Kokkuvõte
13 päeva
12 lendu
5 riiki
7 Galapagose saart
1 maavärin
1 metroorööv
Ja mida see kõik siis maksma läks?
Dublin-Birmingham-Madrid lennud 40 eurot
Madrid-Mexico-Quito-Mexico-Madrid 260 eurot
Madrid-Dublin 45 eurot
Isabela-San Cristobal 205 dollarit ehk 175 eurot enamvähem
Quito-Guayaquil-Baltra, San Cristobal-Guayaquil-Quito lennud 360 eur
Lendude kulu kokku 880 eurot. Oleks Galapagose saared välja jätnud, oleks kulu lendudele vaid 345 eurot olnud...
Majutus
Madrid, 1 öö ja single room hostelis 29 eurot
Santa Cruz, 3 ööd ja double room hotellis, 61 eurot
Isabela, 2 ööd ja single room hotellis, 48 eurot
San Cristobal, 2 ööd ja twin room hotellis (seda vaid nime järgi, tegelikult oli kodumajutus) 48 eurot
Quito, 1 öö ja double room hotellis, 13 eurot
Madrid, 1 öö ja single room hostelis, 21 eurot.
Majutus kokku 220 eurot. Jällegi... Kui oleks ainult Quitosse jäänud, oleks ainult 154 eurot majutus maksma läinud.
Saaretripid
Santa Fe 110 dollarit ehk 93 eurot
Plaza Sur 130 dollarit ehk 110 eurot
360 kraadine San Cristobal tuur 130 dollarit ehk 110 eurot
kiirpaat 33 ehk 28 eurot
Isabela saarele saabumise maks 10 dollarit, Galapagosele saabumise maks 100 dollarit, lennujaamas Galapagosele minemise paberi eest 20 dollarit kokku 130 dollarit ehk 110 eurot
Saartel käimine kokku 451 eurot.
Söömisele kulus keskmiselt 20 eurot päevas, seega 260 eurot
Kõik kulud kokku 1811 eurot.
Galapagose isetehtud reis võrreldes kruiisidega. Saarele saabumise maksud polnud ka kruiiside hindadesse arvestatud,
seega jätan nii need kui ka lennupiletid arvestusest välja. Võrdluses on
samad asjad vaid ehk majutus, saaretripid ja söök.
Minu isetehtud Galapagose tripi maksumus
498 majutus ja saaretripid+ 140 söök= 638 eurot ehk 754 dollarit.
Kruiisilaevade last minute hinnad olid 960 dollarit kuni 1500 dollarit, silma hoidsin peal paar kuud neil viimase hetke hindadel. Tavahinnad keskmiselt 2500 dollarit.
Seega tasub esiteks raha kokkuhoiu mõttes ise oma trip Galapagosele kokku panna. Teiseks saate normaalses voodis magada, mitte ei kõigu öö otsa ka veel merel. Kolmandaks saate ise valida, millistele saartele minna ja milliseid tegevusi ette võtta. Samuti olete paindlikud muutma oma plaane, kui midagi ette tuleb. Näiteks merehaigus või parem pakkumine.
Kruiisid lähevad sageli vaid ühte nurka ja nii mõnigi huvitav saar jääb ära nende marsruudilt. Nende plaanides pole nii palju saari nii lühikese aja jooksul, kui mina seda teha jõudsin. Kruiisilaevad võivad küll kaugematele saartele jõuda, kuid kui olla minusugune, kes on õnnelik lihtsalt merilõvidega koos ujumisestki ja nende pargipingil nägemisest, siis võibolla oleks see eriliste samblike nägemine veidi liiga eksklusiivne juba. Paljud foorumi kommenteerijad näiteks kahetsesid Isabela saarele mitte jõudmist ja pidasid Floreana saart mõttetuks aja viitmiseks. Ma tegin korraliku eeltöö enne, millistele saartele minna tahan ja milliseid välja jätma olen valmis, seega oli tegu suhteliselt minu unistuste tripiga. Oleks saanud palju odavamalt hakkama, kui oleks vajadus olnud. Saartevahelise lennu asemel kiirpaat näiteks jne. Aga mere karmus seadis piire sellel aastaajal.
Ma tean, et paljud on Galapagose oma Ecuadori reisi plaanidest ära jätnud selle liigkalliduse pärast, aga seal saab ka odavamalt käidud ja oma Galapagose elamuse kätte. Kui ma uuesti oma plaani peaks tegema praeguste teadmiste juures, siis jätaksin sisse San Cristobali ja Kicker Rocki snorkeldamise, Santa Cruzilt Plaza Surile trippimise, Isabela saare jaoks jätaks rohkem aega, et jõuaks nii Tintorerasele kui ka Los Tunelesile. Santa Fe jätaksin ära. Alustaksin San Cristobalilt, et kiirpaatidega liikuda saaks ja lennu jätaksin ära. San Cristobal-Santa Cruz-Plaza Sur-Isabela-Santa Cruz. Läheksin kevad-suvisemal ajal, kui hoovust pole ja meri rahulik. Ja iial enam ei peatuks Palma del Mar2 kodumajutuses...
