San Cristobal

San Cristobal on mitteametlik Galapagose pealinn-saar, sest poliitiline elu toimub just siinkandis. San Cristobali inimasustus on koondunud Puerto Baquerizo Moreno nimelisse väikesesse linnakesse. Lennujaamast kuni linna lõpuni on umbes poolteist kuni kaks kilomeetrit.

 Linn on tavaline saarelinn, ranna ääres uhke promenaad. Liivarannal oli väga palju merilõvisid. Nii isaseid, emaseid kui beebisid. Beebide möögimine oli südant haledaks tegev.

 Linnapildis on kohalikke linde-loomi kaunistustena palju kasutatud. Uhkus oma unikaalsuse üle on igati tervitatav.

 Paate oli igat masti. Mingeid mereväe laevasid meenutavad ja kaubalaevad ja kalalaevad ja turistide jahid.

 Vanad paadid olid üle maalitud ja kaunistusteks mänguväljakute ääres.

 Joogivesi tuuakse kohale pudelites. Magedat vett säästetakse nii palju kui võimalik. Mul on tunne, et dushivesi oli soolane vesi.Maitsta ei julgenud, aga huuled olid soolase maitsega peale dushi all käimist.

 Veetaksod on need siniste katusteda väikesed paadid. Tõenäoliselt saaks nendega kaugematele randadele ja Kicker Rocki juurde snorkeldama minna, kes tuuriga ei taha rohkem minna.

 

 Selle paadi kõrval oli mu selle saare lemmikrestoran koos väga meelelahutusliku peakokaga.

 Purskkaev oli tehtud kui maakaart Galapagose saartega. See merihobukujuline on Isabela, selle ees Fernandina, kuhu turiste ei lasta, aga kus on tuhandete kaupa mereiguaanasid. Suurim koloonia asub seal. Teisel pool merehobu selja taga on Santa Cruz, kus siis oli hiidkilpkonnasid ja Darwini keskus. Sealt allapoole jääb Floreana, mis on ka inimasustatud saar, seal asub postkontor, kuhu saab oma kirja jätte, et järgmine sama kandi turist selle siis kohale toimetaks. Ja ise seal kirjade kuhjas lapata, kas on omakandi inimestele kirju jäetud, mida saaksid kohale toimetada. Ma jätsin selle saare vahele, kuigi nüüd tagantjärgi on sellest veidi kahju. Arvasin, et eelistan loomi ja loodust, aga tegelikult olid inimtegevusega seotud asukohad ka väga huvitavad nagu näiteks see Wall of Tears Isabela saarel, mida algsetes plaanides vahele mõtlesin jätta.

Millegipärast oli mul meelde jäänud, et hotell asub lennujaama lähedal, seega seiklesin lennujaama poolse otsa korralikult läbi kuni lõpuks ühest poest abi küsisin ja sealne tore noor müüjatar helistas hotelli, mille omanik ta aga läbi sõimas ja oma kliendi takso peale käskis panna ja kohale saata. Kohe nüüd! Vaene tüdruk oli väga üllatunud-ehmunud sellisest telefonile vastamisest ja hakkas mulle taksot tellima, aga ma siiski loobusin taksost. Õues küsisin veel paarilt inimeselt juhiseid ja kuigi keegi hotellist miskit kuulnud polnud, siis vajalik tänav teati linna teises otsas olevat ja ma võtsin takso, teadmata kui pika linnaga tegu on. Tegu oli umbes 500 meetrise sõiduga, mis maksis kaks dollarit. Hotelli ees kargas omanikust vanamees ligi ja teatas kergendunult, et ta juba kartis, et keegi ta klienti omale ärandada üritab ja kui hea meel tal on, et ma kohale jõudsin. Juhatas mu sisse ja asi ei meenutanud hotelli kuskilt otsast, aga vähemalt oli mul eraldi tuba seal ja oma dushiruum koos sellega.

 Toas oli suur riidekapp, mis oli tabalukkudega kinni pandud. Tõenäoliselt hoidis omanik oma kola seal. Tuba oli nagu oleks vanaemale külla sõitnud. See puidust nurk on tõenäoliselt teise külalistetoa dushinurk. Maja alumine korrus oligi n.ö. hotelliosa. Seal asus pererahva lahtine köök ja suur elutuba, mis oli mööblit paksult täis. Suur laud, nende sektsioonkapp, tugitoolid, diivan jne. Nagu vanainimeste elutuba ikka. Hommikuti kell seitse hakkas perenaine mehe jaoks mune praadima, nii et see hais kõikides tubades oli tükk aega. Kuked karjusid õnneks juba paar tundi enne seda kogu majarahva üles, nii et see peremehe otse magamistoa kohal olevast toas ringi trampimine enne alla sööma tulemist enam nii palju ei häirinudki.

