Ryanairi odavlennud maanduvad tavaliselt küllaltki kaugel sellest linnast, kuhu nad kirjade järgi lendavad. Näiteks Barcelonasse minnes Reusi lennujaama lennates on palju lähemal selline kena mereäärne linnake nagu Tarragona. Kaunis rannajoon, natuke varemeid ja palju häid söögikohti. Rongiga minnes jõuab Barcelonasse umbes tunniga, kui on tahtmine suurlinna samuti vaatama minna. Barcelonas me oleme juba olnud, seega veetsime aega lennujaama lähedastes linnades hoopis. Barcelonast lõuna poole jäid Reus ja Tarragona ning põhja poole Girona. Barcelonas viibisime vaid pool tundi järgmist rongi oodates, meil oli saabumine Reusi lennujaama ning äraminek Gironast. Ja et asja veelgi segasemaks ajada, siis kogu marsruut oli praamiga Dublin-Holyhead, rongiga Holyhead Liverpool, lend Liverpool-Reus, buss Reus-Tarragona, rong Tarragona-Barcelona-Girona, lend Girona-Bristol, buss Bristol-Birmingham, rong Birmingham-Holyhead praam Holyhead-Dublin. Nagu poeg kokkuvõtvalt ja filmilikult lõpuks vastas küsimusele, kuidas reis oli - Plains, Trains and Automobiles, I mean buses...
Reus oli kena tavaline linnake, kus me kaua ei viibinud, lennujaamast Reusi oli umbes 15 minutit kohaliku bussiga, mis kenasti bussijaama juures peatus. Tarragonasse edasi läheb busse iga 10 minuti tagant, korralikud suured bussid on. Esimene koht, mida külastasime, oli suur kaubanduskeskus El Corte Ingles, mis on Stockmanni taoline kallis ja ilus kaubamaja. Käisime seal hommikusööki söömas väga kena teenindus ja head söögid. Pärast seda jalutasime hotelli poole, mis oli kuskil mere ääres. Tee mere poole on kena jalutustänavaga, purskkaevud ja taimed jne. Tänava lõpus on vana amfiteatri vmt varemed, mille ümber oli park ja selles parfüümiaed. Kes järele tahab teha, siis lavendel, rosmariin ja tüümian on need taimed, mida istutama peaks oma aroomiaia loomiseks.
Ranna lähedus ongi selle linna peamine trump ja kogu elu koondub sinna äärde. Hotellid, restoranid, shoppingu tänavad. Kultuurielamuse saab varemetest ja paar kaunist kirikut paistis jalutades.
Sama olen ka mujal näinud, et kel on rand olemas, see linnale endale palju enam rõhku ei hakka pöörama arendamise ajal. Keskmaa linnad peavad rohkem vaeva oma parkide, majade ja vaatamisväärsustega nägema, et turistidele ja küllap ka kohalikele elanikele, atraktiivsem olla. Kes ikka tahaks muidu elada masendavas väikelinnas, kus midagi ei toimu. Eks on ka Eestis ju sama - kiputakse sinna, kus elu käib ja kaunis ümbruskond silma rõõmsaks teeb. Kalamaja näiteks on ju siiani populaarsem, kui rannajoonega Stroomi.
Suvisemal ajal võib seal väga rahvarohke ja mõnus olla, praegu oli üsna jahe ilm veel. Iirimaal oli üsna sama seis ilma osas sellel ajal, praegu on jälle vihmasemaks ja külmemaks läinud. Barcelonas kusjuures oli sellel ajal 24 kraadi sooja, kui Tarragonas 19 ja Gironas 17 kraadi sooja oli. Gironas oli rohkem mägede lähedust vist tunda. Kauneid vaateid oli palju rongiga ühelt poolt Barcelonat teisele poole Barcelonat sõites. Igav pikal rongisõidul ei hakka.
Ilusad tänavalaternad olid ühes tänavas. Selles tänavas siis, mis meie hotellini viis.
Kui Tarragona osas olid ootused veidi suuremad ja selle tõttu ei tekkinud erilist wow momenti, siis Gironat pidasin ma oma eelarvamustes mõttetuks lennujaama lähedaseks linnakeseks, millel isegi merd pole lähedal. Tegelikult oli Girona väga kaunis ja elamusterohke linn. Sama oli kunagi Tsiilit külastades, kui LP reisisoovituste järgi kahte lähestikku asetsevat linna külastama läksime, millest Vina del Mar pidi olema megaelamus ja Valparaiso lihtsalt koht, mis tasub ära näha. Tegelikkus oli meie jaoks vastupidine, Vina del Mar oli kena tavaline puhas mereäärne kuurort ja Valparaiso mega wow efektiga hipsterlinn, mis õhkas kultuuri ja kunsti järgi.
Poodide vaateaknad on mu nõrkuseks, nagu alati. Igasugu huvitavaid poode oli seal. Näiteks ainult valgeid kleite müüv pood ja tegu polnud pruudisalongiga, vaid tavalised ilusad valged kleidid olid seal.