Saturday, September 30, 2017
Mexico City - metroorööv
Tagasimineku aeg oli käes peale bussituuri lõppemist ja läksin jälle
metroo peale. Esimene rongisõit möödus suuremate vahejuhtumiteta,
tavapärased muusikud ja imikutega liikuvad taskurätimüüjad omale raha
teenimas. Taskurätimüüjate kohta olen kuskilt kuulnud, et nende eesmärk
on oma varjatud kaaslase jaoks potentsiaalse ohvri rahakoti asukoht
välja selgitada, mitte niivõrd taskurätte müüa. Muusikud käivad vagunist
vagunisse ja peale kaks minutit pilli mängimist käivad mütsiga ringi ja
vahel keegi annab mõne kopika neile. Taolisi rahateeijaid on väga palju Ameerikamaades. On ka liikluses autoridade vahel seiklevaid kõigemüüjaid, punase tule taga seisvatele autodele akrobaatilist meelelahutust pakkujaid, kes enne tulede vahetumist kiirelt mütsida ringi käivad autode vahel, ehk keegi annab veidi raha. Ettevõtlust õppima ja ideid koguma raha teenimiseks, on parim minna Lõuna-Ameerika riikidesse. Pärast seda kas tundub, et elu Euroopas on rikas niigi ja peaks pigem olemasolevaga rahul olema, või siis leiad viise, kuidas sealseid kombeid kohalike oludega kohendada ja enda jaoks raha teenima panna.
Esimene rongisõit möödus vahejuhtumiteta. Lennujaama poole minevad rongid polnud eriti rahvast täis, küll olid seda aga kesklinna poole minevad rongid. Kuigi võrreldes teiste riikide metroodega, olid ka need mitte nii kohutavalt täis. Londoni metroo on rohkem pungil. Järgmise rongiga oli mul vaja sõita kaks peatusevahet lennujaamani. Esimeses peatuses vaatasin, et esimeses vagunis on mingi kahtlane seltskond. Paistis välja nagu Kopli noorpompsid pidu panemas. Mingi eit suitsetas keset vagunit ja üks palja ülakehaga tüüp tõmbas käsipuu peal lõuga. Läksin järgmisse vagunisse. Vabatahtlikult ma antisotsiaalsetesse jamadesse ei roni.
Järgmises peatuses kargas see seltskond aga meie vagunisse ümber. Neli-viis meest ja naine. Valgusid mööda vagunit kiirelt laiali nagu mupo piletikontrollid ja niipea kui uksed sulgusid, hakkas eit ähvardavalt haamriga vastu käsipuid kolkima vaguni keskel. Üks meestest lõugas midagi hispaania keeles, nagu umbes pangaröövide ajal karjutakse. Ja need mehed, kes olid mupo piletikontrollide kombel kõik ukseavad blokeerinud, hakkasid raha koguma. Rahvas oli väga lahke ja andis meelsasti. Ma otsustasin ignoreerida ja teha nägu, et ei saa aru, mida nad tahavad. Kõigi muude maade kerjustega tavaliselt eesti keeles rääkimine mõjub. Peetakse kas vaimselt alaarenenuks või narkolaksu all olevaks hipiks. Eesti keele asemel aga vastasin rahakogujale inglise keeles ükskõiksust teeseldes, et ma ei saa aru, mida ta räägib. Kui raha nõudev tegelane aru sai, et tegu on inglisekeelse turistiga, karjatas ta teisest otsast oma kompanjoni kohale ja näitas laialt minu suunas näpuga. Vagunitäis rahvast jäi vaikivana ning tõsisena järgnevat jälgima. Dokumentaaldraama põnevaimad stseenid olid algamas.
Tuli kompanjon kohale kurja näoga, üritades meenutada oma algkooli inglise keele klassides õpitut ning ütles, one monney please. See kahe n-ga monney meenutas mu viieaastase poja kõnepruuki, nii et vastasin talle instinktiivselt nagu oma pojale mänguasjapoes, et i don't have any monney. Raha oli mul kõigest 100 peesot ehk 5 eurot rahakotis, aga rahakoti vahel olid mu dokumendid ja kaardid, millest ilma jäämisega riskida ei tahtnud.
Tegelane tõmbas kulmu kortsu ja jäi mulle ähvardavalt silma põrnitsema. Põrnitsesin siis talle vastu ja sel hetkel jõudis mulle kohale, et mul ju puudub plaan B, juhuks kui asi vägivaldseks läheb. Teadsin, et lennujaama peatus on kohe, nende peatuste vahe oli väga lühike. Samuti teadsin, et ta selja taga on hädaabi pidur. Iseasi, kas sinnani ulatunud oleksin. Ja mis kasu oleks piduri tõmbamisest, ma ka täpselt ei teadnud. Seisvast rongist oleks nad ju veel kergemini välja saanud murda peale mu kõri läbi lõikamist ning pääsenud nad oleksid olnudki.
