Vanu lugusid Belfasti aegadest
Kui miski siin ilmas üldse veel kindel on, peale surma ja maksude, siis see, et ma suudan alati ära eksida. Aeg oli sealmaal, et pojad endale Eestist Belfasti järele kolida. Et Tallinnast Iirimaale veel normaalset otselendu polnud, siis parim variant tundus olevat see, kui nende isa nad Šotimaale, Glasgowsse toob. Ma lähen neile sinna vastu ja tulen siis sealt koos poegadega tagasi Belfasti.
Will oli mulle korra maininud, et Glasgow on suur, koletu ja ebaturvaline linn. Ma ei tahtnud, et mu lapsed võõras riigis, mille keelt nad sõnagi ei oska, ohtu satuksid selle pärast, et ma äkki ära eksin kuskile. Otsustasin minna linnaga tutvuma, et kontrollida üle, kas leian üles hosteli, kus ööbima pidime, kas oskan sealt minna rongijaama ja rongiga lennujaama tagasi.
Vaikse ja unise Belfasti kõrval näis Glasgow tõelise metropolina. Energiast pulbitsev hullumeelse atmosfääriga linn. Ma nautisin igat sõõmu sellest. Kui jõudsin peatänavale jahmatas see mind oma rahvamassiga. Võimas! Tallinna lauuväljak ja õllesummer olid köömes selle kõrval. Glasgow oli suur, kuid minu jaoks kuidagi väga loogiline, nii ei tekkinud eksimise ohtu kordagi. Olin enda üle tõeliselt uhke. Lisaks suutsin ma leida rongist odavama variandi, kuidas lennujaama saada. Bussiga minnes oli pilet lennujaama poole odavam!
Et paar tundi oli veel lennuni aega, siis otsustasin oma joogi ja söögi kõrvale kohalikust secondhandist ostetud da Vinci koodi lugeda all ootesaalis, kuni kell rohkem ja normaalsem aeg väravatest läbi minna on. Esiteks ei raatsinud ma oma jooki ära visata, et turvaväravatest läbi minna, teiseks tablool isegi ei näidanud veel minu lendu. Ma ei tahtnud välja näidata, et ma olen hirmus pabistaja ja algaja lendaja, kes pool päeva enne lendu juba lennujaama kohale ronib.
Lõpuks oli kell nii palju, et oli paras aeg turvaväravatest läbi minna, aga minu lendu ei näidanud ikka veel tablool. Külm kahtlus puges hinge ja hakkas südant pitsitama. Helistasin ühele sõbrale, et ta kontrolliks, kas Glasgows on üks või kaks lennujaama. Tuli välja, et ongi kaks. Ja et mina olin vales lennujaamas.
Palaviku kiirusega hakkasid mõtted väljapääsu otsima. Kui kiiresti bussiga linna tagasi minna, siis ehk jõuab rongile. Silmad kella peal sundisin ma mõttes bussijuhti kiirustama, kuid nagu kiuste olime just punase tule laines. Bussijaamast rongijaama joostes sai Glasgow jooksva figuuriga kell minu jaoks uue tähenduse. Aeg jooksis kiiremini kui mina. Rong oli läinud, takso jaoks polnud mul raha. Ma olin tulnud ainult päeva veetma Glasgowsse, seega ei võtnud ma parem oma pangakaarti kaasa, vaid teatud summa sularaha, et süüa päeval osta ning rongipilet.
Aeg oli sealmaal, et oleksin pidanud juba lennujaamas väravaist läbi olema. Lootsin, et ehk on lennukiga midagi juhtunud, ehk lend hilineb ja ma jõuan ka poole tunni pärast mineva rongiga lennuki peale. Aga lend ei hilinenud ja lennujaam suleti ööseks. Mul olid lühikesed riided seljas, sest olin oma arust tulnud vaid ilusat päikeselist päeva veetma kõrvallinnas. Kõndisin mööda öiseid tänavaid ning kaalusin, kas oleks hea mõte kodutu naise kõrvale teki alla ronida. Saaks veidi sooja.