Peremees kasseeris kõige tähtsama osana peale kohale jõudmist, kohe raha sisse, sealjuures polnud tal raha tagasi anda Kui ainult sularahas maksmine toimub, siis eeldaks ka tagasiantava raha olemasolu, aga jätsin siis need neli dollarit talle. Ta oli selle üle väga õnnelik. Ja kui raha käes, tahtis ta kohe mind linna tutvustavale tuurile viia. Olin oma arust juba piisavalt linna näinud, aga ta käis peale, et tema tahab oma klientidele parimat pakkuda ja tema teeb mulle linnatuuri. Palusin siis veidi aega vähemalt dushi all käimisekski enne seda.

Linnatuur koosnes sellest, et ta näitas kahte restorani, kus ta sõbrad töötavad ja kus ta eeldas mind edaspidi söömas käima hakkavat nibng tuuri lõpetuseks otsis ta tükk aega vajalikku reisibürood, kus ta sõbranna töötab. Sõbranna on paadiomanik ja pakub kõige odavamaid tuure siin saarel. Peale mõnda valesse tänavasse keeramist leidis lõpuks oma sõbranna büroo üles ja küsisn hindasid kahe mind huvitava tuuri kohta. Hinnad, mida kuulsin, äratasid kahtlust. Olin veebikommentaariumidest palju odavamaid hindu lugenud, seega vabandasin, et tahan Centre of Interpretationis ära käia, enne kui see suletakse ja lahkusin. Vanamees otsustas minuga kaasas käia, arvatavasti tahtis mind peale seal käimist uuesti oma sõbranna juurde tagasi viia, et ma sealt omale tuuri ära ostaksin.

 Darwini kuju saarel silma peal hoidmas. Mida rohkem ma asja peale mõtlen, seda vähem darvinismi usun. Minu teoorias toimus kunagi ammusel ajal mingi taoline elusrakkude ühinemine, nagu see munaraku ja seemneraku ühinemisel praegu toimub, kus käis läbi jumalik sähvatus ja uus elu oli sündinud koos omapärase dna-ga mis seejuures tekkis. See erinevate rakkude ühinemine ja need erinevad kujunenud dna-d siis kujundasidki välja hunniku erinevaid eluvorme. Ja nagu budistid usuvad, siis kõigel, mis kunagi sel viisil tekkis, on hing. Nii loomadel, lindudel, taimedel, mägedel kui ka tuulel. Ülimalt teaduslik seletus, eksole.

See laev peaks olema see kalalaev, mis hiinlastelt ebaseadusliku püügi ja sea cucumberide korjamise eest konfiskeeriti nii pool aastat tagasi või midagi. Sea cucumberid on hiinlaste jaoks delikatess, aga tegu on looduskaitse all oleva asjaga.

 Centre of Interpretation oli lähedal ja veel avatud tunni jagu, tänasin vanameest kohale juhatamise eest ja teatasin, et jalutan meelsasti üksi ringi siin mõnda aega. Vanamees otsustas edasi oma kliendile parimat pakkuda ja hakkas mul kannul käima. Tee vaatetorni läks ülesmäge, seega otsustasin talle tempot teha, ehk keerab tagasi mingil hetkel. Ei keeranud. Kõndis vaatetorni mu kannul, kõndis igasse rannanurka, kuhu merilõvisid vaatama läksin ja oli nagu kuradi takjas küljes kinni. Mul tekkis jube kõrvetav janu ja vett kaasas polnud. Tal ka mitte. Seega teadsin, et ma pean vaid viis sekundit kauem vastu pidama kui tema ja ma olen vaba. Varsti nii läkski, kui valik oli, kas hotelli poole tagasi keerata või edasi jalutada, siis ma teatasin rõõmsalt edasi jalutamisest, ta küll pakkus välja sööma minekut, aga mul polnud mingit soovi talle õhtusööki välja teha ka veel ja loobusin sellest lahkest pakkumisest.

Käisin pärast temast lahti saamist nii söömas, kui ka vett ostmas kui ka teistes reisibüroodest, kes kõik vähemalt 10 dollarit odavamalt neid reise pakkusid, mida ta sõbranna. Järelikult oli see ekstra 10 dollarit see raha, mida vanamees minu pealt teeninud oleks, kui ma oleks ta sõbrannalt tuuri ostnud. Tema parima pakkumine ehk pealekäivus teada saada, millal ja kuidas turist saarele saabub, on pigem tema kohutav ahnus. Kui klient linna peal juba käinud on ja teab hindasid, siis pole enam võimalik ta kergeusklikkuse pealt teenida. Kui aga paadisadamas või lennujaamas kohe käisest haarata ja oma sõpru ainsate usaldusväärsete ja odavate teenusepakkujatena tutvustada, siis peaks ju tekkima kahtlustus teiste teenusepakkujate osas kohe, kes järelikult ei ole usaldusväärsed siis...