Lennujaama peatus oli mu kõige suurem lootus, sest seal oli alati palju polkusid ja ma istusin kohe ukse kõrval. Parem oli mitte ennast ukse kõrvalt välja kangutada lasta, et saaksin uste avanedes kohe välja. Uksed õnneks avanesid automaatselt Mehhiko metroos, mitte ei pidanud neid nupule vajutamisega avama nagu Madriidi metroos seda näiteks tegema peab.
Julgust andis ka see, et esimest korda elus oli mul reisikindlustus vähemalt tehtud, nii et kodused poleks pidanud rahaliselt kannatama, kui minuga midagi juhtub. Reisikindlustus oli palju stressi ära võtnud ka igasugu jätkulendudele jõudmistelt. Tüüp sai vist ise ka aru, et minuga jamamine läheks talle liiga keeruliseks praegusel hetkel ja ta raiskab vaid aega praegu, seega peale mõneminutilist võistlust, kes enne pilgu kõrvale keerab, keeras ta ümber ja karjus oma meeskonna uste juurde. Järgmine peatus oligi käes. Nemad kargasid järgmisse vagunisse edasi. Mina läksin terminali poole, käed värisemas ja pisarad silma kippumas. See röövlitega üks-kahega vastamisi seismine on mu elu top3 hirmsaimate momentide hulgas ja ma olen nii mõnegi autoavarii üle elanud ja varemgi surmaga silmitsi seisnud.
Paar naisterahvast karjus neile järgi, et kutsuvad politsei neile. Ehk kutsusid. Need meesterahvad, kes minuga samas vagunis olid olnud, olid kiirelt oma raha ära andnud. Nemad mulle appi poleks tulnud, kui midagi oleks juhtunud. Ja õige ka. Nende jaoks oleks see veel kehvemini lõppenud suure tõenäosusega. Miks nad peaksidki mingi lolli turisti pärast oma eluga riskima. Ega nad ilma põhjuseta tavavaguni asemel naiste ja laste vagunisse istuma polnud tulnud. Patsifistidel on õigus olla rahule jäetud.
Hiljem tuli mulle meelde ka see kuskilt kuuldu, et kohalikel, kes metrooga sõitma peavad, on alati kaks rahakotti kaasas. Üks röövlite jaoks väikese mõttetu rahaga ja teine see õige rahakott. Metroo pilet on nii odav, 5 peesot (100 peesot on 5 eurot näiteks), seega sõitmata jätta ka ei saa, kui rahaga kitsas. Elu Mehhikos ega mujal Lõuna-Ameerikas ei maksa palju. Ma arvan, et mul väga vedas igasugu asjaoludega, et noaga kõri läbi ei lõigatud seal. Aga sarnaselt Londoni metroopõlengu läbielanuga, ei suuda ka mina vist enam metrooga rahulikult sõita kõrvaklapid peas. Pidevalt pean jälgima, et keegi kahtlast liigutust ei teeks vmt. Hiljem Madriidis oli üsna imelik metrooga sõita, teadsin, et kõik on turvaline, aga ärevus oli ikka sees. Maavärinat vähemalt seekord enne lendu ei tulnud ja narkopolitsei minu vastu ka enam erakorralist huvi ei tundnud.
Sellel hetkel tundus raha röövlitele mitte andmine õige teona. Esiteks eneseuhkuse pärast, et mingid elukad minust üle ei sõida. Teiseks ei taha sponsoreerida kriminaalseid eluviise. Kui aga koju jõudsin ja pojad kaissu ronisid, siis tulid mõtted, et kui mul oleks kõri läbi lõigatud, siis oleks kõige rohkem mu pojad kannatanud selle pärast ja mul poleks õigust olnud seda neile teha. Minu eneseuhkuse pärast ei peaks lapsed ilma emata üles kasvama. Kuigi vahel võib väike kivi veereva lumepalli peatada ja ma olen valmis see kivike olema, siis poleks see aus mu lähedaste suhtes.
Terrorism aga maailmas nii sündida saabki, et järjest vähem on neid kivikesi, mis veerema kippuvaid lumepalle peatada tahavad. Tavalisele inimesele, kes on pika päeva tööl ära istunud, igasugu inimesi selle käigus näinud ja on üliväsinud, ei ole oluline mitte terrorismiga võitlemine, vaid koju jõudmine. Oma pere juurde. Pliidi sisse keeramine, et perele õhtusöök teha. Oma voodisse pikali viskamine, et järgmiseks pikaks väsitavaks rutiinseks päevaks veidi välja puhata. Elu on elamiseks.