Igasuguse tavaari pood, kust leiab suveniire ja kõiki muid selliseid asju, mille vajadust sa enne nende nägemist tundnud polnud. Küll aga tekib vajadus kõigi nende asjade järele neid nähes koheselt. Vägisi peab siis endale meelde tuletama, et kõik maailma ilusad asjad ei mahu koju ära, isegi kui mahuksid, siis jääksid nad koristades kogu aeg jalgu ja hakkaksid kiiresti närvidele käima kodus. Ja üleüldse - foto on piisav ja rahakotisõbralik lahendus.
Taaskasutuspood bukahoolikutele.
Inglite pood. Tuletas meelde kedagi uudistest kunagi loetud eestlast, kes ingleid kogus. Või olid need konnad või lehmad, keda koguti. Krdi vanainimese mälu mul ikka juba...
Überlahe lasteriiete pood.
Karnivooride lemmikpood. Kintsud ripuva riiulis üksteise kõrval kenasti reas.
Ja miskit ka veganitele.
Gironale iseloomulikud trepid, küll katedraalide juurde, küll sillale, küll lihtsalt tänavana.
Jälle üks ägedate asjade pood, kust kõike tahtnud oleks.
Trepp katedraali juurde.
Ja sinnaviiva tänava nurgal olev sisustuspood. Erakordsed esemed erakordsete hindadega.
Apartmendi omanik andis meile hunniku soovitusi, kuhu minna ja mida teha. Näiteks pidada olema Gironas Euroopa romantilisim restoran. Me sinna ei läinud, sest olime reisil lastega. Ja lapsed on ju teada-tuntud romantikatapjad... Küll aga läksime kuuma jäätise poodi. Jutu järgi pidi olema tippkoka tehtud jäätisepood, kus müüakse kuuma jäätist, mis hetkega külmaks muutub, kui valmis on. Tegelikult oli tegu jäätisekoogiga. Koogi vahele pannakse jäätis ja korraks grilli vahele ja ongi soojas koogis jääkülm jäätis korraga samal ajal. Jäätisepoes oli vahvaid sisustuselemente. Näiteks lõõtsade moodi alla rippuvad riiulid.
Kui Kihnus on kõrvalistmega motikad, siis seal jätsipoes oli kõrvalistmega jalgratas.
Lisaks oli seal huvitava kujuga jätse, lisaks kuumale jäätisele.
Ühes poes oli äge miniatuursetest kleitidest tehtud vanik.
Imeline vaade jõeäärsetele majadele. Üle jõe viis mitu silda ja ilusaid värilisi maju vaadates tuli veidi Kopenhaagen meelde. Selle vahega, et Gironas ei ürita hullud jalgratturid sind alla ajada pidevalt.
Kitsepiimapood.
Järjekordne vaateaken.
Kenade asjade pood, nagu nimestki lugeda võib.
Teepood. Väga värviline teepoe kohta.
Ja ebatavaliselt julgena tellisin hispaania toitu seekord väljas söömas käies. Tavaliselt eelistan traditsioonilisi maitseid ja kasvõi McDonaldsit, kui korralikku söögikohta leida ei suuda, kus piisavalt turvaline süüa oleks. Minu hispaania keel on väga algeline ehk pea olematu, seega tellisin ainukese enamvähem ära tuntava asja menüüst, milleks olid kalmaarid. Arvasin, et ju siis mingid kalmaarirõngad tulevad, nagu Eestis pubis seda söönud olen varem. Aga tuli hoopis purgike soojade kalmaaritükkidega, mis oli küüslaugu ja majoneesikastmes, Vist. Vähemalt maitses umbes nii. Purgi kõrvale oli pandud ribadeks lõigatud röstsai ja koos süües oli see igastahes väga hea. Üks pojake sõi burgerit, mille tegi erilisemaks mingi teistsugune juust, vidi mõrkja maitsega. Juustuspetsialist ma pole, seega ei oska öelda, mis juust oli, aga burgerile andis hoopis teise meki, millega muidu harjunud olime. Hea oli. Mees sõi küpsetatud paneeritud juustu. Ta sõi nii kiiresti selle ära, et ma ei jõudnudki tema sööki maitsta. Mitte et tal nii ilge nälg oleks olnud, aga jalka hakkas ja selles söögikohas polnud telekat. Kugistas oma söögi alla ja jooksis teise kohta, kus jalkat näidati. Küll aga oli mänguväljak sellel väljakul, mille ääres see restoran asus ning tänu sellele sain ma rahulikult üle pika aja sööki nautida. Ja veini juua. Vein maksab Hispaanias poes 2-3 eurot, restoranis oli ka mingi imehinnaga see, sest koguarve koos veinide ja õllega tuli ikkagi väiksem kui El Corte Inglesis ainult hommikusöögi arve oli olnud.
Hispaania pole riik, kuhu ma elama igatseksin minna, küll aga on seda riiki väga mõnus külastada.