Lootsin, et teine lennujaam on veel lahti ja läksin ööseks sinna. Inimesed läksid üksteise järel lennukile, mina istusin ja mõtlesin. Telefoni aku oli tühjaks saanud pärast seda kui olin lähedasematele sõpradele sõnumi saatnud, et olen Glasgows tõsises hädas ja vajan abi. Raha oli alles vaid üks pound. Otsustasin oodata kella kuueni ja siis oma poundi tasulise internetiarvuti jaoks kulutada. Ehk on keegi eestis elavatest ja tööl käivatest sõpradest messengeris onlines ja saab mind aidata.
Unetuna kõval raudtoolil hommikut oodates üritasin välja mõelda, mis variandid mul oleks, kui kedagi online pole ja ma Belfasti tagasi ei pääse. Ma peaksin uue töö otsima Glasgowsse. Kui kunagi palka hakkaksin saama, siis saaksin Belfasti oma asjadele järele minna. Kuu jagu oli üür makstud, lisaks tagatisraha. Selle aja jooksul majaomanik mu asju tänavale ei viskaks. Nutt tuli kurku, kui mõtlesin, et mul ju tegelikult oli juba töö, mis mulle tõesti meeldis ja mind oli ootamas seal kuskil pehme voodi, padi ja tekk.
Hommikul oli mu laste isa ainsana nii vara messengeris sees ja ta ostis mulle lennupileti tunni pärast väljuvale Belfasti lennule. Ma oleks tahtnud rõõmust üle lennujaama karjuda, kui broneerimisnumbri üles kirjutasin ja piletikassasse läksin. Ma olin pääsenud!
Belfastis lennujaamas välja astudes valdas mind selline kergendustunne, et pisarad tulid silma. Ma olin kodus! Kuid.... Siiski oli midagi valesti. Lennujaam oli, autoparkla selle ees oli, aga kus oli raudtee? Selleks, et koju saada, peaksin ma kõndima üle raudtee, keerama paremale ja kõndima 15 minutit koduni. Mida ma aga ei suutnud leida, hoolimata mitmest tiirust ümber lennujaama, oli raudtee.
Mäletasin, et kui ma Glasgowsse lendasin, siis oli lennujaamahoone remondis. Kas nad tõesti olid selle ühe päevaga valmis saanud? Kuid kuhu nad raudtee tõstnud olid? Küsisin nõutult lõpuks turvamehelt abi, kuhu poole ma peaksin minema, et raudteeni jõuaksin.
Turva vaatas mind nagu päikesepiste saanud pandakaru. Sassis juuksed, magamatusest punased silmad, kahvatu väsinud nägu, tumedad rõngad silmade all, tuvastas ta vaikiv kaalutlev pilk.
„Siin ei ole rongijaama läheduses,“ vastas ta lõpuks.
„Kuidas ei ole? Enne ju oli! Ma ikka olen ju Põhja-Iirimaal Belfastis, eks? Siin ei ole ju mitut Belfasti?“ vaidlesin talle ahastuses vastu, hirmununa, et eks on mind äkki mõnda teise Belfasti kogemata lennutanud. „Ma kohe kindlasti tulin üle raudtee Belfasti lennujaama enne kui Glasgowsse lendasin. Mis selle raudteega siis vahepeal juhtus?“
„Ah!“ valgustas turva nägu lõpuks arusaamine. „Sa vist läksid teisest lennujaamast enne. George Best City Airporti juures on tõepoolest raudtee, aga siin on Belfast International Airport.“
Ei olnud võimalik! Ka Belfastis oli kaks lennujaama ja ma olin jälle vales lennujaamas.