Kangelased ei ole eritüüp inimesi, kes midagi ei karda. Kangelased on need inimesed, kes hoolimata hirmust ja väsimusest ikkagi ebaõigluse vastu välja astuvad. Vahel fataalsete tagajärgedega, aga vähemalt nad ei pea süümepiinades elama hiljem, mis võib olla hullemgi kui surm. Ellujääja süümekad on paljude inimeste kaaslasteks elu lõpuni.
Iirimaal raadios paar aastat tagasi rääkis üks mees, kuidas ta pääses uppuvalt laevalt ja päästis ühe lapse. Tema ümber aga uppusid samal ajal ühed kaksikud lapsed koos paljude teiste inimestega. Tal polnud rohkemate laste päästmiseks aga jõudu, need kaksikud olid talle hirmunult silma vaadanud klammerdudes millegi külge. Mees lootis, et ehk peavad vastu kuni abi tuleb. Ta aitas hiljem päästjatel neid laipu välja tuua merest ning sattus olema just see, kes need kaksikud välja kandis. Nad polnud vastu pidanud. Iga päev oma hilisemas elus on nende kaksikute näod tal silme ees olnud ja ta on piinanud ennast mõtetega, et kas ta oleks saanud midagi teisiti teha, et need lapsed poleks pidanud uppuma. Kas oli see mingi märk kõrgemalt poolt, et just tema kõigi nende uppunute seast sattus neid kaksikuid välja kandma. Realistlikult järele mõeldes ta teadis, et ta ei saanud rohkem midagi teha, aga ikkagi mõte uitab kogu aeg selle hetke ümber. Teised pidasid teda kangelaseks, et selle ühe võõra lapse päästis. Ise ta aga pidas ennast ebaõnnestujaks, et teisi päästa ei suutnud. Tema jaoks muutus elu tähendus, elu polnud enam elamiseks, vaid surm oli igaveseks vaikivaks kaaslaseks.
Mitu pääsenut tegid hiljem enesetapu, sest ei suutnud edasi elada oma ellujääja süümekaga. See laevahukk oli muidugi palju aastaid tagasi iiri rannikualal. Praegusel ajal Euroopas vist ei tegeleta selliste vaimsete probleemidega õnnetusejärgselt. Hoopis laetakse youtube videosid üles ja tehakse FB live ülekannet, nagu Londoni terrorismiaktide ajal seda tehti. Olulisem on telefoniga videot teha, kui kellelegi appi minna. Sünnid üksi ja sured üksi, samuti elad üksi ja võitled üksi enda elu eest.
Ma ei tea, milliste tunnetega elavad edasi need, kes nägid Londonis, kuidas teisi surnuks lõigutakse terroristide poolt. Mõned mehed siiski ka võitlesid vastu ja ka teiste eest. Suurem osa põgenes lihtsalt. Küll tean ma aga, et need kes põleva Grenfelli korrusmaja ees seistes nägid akendele koputavaid lapsi ülemistel korrustel, need on enesetappe üritanud. Pole lihtne elada ellujääja süümekatega, kui oled pidanud pealt nägema teiste suremist ja pole midagi nende aitamiseks teha saanud. Võibolla on kahte tüüpi inimesi - ühed, kellele oma elu ja selle päästmine on kõige olulisem. Teised, kes peavad endid jumalaiks ja ei suuda üle elada seda, kui kõiki päästa ei jaksa.
Esimene rongisõit möödus vahejuhtumiteta. Lennujaama poole minevad rongid polnud eriti rahvast täis, küll olid seda aga kesklinna poole minevad rongid. Kuigi võrreldes teiste riikide metroodega, olid ka need mitte nii kohutavalt täis. Londoni metroo on rohkem pungil. Järgmise rongiga oli mul vaja sõita kaks peatusevahet lennujaamani. Esimeses peatuses vaatasin, et esimeses vagunis on mingi kahtlane seltskond. Paistis välja nagu Kopli noorpompsid pidu panemas. Mingi eit suitsetas keset vagunit ja üks palja ülakehaga tüüp tõmbas käsipuu peal lõuga. Läksin järgmisse vagunisse. Vabatahtlikult ma antisotsiaalsetesse jamadesse ei roni.
