Nojah. Eks ma ise pidasin ka veidi hullumeelseks teha meeletu ringreis selle asemel, et otse lennata mitu päeva, aga päris sellist reageeringut ka ei oodanud.
Natuke aega klõbistamist arvuti taga, veidi aega omavahel ja telefonitsi hispaania keeles suhtlemist ning siis teatati mulle, et lend on ära jäänud, aga nad annavad oma parima, et mind järgmiseks varahommikuks Quitosse jätkulennule kohale saada. Järgneva tunni jooksul üritati leida piletit Quitosse, lennud olid välja müüdud. Üritati leida uut piletit Mexicosse, aga seal oli mingi rahvuspüha ja lennud välja müüdud. Iseseisvuspäeva pidustused, nagu hiljem selgus. Üritati ka leida piletit Madriidi, aga see oli juba hullumeelselt kallis variant, seega lõpuks vist tehti ühele äriklassi reisijale diil, millest see keelduda ei suutnud, kuid mis tuli odavam kui mulle uus lend Euroopasse osta ja vahepealseks ajaks hotell Galapagosel kinni maksta.
Sain ümberistumisega lennu Quitosse lõpuks, mille esimene lend maandus 15 minutit peale järgmise lennu väravate sulgemist. See pisiasi jõudis mulle kohale alles esimeses lennukis piloodi teatatud maandumisaega kuuldes. Stjuuardessid ja stjuuardid olid aga väga abivalmid ning enne maandumist juhatasid mu ette istuma, kirjeldasid teekonda läbi lennujaama, ehk et jookse trepist alla, passikontrollist läbi, siis paremale ja trepist üles, turvaväravatest uuesti sisse ning väravasse. Niipea kui uks lahti tehti, käskisid mul jooksu pista ja soovid good luck. Järgmisele lennule jõudsin kenasti. Äriklassi iste oli kenasti ootamas. Peale mind saabus veel paar vanainimest, seega ma polnud isegi kõige viimane mitte. Shampust ja kaaviari kahjuks ei pakutud, aga hea lai iste oli ning karastusjooke serveeriti esimeste hulgas.
Edasine möödus suuremate vahejuhtumiteta. Quitos võtsin bussi linnna. Edasi-tagasi pilet maksis alla 14 dollari. Ühe suuna taksoraha küsiti 25 dollarit. Bussijaam oli imelikus asukohas. Alguses mõtlesin jala vanalinna jalutada, et kui suur see mägede tippude vahel peituv linn ikka olla saab, aga oli ikka parasjagu suur küll. Küsisin teed mingist autopoest ja seal mitme inimese koostööna, kellest osad teadsid, kuhu minema pean ja teised oskasid inglise keelde asja tõlkida, sain selgeks kuhu ja kuidas edasi pean minema. Jala minemine on liiga ohtlik, see keelati ära. Kui taksot ei taha vütta kümneka eest, siis kästi minna natuke maad tagasi, ümber nurga ja vasakule ja seal on 20 sendine buss. Linn ise on lihtne. Meie olime põhjas, vanalinn oli lõunas. ida ja lääs olid suhteliselt tühjad ja mõttetud mäekurud ja ahelikud. Kogu elu toimus suunal põhi-lõuna. Seega polnud hirmu, et valele poole sõidaksin või vale bussi peale istuksin, sest pea kõik läksid samasse kohta enamvähem. Bussipeatus oli keset teed koopa moodi ehitis, kust sisse minnes maksid oma 20 senti nagu vanasti kinoluugid olid. Ja siis ootasid seal koopas kuni buss tuli ja peatus ning siis koos bussi ustega avanesid ka selle koopa klaasuksed, mille taga buss peatunud oli. Kui buss minema hakkas, sulgesid ka koopa klaasuksed jälle.
Teekond bussijaama kandist kuni vanalinna vajaliku peatuseni oli veidi vähem kui tund. Bussipeatusest hotellini oli teekond lihtne, kuid ülesmäge minev. Minu hingamisraskused läksid järjest tõsisemaks. Ähmisin õhku nagu kaks nädalat üle aja kandev rase, kes peab kümnendale korrusele treppi mööda kõndima. Aga õnneks oli hotell lähedal ja hotelli vastuvõtulaua poiss andis mulle pudeli vett, pani ootesaali diivanile istuma ning jooksis ise tuba koristama. Kell oli mingi seitse õhtul... Sain siis lõpuks toa võtmed, toa põrand oli ilmselgelt pesemata pikemat aega olnud, aga vähemalt olid puhtad voodilinad ootamas. Ja dushist tuli kuuma vett. Üle kogu selle nädala, mis ma siinkandis viibinud olin, oli see esimene kord sooja veega ennast pesta. Ja sellise sooja veega, mis ei maitsenud soolaselt.
Pärast dushi oli inimese moodi tunne ning läksin linna peale. Kahjuks oli juba pime. Olin oma originaalllennu sedasi sättinud, et oleksin keset päeva Quitosse jõudnud ja valges ringi käia saanud, aga lennu ära jäämisega läks aega kaduma. Vähemalt ei pidanud ma ühest Ecuadori äärest bussiga teise äärde sõitma, nagu minust järgmised turistid seda tegema hakkasid, kelle jaoks lennupiletit ei leitud enam. 8-tunnine bussisõit oli minu variantide seas ka vahepeal olnud, aga õnneks leiti mulle lend.
Quito vanalinn aga oli imeilus.