„Kui palju siit kesklinna on?“
„Belfasti kesklinna? Nii 30 km ringis...“
Valus! Olin seda juba tunda saanud Iirimaal elades, et siin hääletajaid peale ei võeta. Kui Sheila juures elasime, siis ühel päeval otsustasime Liinaga Galwaysse tööd otsima minna. Kiiret meil ei olnud, seega tundus hääletamine hea plaan olevat. Sättisime endid hommikul bensiinijaama kõrvale ja hakkasime hääletama. Peagi peatus üks buss, mille juurde me siis elevil tormasime. Buss oli tegelikult vaid bensiini võtmiseks peatunud ja me lihtsalt saime tema peatumisest valesti aru, kuid lahke bussijuht nõustus meid Galway linnapiirile ära viima.
Galwayst tagasi tulema hakates selguski, et hääletajaid siinkandis peale ei võeta. Me kõndisime ja kõndisime, kuni lõpuks jõudsime sildini, mis näitas, et Galwayni on 38 km ja koduni veel vaid 5 km. Liina jalad olid täis vesiville ja järgmisel päeval ta voodist tõusta ei suutnud.
Ma olin väsinud, meeleheitel ja otsustasin parem kindla peale minna. Rääkisin lennujaamas bussijuhile kurva loo sellest, kuidas Glasgows mu rahakott ära varastati. Õnneks bussijuht teadis nii mõndagi neist šoti kaabakatest seal jubedas linnas, ütles, et ma olin isegi veel õnnelik olnud, et mu passi ära ei varastatud. Belfastis elavat hoopis teist masti inimesed, kes ei valeta ega varasta nagu nood kaabakad seal.
Mul oli ka hea meel selle üle. Mis siis, et mina valetanud olin – see elu, mida mina elasin, kohe kindlasti elamiseks ei saanud nimetada. See oli rohkem ellujäämisvõitlus. Darvinismi katsejäneseks olemine.
Kodus panin oma telefoni laadima. Helistasin seejärel kontorisse, et ma ei jõua täna tööle. Olen hirmus haige. Ja enne kui kõik sõnumid telefoni kohale jõudsid, magasin ma juba õndsa und. Paanikas sõbrad olid mulle öö jooksul kümneid sõnumeid saatnud, et teada saada, kus ma olen, miks ma seal olen, mis mul juhtus, kas ma olen elus ja miks ma telefoni vastu ei võta. Kui ma kunagi õhtul üles ärkasin, siis andsin neile teada, et kõik on korras. Kriis oli möödas.
Will oli mulle korra maininud, et Glasgow on suur, koletu ja ebaturvaline linn. Ma ei tahtnud, et mu lapsed võõras riigis, mille keelt nad sõnagi ei oska, ohtu satuksid selle pärast, et ma äkki ära eksin kuskile. Otsustasin minna linnaga tutvuma, et kontrollida üle, kas leian üles hosteli, kus ööbima pidime, kas oskan sealt minna rongijaama ja rongiga lennujaama tagasi.
Vaikse ja unise Belfasti kõrval näis Glasgow tõelise metropolina. Energiast pulbitsev hullumeelse atmosfääriga linn. Ma nautisin igat sõõmu sellest. Kui jõudsin peatänavale jahmatas see mind oma rahvamassiga. Võimas! Tallinna lauuväljak ja õllesummer olid köömes selle kõrval. Glasgow oli suur, kuid minu jaoks kuidagi väga loogiline, nii ei tekkinud eksimise ohtu kordagi. Olin enda üle tõeliselt uhke. Lisaks suutsin ma leida rongist odavama variandi, kuidas lennujaama saada. Bussiga minnes oli pilet lennujaama poole odavam!
Et paar tundi oli veel lennuni aega, siis otsustasin oma joogi ja söögi kõrvale kohalikust secondhandist ostetud da Vinci koodi lugeda all ootesaalis, kuni kell rohkem ja normaalsem aeg väravatest läbi minna on. Esiteks ei raatsinud ma oma jooki ära visata, et turvaväravatest läbi minna, teiseks tablool isegi ei näidanud veel minu lendu. Ma ei tahtnud välja näidata, et ma olen hirmus pabistaja ja algaja lendaja, kes pool päeva enne lendu juba lennujaama kohale ronib.