Järgmises peatuses kargas see seltskond aga meie vagunisse ümber. Neli-viis meest ja naine. Valgusid mööda vagunit kiirelt laiali nagu mupo piletikontrollid ja niipea kui uksed sulgusid, hakkas eit ähvardavalt haamriga vastu käsipuid kolkima vaguni keskel. Üks meestest lõugas midagi hispaania keeles, nagu umbes pangaröövide ajal karjutakse. Ja need mehed, kes olid mupo piletikontrollide kombel kõik ukseavad blokeerinud, hakkasid raha koguma. Rahvas oli väga lahke ja andis meelsasti. Ma otsustasin ignoreerida ja teha nägu, et ei saa aru, mida nad tahavad. Kõigi muude maade kerjustega tavaliselt eesti keeles rääkimine mõjub. Peetakse kas vaimselt alaarenenuks või narkolaksu all olevaks hipiks. Eesti keele asemel aga vastasin rahakogujale inglise keeles ükskõiksust teeseldes, et ma ei saa aru, mida ta räägib. Kui raha nõudev tegelane aru sai, et tegu on inglisekeelse turistiga, karjatas ta teisest otsast oma kompanjoni kohale ja näitas laialt minu suunas näpuga. Vagunitäis rahvast jäi vaikivana ning tõsisena järgnevat jälgima. Dokumentaaldraama põnevaimad stseenid olid algamas.
Tuli kompanjon kohale kurja näoga, üritades meenutada oma algkooli inglise keele klassides õpitut ning ütles, one monney please. See kahe n-ga monney meenutas mu viieaastase poja kõnepruuki, nii et vastasin talle instinktiivselt nagu oma pojale mänguasjapoes, et i don't have any monney. Raha oli mul kõigest 100 peesot ehk 5 eurot rahakotis, aga rahakoti vahel olid mu dokumendid ja kaardid, millest ilma jäämisega riskida ei tahtnud.
Tegelane tõmbas kulmu kortsu ja jäi mulle ähvardavalt silma põrnitsema. Põrnitsesin siis talle vastu ja sel hetkel jõudis mulle kohale, et mul ju puudub plaan B, juhuks kui asi vägivaldseks läheb. Teadsin, et lennujaama peatus on kohe, nende peatuste vahe oli väga lühike. Samuti teadsin, et ta selja taga on hädaabi pidur. Iseasi, kas sinnani ulatunud oleksin. Ja mis kasu oleks piduri tõmbamisest, ma ka täpselt ei teadnud. Seisvast rongist oleks nad ju veel kergemini välja saanud murda peale mu kõri läbi lõikamist ning pääsenud nad oleksid olnudki.
Lennujaama peatus oli mu kõige suurem lootus, sest seal oli alati palju polkusid ja ma istusin kohe ukse kõrval. Parem oli mitte ennast ukse kõrvalt välja kangutada lasta, et saaksin uste avanedes kohe välja. Uksed õnneks avanesid automaatselt Mehhiko metroos, mitte ei pidanud neid nupule vajutamisega avama nagu Madriidi metroos seda näiteks tegema peab.
Julgust andis ka see, et esimest korda elus oli mul reisikindlustus vähemalt tehtud, nii et kodused poleks pidanud rahaliselt kannatama, kui minuga midagi juhtub. Reisikindlustus oli palju stressi ära võtnud ka igasugu jätkulendudele jõudmistelt. Tüüp sai vist ise ka aru, et minuga jamamine läheks talle liiga keeruliseks praegusel hetkel ja ta raiskab vaid aega praegu, seega peale mõneminutilist võistlust, kes enne pilgu kõrvale keerab, keeras ta ümber ja karjus oma meeskonna uste juurde. Järgmine peatus oligi käes. Nemad kargasid järgmisse vagunisse edasi. Mina läksin terminali poole, käed värisemas ja pisarad silma kippumas. See röövlitega üks-kahega vastamisi seismine on mu elu top3 hirmsaimate momentide hulgas ja ma olen nii mõnegi autoavarii üle elanud ja varemgi surmaga silmitsi seisnud.
Paar naisterahvast karjus neile järgi, et kutsuvad politsei neile. Ehk kutsusid. Need meesterahvad, kes minuga samas vagunis olid olnud, olid kiirelt oma raha ära andnud. Nemad mulle appi poleks tulnud, kui midagi oleks juhtunud. Ja õige ka. Nende jaoks oleks see veel kehvemini lõppenud suure tõenäosusega. Miks nad peaksidki mingi lolli turisti pärast oma eluga riskima. Ega nad ilma põhjuseta tavavaguni asemel naiste ja laste vagunisse istuma polnud tulnud. Patsifistidel on õigus olla rahule jäetud.
Hiljem tuli mulle meelde ka see kuskilt kuuldu, et kohalikel, kes metrooga sõitma peavad, on alati kaks rahakotti kaasas. Üks röövlite jaoks väikese mõttetu rahaga ja teine see õige rahakott. Metroo pilet on nii odav, 5 peesot (100 peesot on 5 eurot näiteks), seega sõitmata jätta ka ei saa, kui rahaga kitsas. Elu Mehhikos ega mujal Lõuna-Ameerikas ei maksa palju. Ma arvan, et mul väga vedas igasugu asjaoludega, et noaga kõri läbi ei lõigatud seal. Aga sarnaselt Londoni metroopõlengu läbielanuga, ei suuda ka mina vist enam metrooga rahulikult sõita kõrvaklapid peas. Pidevalt pean jälgima, et keegi kahtlast liigutust ei teeks vmt. Hiljem Madriidis oli üsna imelik metrooga sõita, teadsin, et kõik on turvaline, aga ärevus oli ikka sees. Maavärinat vähemalt seekord enne lendu ei tulnud ja narkopolitsei minu vastu ka enam erakorralist huvi ei tundnud.
