti kaasa, vaid teatud summa sularaha, et süüa päeval osta ning rongipilet.

Aeg oli sealmaal, et oleksin pidanud juba lennujaamas väravaist läbi olema. Lootsin, et ehk on lennukiga midagi juhtunud, ehk lend hilineb ja ma jõuan ka poole tunni pärast mineva rongiga lennuki peale. Aga lend ei hilinenud ja lennujaam suleti ööseks. Mul olid lühikesed riided seljas, sest olin oma arust tulnud vaid ilusat päikeselist päeva veetma kõrvallinnas. Kõndisin mööda öiseid tänavaid ning kaalusin, kas oleks hea mõte kodutu naise kõrvale teki alla ronida. Saaks veidi sooja.

Lootsin, et teine lennujaam on veel lahti ja läksin ööseks sinna. Inimesed läksid üksteise järel lennukile, mina istusin ja mõtlesin. Telefoni aku oli tühjaks saanud pärast seda kui olin lähedasematele sõpradele sõnumi saatnud, et olen Glasgows tõsises hädas ja vajan abi. Raha oli alles vaid üks pound. Otsustasin oodata kella kuueni ja siis oma poundi tasulise internetiarvuti jaoks kulutada. Ehk on keegi eestis elavatest ja tööl käivatest sõpradest messengeris onlines ja saab mind aidata.

Unetuna kõval raudtoolil hommikut oodates üritasin välja mõelda, mis variandid mul oleks, kui kedagi online pole ja ma Belfasti tagasi ei pääse. Ma peaksin uue töö otsima Glasgowsse. Kui kunagi palka hakkaksin saama, siis saaksin Belfasti oma asjadele järele minna. Kuu jagu oli üür makstud, lisaks tagatisraha. Selle aja jooksul majaomanik mu asju tänavale ei viskaks. Nutt tuli kurku, kui mõtlesin, et mul ju tegelikult oli juba töö, mis mulle tõesti meeldis ja mind oli ootamas seal kuskil pehme voodi, padi ja tekk.

Hommikul oli mu laste isa ainsana nii vara messengeris sees ja ta ostis mulle lennupileti tunni pärast väljuvale Belfasti lennule. Ma oleks tahtnud rõõmust üle lennujaama karjuda, kui broneerimisnumbri üles kirjutasin ja piletikassasse läksin. Ma olin pääsenud!

Belfastis lennujaamas välja astudes valdas mind selline kergendustunne, et pisarad tulid silma. Ma olin kodus! Kuid.... Siiski oli midagi valesti. Lennujaam oli, autoparkla selle ees oli, aga kus oli raudtee? Selleks, et koju saada, peaksin ma kõndima üle raudtee, keerama paremale ja kõndima 15 minutit koduni. Mida ma aga ei suutnud leida, hoolimata mitmest tiirust ümber lennujaama, oli raudtee.

Mäletasin, et kui ma Glasgowsse lendasin, siis oli lennujaamahoone remondis. Kas nad tõesti olid selle ühe päevaga valmis saanud? Kuid kuhu nad raudtee tõstnud olid? Küsisin nõutult lõpuks turvamehelt abi, kuhu poole ma peaksin minema, et raudteeni jõuaksin.

Turva vaatas mind nagu päikesepiste saanud pandakaru. Sassis juuksed, magamatusest punased silmad, kahvatu väsinud nägu, tumedad rõngad silmade all, tuvastas ta vaikiv kaalutlev pilk.
„Siin ei ole rongijaama läheduses,“ vastas ta lõpuks.

„Kuidas ei ole? Enne ju oli! Ma ikka olen ju Põhja-Iirimaal Belfastis, eks? Siin ei ole ju mitut Belfasti?“ vaidlesin talle ahastuses vastu, hirmununa, et eks on mind äkki mõnda teise Belfasti kogemata lennutanud. „Ma kohe kindlasti tulin üle raudtee Belfasti lennujaama enne kui Glasgowsse lendasin. Mis selle raudteega siis vahepeal juhtus?“

„Ah!“ valgustas turva nägu lõpuks arusaamine. „Sa vist läksid teisest lennujaamast enne. George Best City Airporti juures on tõepoolest raudtee, aga siin on Belfast International Airport.“

Ei olnud võimalik! Ka Belfastis oli kaks lennujaama ja ma olin jälle vales lennujaamas.
„Kui palju siit kesklinna on?“

„Belfasti kesklinna? Nii 30 km ringis...“

Valus! Olin seda juba tunda saanud Iirimaal elades, et siin hääletajaid peale ei võeta. Kui Sheila juures elasime, siis ühel päeval otsustasime Liinaga Galwaysse tööd otsima minna. Kiiret meil ei olnud, seega tundus hääletamine hea plaan olevat. Sättisime endid hommikul bensiinijaama kõrvale ja hakkasime hääletama. Peagi peatus üks buss, mille juurde me siis elevil tormasime. Buss oli tegelikult vaid bensiini võtmiseks peatunud ja me lihtsalt saime tema peatumisest valesti aru, kuid lahke bussijuht nõustus meid Galway linnapiirile ära viima.

Galwayst tagasi tulema hakates selguski, et hääletajaid siinkandis peale ei võeta. Me kõndisime ja kõndisime, kuni lõpuks jõudsime sildini, mis näitas, et Galwayni on 38 km ja koduni veel vaid 5 km. Liina jalad olid täis vesiville ja järgmisel päeval ta voodist tõusta ei suutnud.

Ma olin väsinud, meeleheitel ja otsustasin parem kindla peale minna. Rääkisin lennujaamas bussijuhile kurva loo sellest, kuidas Glasgows mu rahakott ära varastati. Õnneks bussijuht teadis nii mõndagi neist šoti kaabakatest seal jubedas linnas, ütles, et ma olin isegi veel õnnelik olnud, et mu passi ära ei varastatud. Belfastis elavat hoopis teist masti inimesed, kes ei valeta ega varasta nagu nood kaabakad seal.

Mul oli ka hea meel selle üle. Mis siis, et mina valetanud olin – see elu, mida mina elasin, kohe kindlasti elamiseks ei saanud nimetada. See oli rohkem ellujäämisvõitlus. Darvinismi katsejäneseks olemine.

Kodus panin oma telefoni laadima. Helistasin seejärel kontorisse, et ma ei jõua täna tööle. Olen hirmus haige. Ja enne kui kõik sõnumid telefoni kohale jõudsid, magasin ma juba õndsa und. Paanikas sõbrad olid mulle öö jooksul kümneid sõnumeid saatnud, et teada saada, kus ma olen, miks ma seal olen, mis mul juhtus, kas ma olen elus ja miks ma telefoni vastu ei võta. Kui ma kunagi õhtul üles ärkasin, siis andsin neile teada, et kõik on korras. Kriis oli möödas.