Koloniaalstiilis uhked majad ja kirikud või katedraalid, misiganes nad olid seal. Sööma läksin mingisse restorani, kus inimesi ees paistis olevat. Tuli välja, et kõik seltskonnad olid Euroopast pärit. Sakslasi jällegi, tsehhid ning sloveenlased. Toit oli ok, suureteraline mais ning kala. Kuulsaid pekstud banaane sain vaid Galapagose esimeses söögikohas, kus pekstud kana sõin. Mujal keegi neid ei pakkunudki. Pekstud banaan maitses nagu triikrauaga tehtud röstsai. Kaks tükki oli piisav ära süüa, sellest suurem kogus oleks iiveldava ajavana mõjunud.
Tagasi hotelli minnes sattusin enne hotelli oleval tänavanurgal mingi koleda laksu all oleva narkariga kokku, kes miskit röökis ja vehkles, aga õnneks mind ei puutunud. Järgmisel hommikul pidin vara ärkama, kella nelja paiku, et jätta piisavalt aega lennujaama minekuks ning lennule registreerimiseks. Hotelli vastuvõtulaua poiss magas kuskil ja hotelli uksed olid kinni. Käisin läbi kõik võimalikud nurgatagused, aga ei saanud kuidagi hotellist välja. Tabalukk on tabalukk. Poiss paistis magavat sügavalt, teda mu ringi kondamine ei häirinud. Lõpuks leidsin ühe välise turvavõre tagant uksekella, kui käe välja sirutasin läbi uksevõre, sain piisavalt lärmi teha, et poiss üles ajada. Ühtlasi sain teada, mis see jube plärin oli olnud, mis mu magama jäämist pool ööd oli häirinud. Inimesi tuli linna pealt kella kaheni välja. Poiss tellis mulle takso ja alguses arvas, et laseb mul need kaks minutit sees oodata, mis taksoni oli. Aga inimtühjadel tänavatel tundsin end piisavalt julgena, et käskisin tal magama tagasi minna.
Pidin taksoga bussijaama minema, sest liinibusse nii vara veel ei sõitnud, kui mul vaja oleks läinud. Bussid hakkasid sõitmist alles 6.15 hommikul.
Taksist kasseeris kümneka sisse ja pakkus, et 20 eest oleks mu lennujaama ka ju ära viia võinud ise. Aga mul oli juba bussipilet olemas.
Lennujaamas sain ennast lennule registreeritud. Turvaväravate järgselt kontrollis üks tüüp passe. Minu passi sisse vaadates, juhatati mind otsekohe kõrvalisse väiksesse ruumi, mis kandis suurt silti Narkokontroll. Sama meesterahvas, kes seal passi oli kontrollinud, torkis mu kotti igast asendist ja nuusutas oma orki vahepeal. Soras kõik asjad läbi ja loopis laiali. Korraks mõtles isegi mu pisikesed plastmassist mänguasjad läbi torkida, aga meil oli niikuinii pisike auk sees ja sealt ei pudenenud midagi kahtlast välja. Seega jäid mu pingviinid, vaalad ja muud pojale ostetud mereelukad terveks. Lõpuks andis mulle mingi paberi ette allkirjastamiseks. Lugesin selle läbi ja selle kohaselt olin ise vabatahtlikult ennast pakkumas nende röntgenikiirte ette. No mis seal ikka. Varemgi röntgenis käidud. Tehti röntgen ära ja kuri kontroll käskis asjad kokku pakkkida ja minema minna. Oleks ju võinud arvata, et nad on õnnelikud, kui keegi narkomuul siiski pole. Aga ta oli hoopis kuri ja pettunud, nagu oleks ta kindel, et mul midagi kuskil siiski on, aga ta lihtsalt ei suutnud seda leida. Väljudes sealt toast avastasin kamba vanamutte sealt ootusärevalt. Kahjuks pidin nende meelelahutuse ära rikkuma ja põnevaim osa, kuhu oleksid käerauad ja veel rohkem politseid kaasatud olnud, jäi ära. Tädikeste põnevusest säravad silmad kustusid huvist. Järgmine etapp oli õige passikontroll. Seal viipas üks tüüp mu ligi, kui aga passi sisse vaatas, hakkas tal korraga kiire. Andis mu kõrvalllauale üle ja jooksis kuskile. Veidi hiljem tuli teise tüübiga sealt uksest välja ja siis vist sai teada, et mulle juba tehti narkokontroll. Tuli jälle oma laua taha tagasi. Seega Eesti passiga reisivad naisterahvad on vist kõige suuremad narkomuulad sealkandis...
Edasi oli nagu ikka. AeroMexico udupeen lennuk, hea söök ja karastusjoogid. Veini ei pakutud sellel otsal või ma lihtsalt magasin selle osa maha. Poole öö jagu magamata und oli ju vaja sel kuuetunnisel lennul tasa teha, et Mexico City jaoks ka energiat jätkuks.
Quito on kahtlemata ilus ja huvitav linn. Üksi aga ma sinna rohkem vist ei reisiks. Kohe üldse ei tekkinud isegi näilise turvalisuse tunnet. Liiga teravalt on tunda, et tegu on narkoriigiga, kus kuritegevus ja vaesus õitsevad.Samas kohtasin Galapagosel mitut üksi reisivat naist, kes olid Ecuadoris ja teistes Lõuna-Ameerika maades juba olnud enne saartele jõudmist ja nad olid nautinud rännakut. Üks oli ranniku ligi hoidnud rohkem, teine oli dzunglituuril käinud, kolmas oli Peruusse edasi minemas. Seega väga hull olukord ka ei ole seal, kui ise päris hullu panema ei hakka. Narkopiirkondadesse location scoutima minna ei tasu.
No comments:
Post a Comment