Sellel hetkel tundus raha röövlitele mitte andmine õige teona. Esiteks eneseuhkuse pärast, et mingid elukad minust üle ei sõida. Teiseks ei taha sponsoreerida kriminaalseid eluviise. Kui aga koju jõudsin ja pojad kaissu ronisid, siis tulid mõtted, et kui mul oleks kõri läbi lõigatud, siis oleks kõige rohkem mu pojad kannatanud selle pärast ja mul poleks õigust olnud seda neile teha. Minu eneseuhkuse pärast ei peaks lapsed ilma emata üles kasvama. Kuigi vahel võib väike kivi veereva lumepalli peatada ja ma olen valmis see kivike olema, siis poleks see aus mu lähedaste suhtes.
Terrorism aga maailmas nii sündida saabki, et järjest vähem on neid kivikesi, mis veerema kippuvaid lumepalle peatada tahavad. Tavalisele inimesele, kes on pika päeva tööl ära istunud, igasugu inimesi selle käigus näinud ja on üliväsinud, ei ole oluline mitte terrorismiga võitlemine, vaid koju jõudmine. Oma pere juurde. Pliidi sisse keeramine, et perele õhtusöök teha. Oma voodisse pikali viskamine, et järgmiseks pikaks väsitavaks rutiinseks päevaks veidi välja puhata. Elu on elamiseks.
Kangelased ei ole eritüüp inimesi, kes midagi ei karda. Kangelased on need inimesed, kes hoolimata hirmust ja väsimusest ikkagi ebaõigluse vastu välja astuvad. Vahel fataalsete tagajärgedega, aga vähemalt nad ei pea süümepiinades elama hiljem, mis võib olla hullemgi kui surm. Ellujääja süümekad on paljude inimeste kaaslasteks elu lõpuni.
Iirimaal raadios paar aastat tagasi rääkis üks mees, kuidas ta pääses uppuvalt laevalt ja päästis ühe lapse. Tema ümber aga uppusid samal ajal ühed kaksikud lapsed koos paljude teiste inimestega. Tal polnud rohkemate laste päästmiseks aga jõudu, need kaksikud olid talle hirmunult silma vaadanud klammerdudes millegi külge. Mees lootis, et ehk peavad vastu kuni abi tuleb. Ta aitas hiljem päästjatel neid laipu välja tuua merest ning sattus olema just see, kes need kaksikud välja kandis. Nad polnud vastu pidanud. Iga päev oma hilisemas elus on nende kaksikute näod tal silme ees olnud ja ta on piinanud ennast mõtetega, et kas ta oleks saanud midagi teisiti teha, et need lapsed poleks pidanud uppuma. Kas oli see mingi märk kõrgemalt poolt, et just tema kõigi nende uppunute seast sattus neid kaksikuid välja kandma. Realistlikult järele mõeldes ta teadis, et ta ei saanud rohkem midagi teha, aga ikkagi mõte uitab kogu aeg selle hetke ümber. Teised pidasid teda kangelaseks, et selle ühe võõra lapse päästis. Ise ta aga pidas ennast ebaõnnestujaks, et teisi päästa ei suutnud. Tema jaoks muutus elu tähendus, elu polnud enam elamiseks, vaid surm oli igaveseks vaikivaks kaaslaseks.
Mitu pääsenut tegid hiljem enesetapu, sest ei suutnud edasi elada oma ellujääja süümekaga. See laevahukk oli muidugi palju aastaid tagasi iiri rannikualal. Praegusel ajal Euroopas vist ei tegeleta selliste vaimsete probleemidega õnnetusejärgselt. Hoopis laetakse youtube videosid üles ja tehakse FB live ülekannet, nagu Londoni terrorismiaktide ajal seda tehti. Olulisem on telefoniga videot teha, kui kellelegi appi minna. Sünnid üksi ja sured üksi, samuti elad üksi ja võitled üksi enda elu eest.
Ma ei tea, milliste tunnetega elavad edasi need, kes nägid Londonis, kuidas teisi surnuks lõigutakse terroristide poolt. Mõned mehed siiski ka võitlesid vastu ja ka teiste eest. Suurem osa põgenes lihtsalt. Küll tean ma aga, et need kes põleva Grenfelli korrusmaja ees seistes nägid akendele koputavaid lapsi ülemistel korrustel, need on enesetappe üritanud. Pole lihtne elada ellujääja süümekatega, kui oled pidanud pealt nägema teiste suremist ja pole midagi nende aitamiseks teha saanud. Võibolla on kahte tüüpi inimesi - ühed, kellele oma elu ja selle päästmine on kõige olulisem. Teised, kes peavad endid jumalaiks ja ei suuda üle elada seda, kui kõiki päästa ei jaksa.