Lõpuks oli kell nii palju, et oli paras aeg turvaväravatest läbi minna, aga minu lendu ei näidanud ikka veel tablool. Külm kahtlus puges hinge ja hakkas südant pitsitama. Helistasin ühele sõbrale, et ta kontrolliks, kas Glasgows on üks või kaks lennujaama. Tuli välja, et ongi kaks. Ja et mina olin vales lennujaamas.
Palaviku kiirusega hakkasid mõtted väljapääsu otsima. Kui kiiresti bussiga linna tagasi minna, siis ehk jõuab rongile. Silmad kella peal sundisin ma mõttes bussijuhti kiirustama, kuid nagu kiuste olime just punase tule laines. Bussijaamast rongijaama joostes sai Glasgow jooksva figuuriga kell minu jaoks uue tähenduse. Aeg jooksis kiiremini kui mina. Rong oli läinud, takso jaoks polnud mul raha. Ma olin tulnud ainult päeva veetma Glasgowsse, seega ei võtnud ma parem oma pangakaarti kaasa, vaid teatud summa sularaha, et süüa päeval osta ning rongipilet.
Aeg oli sealmaal, et oleksin pidanud juba lennujaamas väravaist läbi olema. Lootsin, et ehk on lennukiga midagi juhtunud, ehk lend hilineb ja ma jõuan ka poole tunni pärast mineva rongiga lennuki peale. Aga lend ei hilinenud ja lennujaam suleti ööseks. Mul olid lühikesed riided seljas, sest olin oma arust tulnud vaid ilusat päikeselist päeva veetma kõrvallinnas. Kõndisin mööda öiseid tänavaid ning kaalusin, kas oleks hea mõte kodutu naise kõrvale teki alla ronida. Saaks veidi sooja.
Lootsin, et teine lennujaam on veel lahti ja läksin ööseks sinna. Inimesed läksid üksteise järel lennukile, mina istusin ja mõtlesin. Telefoni aku oli tühjaks saanud pärast seda kui olin lähedasematele sõpradele sõnumi saatnud, et olen Glasgows tõsises hädas ja vajan abi. Raha oli alles vaid üks pound. Otsustasin oodata kella kuueni ja siis oma poundi tasulise internetiarvuti jaoks kulutada. Ehk on keegi eestis elavatest ja tööl käivatest sõpradest messengeris onlines ja saab mind aidata.
Unetuna kõval raudtoolil hommikut oodates üritasin välja mõelda, mis variandid mul oleks, kui kedagi online pole ja ma Belfasti tagasi ei pääse. Ma peaksin uue töö otsima Glasgowsse. Kui kunagi palka hakkaksin saama, siis saaksin Belfasti oma asjadele järele minna. Kuu jagu oli üür makstud, lisaks tagatisraha. Selle aja jooksul majaomanik mu asju tänavale ei viskaks. Nutt tuli kurku, kui mõtlesin, et mul ju tegelikult oli juba töö, mis mulle tõesti meeldis ja mind oli ootamas seal kuskil pehme voodi, padi ja tekk.
Hommikul oli mu laste isa ainsana nii vara messengeris sees ja ta ostis mulle lennupileti tunni pärast väljuvale Belfasti lennule. Ma oleks tahtnud rõõmust üle lennujaama karjuda, kui broneerimisnumbri üles kirjutasin ja piletikassasse läksin. Ma olin pääsenud!
Belfastis lennujaamas välja astudes valdas mind selline kergendustunne, et pisarad tulid silma. Ma olin kodus! Kuid.... Siiski oli midagi valesti. Lennujaam oli, autoparkla selle ees oli, aga kus oli raudtee? Selleks, et koju saada, peaksin ma kõndima üle raudtee, keerama paremale ja kõndima 15 minutit koduni. Mida ma aga ei suutnud leida, hoolimata mitmest tiirust ümber lennujaama, oli raudtee.