 Lasteaialapsed kasvatasid taimi.

 Kohalik koolimaja, mis oli lennujaama lähedal. Kaks poissi üritasid seal läbi võrkaia hulkuvat koera paitada.

Järgmisel päeval oli tore tuur ümber saare koos snorkeldamisega Kicker Rockil ehk Leon Dormidoresel (magava lõvi kalju). Kaljulõhe on nii suur, et väiksemad paadid saavad sealt läbi sõita. Tuuri nimetus oli 360 kraadi, ehk ideaalis oleks pidanud tiiru ümber saare tegema koos paari peatusega lindude pesapaiga läheduses ja paar ilusat liivaranda, enne paaritunnist snorkeldamist.

 Kõik, mis ühest vähist alles oli jäänud...

Hakkasime minema, meri oli hea rahulik, kui aga ümber saare hakkasime jõudma, lõi jube laine vastu. Natuke aega üritati edasi rammida, siis anti alla ja keerati ots ümber ning asuti teele teises suunas, et teiselt poolt ümber saare samasse kohta jõuda. Tagant tulevate lainetega oleks kergem edasi liikuda kui vastu tulevatega. Seega 360 kraadi asemel saime nii 480 kraadise saaretiiru hoopis. Liivarannad olid kenad, aga eluslooduse poolest igavad. Krabid, nagu nad igal pool mujal on ning üksikud merilõvid. Siiski nägime ka tigukrabisid, keda olin veel vaid Santa Fel näinud ja siis mu kaamera ei töötanud.

Kicker Rocki juures oli megakülm vesi. Mõned termovestid jagati välja ja paar mütsi oli ka neile, kelle wetsuitid väga hõredad olid. Isegi minul oli oma wetsuitiga külm seal. Snorkeldasime läbi kaljulõhe ning ümber kalju Vesi oli jube sügav ja selge. Kalu oli palju, merikilpkonnasid oli, haisid oli, meritähti oli ja ka merilõvid tulid meie nina ette ujuma. Väga elamusrikas snorkeldamine oli. Merilõvid on ikka jube vahvad.

 Mingi väikepaat üritas ka minna teisele poole saart, aga meie kapten helistas neile ja sõimas neid, et kohe tagasi pöörduksid. Need lained oleks selle paadi kohe põhja ajanud.

Pärast snorkeldamist läksin tagasi hotelli ja õue peal kargas peremees mu nina ette ja kukkus süüdistavalt kaagutama, et kus ma sedasi õige kadunud olin ja et tema perenaine on harjunud kell 11 tubasid koristama ja mina võtsin ainsa võtme kaasa ja nemad ei saanud nüüd tuba koristada. No ei saanud, siis ei saanud, big deal.  Läksin tuppa sisse ja üllataval kombel oli keegi siiski saanud tuppa sisse, et minu toa vetsu kasutada. Ju siis muu häda oli suurem kui koristamise häda... Õnneks oli viimane öö nendega ees ootamas, seega hiilisin majast välja ja kolasin linna peal kuni magama mineku aeg käes oli. Tagasi hotelli tulles aga peremees jälle ei andnud rahu ja nõudis, mis kell mul lennuk läheb. Ütlesin mingi suvalise hommikuse aja ja ta hakkas mind süüdistama, et sellel ajal ei lähe lennukit, ma ajan udujuttu. Ok, vaatasin korralikult järele, lend läks tund hiljem. Nõudis, et tahab mulle taksot tellida, tal sõber taksojuht.Sama sõpra oli ta mulle eelmisel päeval ka peale surunud, et järsku ma ikka tahan taksot tellida ja peremehe kohviistandust vaatama minna. Ta võib mulle seal ekskursiooni teha. Loobusin tema ekskursioonist siiski. Maksku ise oma taksoraha, kui vaja istandusse minna. Inimene, kes elab 20 aastat siin saarel, aga pole ühelgi teisel saarel käinud, pole just usaldusväärseim saaregiid ma ütleks... Jube ignorantsus ja ilmselgelt ainult raha pärast kolinud Ecuadorist Galapagosele ümber. Iga turisti vaatab läbi dollarimärkidest pilgu, et igast inimesest võimalikult palju kasu saada. Kahju, et selline elukas ilusa Galapagose reisi tõrvatilgaks jäi lõppu.