Friday, September 29, 2017
Mexico City - iseseisvuspäev
Lend Mehhikosse oli viimse kohani välja müüdud ja polnud lootustki kuskil laiutama hakata. Olin pressitud keskmisse istmesse kahe naisterahva vahele. Üks oli kurja näoga hispaaniakeelne juut, kes koshersööki eraldi sai. Peale tema oli veel kolm koshersööjat lennul. Teisel pool oli hispaaniakeelne vanatädike. Keelebarjäär välistas small talki ning sai rahus filme vaadata. Mainimata ei saa jätta seda, et eritoitude sööjad on ikka erakordselt pirtsakad. Nad tellivad oma imeliku menüü ja siis songivad seal sees natuke ja kõik. Kõigesööjad paistavad suuremas osas rahul olevat oma toiduga, kui just solki ette ei tooda. AeroMexico lendudel seda muret pole, nende lennukitoit on tõesti hea.
Mehhikos maandus meiega samal ajal paar USA lennukit ning passikontrolli järjekord muutus mitme kilomeetri pikkuseks. Seal oli vast paar tuhat inimest järjekorras. Tunni aja jooksul olin jõudnud sinnani, kust muul ajal passikontrolli järjekord alles algab. Kaks tundi möödusid kiirelt.. Vahepeal tuiskasid mööda vabandavad seljakotirändurid, kelle lennuk Peruusse poole tunni pärast väljuma pidi. Ühel neist varastati passikontrolli järjekorras liikumise jooksul ka rahakott seljakoti taskust ära, aga kaaslase oma oli alles, nii et nad tormasid edasi. Lennule jõudmine oli olulisem kui rahakott sel hetkel. Otse transiittsooni Mehhiko lennujaamas ei saanud, see tee oli kinni. Kõik pidid passikontrollist läbi käima ja oma templi saama.
Lõpuks kui välja sain lennujaamast, siis oli ikka veel piisavalt aega, et linna peale minna. Algne plaan oli buss võtta, aga pakihoiu juures sattusin rääkima ameeriklastega, kes teadsid kohalikust iseseisvuspäevast ja väitsid, et kesklinna transport ei sõida praegu. Parem on metrooga minna. Metroo asus esimeses terminalis, sinna minekuks pidi ette näidata olema lennupilet. Näitasin oma eelmist lennupiletit, kontrollijaid eriti ei huvitanud, mis seal peal kirjas oli. Tegelikult olid mõlemad mu lennud terminal kahega seotud. Kas ilma lennupiletita saab sellele terminalide vahelisele rongile, ma ei teagi. Võibolla mitte, sest ameeriklased kõndisid terminal ühe poole, mis asus üsna kaugel. Mina sain mõne minutiga airtrainiga kohale. Tegu oli siis kõrgemal asuva rongiteega, üherööpalisega, tekitas mõtteid, kas on võimalik seda rongi ümber ajada, kui kõik ühes ääres oma suurte ja raskete kohvritega seisma juhtuvad. Eriti tekkisid sellised mõtted kurvikohtade ajal.
Terminal ühe teises otsas oli siis metroopeatus. Ehk siis tuli terminalist välja minna ja ümber nurga ta oligi kohe. Metroos on kolm esimest peatust lastele ja üksi reisivatele naistele. Ülejäänud vagunid on kõigi jaoks. Eelistasin neid naistekaid, kus vähem rahvast oli alati. Metrooga oli ka korra ümberistumine, aga see läks lihtsalt. Kui õige peatus käes ja maa alt jälle maa peale sain, avanes vaade suurele väljakule, mis rahvast paksult täis oli. Ümber väljaku lipud lehvimas, igasugu lipuvärvides tränimüüjad, raketid, meelelahutajad jne. Rahvas lõbusas meeleolus ja peo ootel.
Linnakaarti mul polnud, aga hop on-hop off linnatuuri bussid olid sealsamas. Astusin ühe sellise peale ja sain toreda tuuri linna peal. Elektrijuhtmed ja puuoksad olid nii madalad, et vahepeal kippusid näkku peksma. Tagumise otsa noored kriiskasid elamuslikult alati kui jälle mingi puuoks neid maha lükata ähvardas.
Rahvas tänaval lehvitas turistibussidele. Tore oli. Tänavapühkijad ja taksod olid värvikad - roosa ja kollasekirjud. Minu arust väga tore, et igav töö värvikaks sedasi tehakse.