Mäletasin, et kui ma Glasgowsse lendasin, siis oli lennujaamahoone remondis. Kas nad tõesti olid selle ühe päevaga valmis saanud? Kuid kuhu nad raudtee tõstnud olid? Küsisin nõutult lõpuks turvamehelt abi, kuhu poole ma peaksin minema, et raudteeni jõuaksin.
Turva vaatas mind nagu päikesepiste saanud pandakaru. Sassis juuksed, magamatusest punased silmad, kahvatu väsinud nägu, tumedad rõngad silmade all, tuvastas ta vaikiv kaalutlev pilk.
„Siin ei ole rongijaama läheduses,“ vastas ta lõpuks.
„Kuidas ei ole? Enne ju oli! Ma ikka olen ju Põhja-Iirimaal Belfastis, eks? Siin ei ole ju mitut Belfasti?“ vaidlesin talle ahastuses vastu, hirmununa, et eks on mind äkki mõnda teise Belfasti kogemata lennutanud. „Ma kohe kindlasti tulin üle raudtee Belfasti lennujaama enne kui Glasgowsse lendasin. Mis selle raudteega siis vahepeal juhtus?“
„Ah!“ valgustas turva nägu lõpuks arusaamine. „Sa vist läksid teisest lennujaamast enne. George Best City Airporti juures on tõepoolest raudtee, aga siin on Belfast International Airport.“
Ei olnud võimalik! Ka Belfastis oli kaks lennujaama ja ma olin jälle vales lennujaamas.
„Kui palju siit kesklinna on?“
„Belfasti kesklinna? Nii 30 km ringis...“
Valus! Olin seda juba tunda saanud Iirimaal elades, et siin hääletajaid peale ei võeta. Kui Sheila juures elasime, siis ühel päeval otsustasime Liinaga Galwaysse tööd otsima minna. Kiiret meil ei olnud, seega tundus hääletamine hea plaan olevat. Sättisime endid hommikul bensiinijaama kõrvale ja hakkasime hääletama. Peagi peatus üks buss, mille juurde me siis elevil tormasime. Buss oli tegelikult vaid bensiini võtmiseks peatunud ja me lihtsalt saime tema peatumisest valesti aru, kuid lahke bussijuht nõustus meid Galway linnapiirile ära viima.
Galwayst tagasi tulema hakates selguski, et hääletajaid siinkandis peale ei võeta. Me kõndisime ja kõndisime, kuni lõpuks jõudsime sildini, mis näitas, et Galwayni on 38 km ja koduni veel vaid 5 km. Liina jalad olid täis vesiville ja järgmisel päeval ta voodist tõusta ei suutnud.
Ma olin väsinud, meeleheitel ja otsustasin parem kindla peale minna. Rääkisin lennujaamas bussijuhile kurva loo sellest, kuidas Glasgows mu rahakott ära varastati. Õnneks bussijuht teadis nii mõndagi neist šoti kaabakatest seal jubedas linnas, ütles, et ma olin isegi veel õnnelik olnud, et mu passi ära ei varastatud. Belfastis elavat hoopis teist masti inimesed, kes ei valeta ega varasta nagu nood kaabakad seal.
Mul oli ka hea meel selle üle. Mis siis, et mina valetanud olin – see elu, mida mina elasin, kohe kindlasti elamiseks ei saanud nimetada. See oli rohkem ellujäämisvõitlus. Darvinismi katsejäneseks olemine.
Kodus panin oma telefoni laadima. Helistasin seejärel kontorisse, et ma ei jõua täna tööle. Olen hirmus haige. Ja enne kui kõik sõnumid telefoni kohale jõudsid, magasin ma juba õndsa und. Paanikas sõbrad olid mulle öö jooksul kümneid sõnumeid saatnud, et teada saada, kus ma olen, miks ma seal olen, mis mul juhtus, kas ma olen elus ja miks ma telefoni vastu ei võta. Kui ma kunagi õhtul üles ärkasin, siis andsin neile teada, et kõik on korras. Kriis oli möödas.
No comments:
Post a Comment