Isabela - vulkaanid ja mereiguaanad.

Järgmisel varahommikul kavatsesin poest jälle paar saiakest kaasa haarata ning neid lindude eest varjates sisse kugistada enne kiirpaadile minekut. Pood oli aga seekord suletud nii vara hommikul, sest oli pühapäev. Õnneks oli kohvik avatud, kust sai hommikusöögiks tellida toekaid praade, nagu kohalikel seda kombeks hommikul süüa on. Võibolla nad olid eriti varajase ärkamisega kalamehed, kelle jaoks tegu juba lõuna või õhtusöögiga oli kell 7 hommikul. Või siis sai tellida turistide kombel tass kohvi ja kaks kuklit või ja aprikoosimoosiga. Ma pole ennast iial varem nii turistina tundnud, kui sel hommikul. Kerge hommikune turistieine maksis kuus eurot.

Lindudest pääsu polnud, need ikka vaatasid lauanurgal ja nii kui lõpetanud olin, kargasid taldrikule moositilkasid endale sisse luristama. Kiirpaatide kontorisse tuli pool tundi enne paadi väljumist minna, see oli kohe peaaegu kohviku kõrval õnneks. Sadama ümbrus on üldse Puerto Ayora süda, seal saab kõik vajaliku tehtud. Ka haigla oli sealsamas, kui kellelgi vajadus peaks tekkima. Kummastav oli seal haigla ees erakorralise abi järjekorras istuvaid kohalikke, lapsed süles, vaadata. Mina siin paradiisisaarel õitsen ja hullan, neil on aga päev nagu iga teinegi, oma murede ja haigustega.

Suurema osa paadiseltskonnast moodustasid need samad noored, keda olin lennukiski näinud. Nad olid spetsiaalsele noortekruiisile tulnud, mis siis sisaldas kiirpaadiga Isabelale minekut ka. Olin isegi varem kruiise googeldades selle otsa sattunud ja üsna kallis hind oli siiski. Eriti kui arvestada seda, et enamik tegevusi olid tasuta ehk Santa Cruzil Darwini keskuse külastamine, Isabelal kohaliku nutumüüri juurde matkamine ning ka hotellid olid neil küsitava väärtusega. Minu vabalt valitud hotellid olid parema asukohaga ehk kas keskustes või rannas. Neil oli äärelinnades. Samas olid nad paremini informeeritud kui mina ja teadsid, et kiirpaadile minnakse taksopaadiga ja sellele paaditaksistile tuleb maksta üks dollar tasu. Õnneks oli mul raha olemas.

Kartes, et ookeanil võib tiba külmaks ja tuuliseks minna, istusin paadininasse. Halb otsus! Valearvestus oli mul ka aja osas olnud, mäletasin valesti, et paadisõit kestab 55 minutit. Tegelikult kestis 2 tundi ja 15 minutit. Suurem osa sellest paadisõidust oli pooleteise meetristest lainetest läbi rammimine, mille käigus ma paadininas üles ja alla oma istmel lendasin, kartes, et lõpetan potisinise tagumikuga. Kella vaatamisest loobusin peagi. Arvasin, et oleme juba 20 minutit vähemalt sõitnud, tegelikult oli 5 minutit algusest möödas. Seejärel arvasin, et 10 minutit on kindlasti edasi läinud, tegelikult oli 1 minut möödunud vaid. Elu pikim ja hirmuäratavaim paadisõit, kui Iirimaal Inishmore saartelt tagasisõit välja arvata, aga tol korral oli suurem hirm selle pärast, et titekäruga oli beebi kaasas ja kui paat peaks ümber minema, siis ma peaks tegelema nii mitte ujuda oskava mehe, väikese beebi ja suurte lainetega. Mis põhimõtteliselt oleks tähendanud kõigi hukkumist. Seekord olin ma vaid enda eest vastutamas, aga väljavaated palju paremad polnud. Kui ka lainetest kantuna mõne lähema saareni jõuaks paadiõnnetuse korral, siis need samad lained laksaksid mu vastu kivistunud laavakaljuid märjaks laiguks. Liivarannale uhtumine, habemesse kasvamine, onni ehitamine ja kohaliku orja otsimine olid paraku välistatud sealkandis.

Kui tund oli möödas, arvasin, et kohe jõuame kohale. Selle asemel seiskus paadi mootor. Need viis minutit, mis paat suurte lainete vahel kõikus ja üks paadimees paadimootorit käivitada üritas, olid piisavad, et mitu seni vapralt merehaigusega võitlevaid noort oksendama panna. Sel hetkel ma õnneks ei teadnud, et meie all oli kolm kilomeetrit vett. Ja kuigi ma oma arust peagi kohale pidin jõudma, siis ühtegi saart ka silmapiiril polnud. Viie minutiga saadi paadimootor tööle ja ramminine läbi lainete jätkus. Kui lõpuks kohal olime, siis ütles üks õnnetu noor, et see oli ta elu kõige jubedam elamus. Kiirpaadilt minema mindi samuti taksopaadiga ja seekord polnud ma teiste asjade alt oma kotti kätte saanud. Üks noortest laenas mulle vajalikud kaks dollarit, et paaditaksistile maksta saaksin, kes kurjalt raha nõudis. Lisaks sellele tuli maksta 10 eurot Isabelale sisenemise tasu. Seda raha ma ei hakanud laenama vaid ootasin paadisillal kuni lõpuks tuli taksopaat meie kottidega ja haarasin oma asjad sealt välja. Nii sain oma kümneka sisenemistasu lõpuks makstud ja need kaks dollarit lahkele usa noorele.

Kaardiga maksta soovivad mereiguaanad restorani uksel.