Igal pool oli keegi midagi müümas, ettevõtlikud vaimud olid poekärudest grillibaari ehitanud või bussiooteputkast kaubanduskeskuse teinud. Samuti jalgrattaid ettevõtlusele sobivamaks tuuninud.
Linnas oli väga palju kujusid ja millegipärast ka palju jalgrattaid väljanäitusele pandud. Mis värk nende ratastega oli, seda ma siiani ei tea. Ilusatest kujudest sõitis buss liiga kiiresti mööda, et pilti oleks jõudnud teha. Jalgsi linna peal kolamiseks kahjuks aega polnud.
Igavesti palju ilusaid ja huvitavaid maju oli ka. Mõni hiilgas huvitava värvi ja lihtsama joonega.
Mõni filmilikkusega. Minu mälestused 90ndate ameerika filmide tänavaist on umbes taolised.
Tänavail oli erinevaid meelelahutajaid.
Haigla ees oli suur kriipi kuju autot valvamas. Pargitara oli aga ilusate inimeste piltidega kaunistatud. Ilus loodus.
Erinevad vormid linnapildis.
Palju seinamaale ja graffitit. Jällegi parematest paladest pilti ei jõudnud teha liikuvast bussist.
Koertega jalutajate oma enda ülekäigurada.
Maja, mis minu jaoks kõige ehtsamalt seostub sõnadega mi casa mi castillo.
Holidays are coming.... Coca-Cola auto.
Palju ilusaid inimesi jalutas ringi. Taoliste kleitidega käivad iiri gipsyd oma communionidel.
Mexico City on ilus ja huvitav. Tohutult suur ka muidugi. Vanalinnaosa aga paistis turvaline piisavalt olema, et seal ka naisterahvad üksi seigelda saaksid ilma ebameeldivate vahejuhtumiteta.
Mehhikos maandus meiega samal ajal paar USA lennukit ning passikontrolli järjekord muutus mitme kilomeetri pikkuseks. Seal oli vast paar tuhat inimest järjekorras. Tunni aja jooksul olin jõudnud sinnani, kust muul ajal passikontrolli järjekord alles algab. Kaks tundi möödusid kiirelt.. Vahepeal tuiskasid mööda vabandavad seljakotirändurid, kelle lennuk Peruusse poole tunni pärast väljuma pidi. Ühel neist varastati passikontrolli järjekorras liikumise jooksul ka rahakott seljakoti taskust ära, aga kaaslase oma oli alles, nii et nad tormasid edasi. Lennule jõudmine oli olulisem kui rahakott sel hetkel. Otse transiittsooni Mehhiko lennujaamas ei saanud, see tee oli kinni. Kõik pidid passikontrollist läbi käima ja oma templi saama.
Lõpuks kui välja sain lennujaamast, siis oli ikka veel piisavalt aega, et linna peale minna. Algne plaan oli buss võtta, aga pakihoiu juures sattusin rääkima ameeriklastega, kes teadsid kohalikust iseseisvuspäevast ja väitsid, et kesklinna transport ei sõida praegu. Parem on metrooga minna. Metroo asus esimeses terminalis, sinna minekuks pidi ette näidata olema lennupilet. Näitasin oma eelmist lennupiletit, kontrollijaid eriti ei huvitanud, mis seal peal kirjas oli. Tegelikult olid mõlemad mu lennud terminal kahega seotud. Kas ilma lennupiletita saab sellele terminalide vahelisele rongile, ma ei teagi. Võibolla mitte, sest ameeriklased kõndisid terminal ühe poole, mis asus üsna kaugel. Mina sain mõne minutiga airtrainiga kohale. Tegu oli siis kõrgemal asuva rongiteega, üherööpalisega, tekitas mõtteid, kas on võimalik seda rongi ümber ajada, kui kõik ühes ääres oma suurte ja raskete kohvritega seisma juhtuvad. Eriti tekkisid sellised mõtted kurvikohtade ajal.
Terminal ühe teises otsas oli siis metroopeatus. Ehk siis tuli terminalist välja minna ja ümber nurga ta oligi kohe. Metroos on kolm esimest peatust lastele ja üksi reisivatele naistele. Ülejäänud vagunid on kõigi jaoks. Eelistasin neid naistekaid, kus vähem rahvast oli alati. Metrooga oli ka korra ümberistumine, aga see läks lihtsalt. Kui õige peatus käes ja maa alt jälle maa peale sain, avanes vaade suurele väljakule, mis rahvast paksult täis oli. Ümber väljaku lipud lehvimas, igasugu lipuvärvides tränimüüjad, raketid, meelelahutajad jne. Rahvas lõbusas meeleolus ja peo ootel.
Mexico City on ilus ja huvitav. Tohutult suur ka muidugi. Vanalinnaosa aga paistis turvaline piisavalt olema, et seal ka naisterahvad üksi seigelda saaksid ilma ebameeldivate vahejuhtumiteta.
Subscribe to:
Posts (Atom)