 

Tee linna oli lühike, kogu linn on pmst kaks kilomeetrit pikk ja linn 10 minuti jalutuskäigu kaugusel sadamast. Hotell oli pea merekaldal. Perenaine töötas üle tee poekeses ja näitas mulle ka koha, kus nende hotelli wifi levi on. Ehk siis ainult hotelli välibaari alal. Väga kasulik nipp oma baari külastatavuse suurendamiseks. Ma sealt millegi ostmiseni siiski ei jõudnud, sest neil aegadel kui mina seal käisin, oli baar kinni. Wifi oli siiski lahti, kuigi jube aeglane. Igal pool oli jube palju mereiguaanasid, merilõvi nägin vaid ühte ja seda ka paadisadamas.

Kõrvalbaaril oli väike basseini taoline moodustis õues ja see oli mereiguaanasid täis. Mereiguaanade basseinipidu. Paljude rannabaaride mööbel oli tehtud mereuhutud puidust.

Rand oli täis kaldale uhutud korallitükke ja teokarpe jmt. Valge liiv ja mustad laavakivid. Oleks vaid saanud sealt asju kaasa tuua, oleksid mu kotid ja taskud teokarpe ja koralle täis olnud. Kahjuks orgaanilisi aineid kaasa võtta ei tohtinud. Isegi ühtegi maha kukkunud sulge ei tohtinud paigast liigutada, et mitte uurimistöid tegevaid teadlasi segadusse ajada, kes floora ja fauna levikut jälgisid.

Mingi naljaka ülisuure varbaga tegelane on liival kõndinud. Kõrval siis minu jalajälg võrdluseks.

Hotelli kõrvalt ehk siis paadisadama poolt vaadates- linna lõpuosast, läks jalutusrada flamingode laguuni äärest hiidkilpkonnade kasvandusse, kus sai vabalt ringi jalutada.

Esimene päev siis läkski mööda kiirpaadisõidust toibumise tähe all, ja hiidkilpkonnade kasvandusse jalutades, järgmise päeva plaane tehes ja linnaga tutvudes. Ehk siis järjekordsed 17 tuhat sammu tehtud. Selline näiteks on nende kirik. Jumal ja looduse vägevus käsikäes. Klaasmosaiigid akendel olid erinevatest kohalikest loomadest-lindudest-kaladest.

 Selline on nende kool ja mänguväljakud.

Rada hiidkilpkonnade kasvandusse viis läbi laava ja sellele kasvanud taimestiku, mis kohati korraliku metsa mõõdu välja andis. Puud on hästi huvitavad, kõverikud ja maa poole kiskuvad. Tõeline nõiamets!

Kilpkonnakasvanduses siis igas vanuses ja suuruses kilpkonni aedikutes. Kõik korralikult nummerdatud nagu ralliautod.

Kes looduses vabalt ringi jalutavaid hiidkilpkonni näha tahab, siis selleks on parim võimalus kohalikule nutumüürile jalutamine, mis oli mu järgmise päeva plaanis. See rada soovitati küll jalgratastel, kaetud pea ja piisava veevaruga ette võtta (ja põhjusega), aga ma arvasin, et mis need 6 km edasi ja tagasi ära visata pole. Kui hommikul 8-st minna, siis kell 11 peaks kenasti tagasi olema. Tintorerase trip algas kell 1.

Kuigi mu ideaalplaan oli esialgu olnud kohe Isabelale jõudes Tintorerase snorkeldamistripile minna, et järgmisel päeval kas Sierra Negra vulkaanitripile või Los Tunelese snorkeldamistripile minna, kus snorkeldamine või sukeldumine laavasildade vahel, merihobuste ja igasugu kalade, kilpkonnade ja muude elukatega. Peale hirmsat kiirpaadisõitu ei tahtnud ma enam merest mõnda aega kuuldagi.  Sierra Negra vulkaanitrip ei tundunud enam nii ahvatlev pärast selle kilpkonnakasvanduse raja läbimist, kus sai ka ettekujutuse laavaväljadest, erinevast peale kasvavast taimestikust jne. Snorkeldamine oli põnevam. Eriti teades, et paar aastat tagasi üks autotäis turiste sealt vulkaanilt alla tulles juhitavuse kaotanud autoga alla olid lennanud ja fataalselt vigastatud saanud. Ehk siis kaelad murdnud ja ära surnud. Tintoraresel snorkeldamine oli viis minutit paadisõitu eemal paadisadamast. Ehk ideaalne minu jaoks järgmiseks päevaks.

 See must tiivuline täpp on kohalik must mõrtsukmesilane. Väikese linnu mõõtu. Väga väikese linnu. Ja kas ta mõrtsukas on, seda ma ei tea. Mesilase moodi ta igastahes paistis küll, kuigi musta värvi mesilase. Ehk oli mingi laavamesilane...

Tee nutumüüri poole oli esialgu ok. Kõrvalteed viisid kaunite vaadete, mereiguaanade munemispaigani ja mingil hetkel algas siis ülesmäge minek ja kilpkonnade rada. Esialgu polnud ühtegi kilpkonna näha, aga lõpuks ikka oli neid nii raja peal kui ka kõrval tihnikus ragistamas. Hoiatussildid teed ääristamas, et puud on mürgised ja nende viljade mahl söövitava toimega. Kilpkonnadel on raudne seedimine, ned toituvad nendest viljadest.

 Kilkonna jälgede rada ja khm.. hunnikud. Hobusesõnniku koguses ja suuruses, kes hobustest miskit teab.

Enne nutumüüri oli vaatetorn, kust avanes kaunis vaade ümbruskonnale. Nutumüür jäi sellest veel kaugemale. Selleks ajaks oli mul alles vaid natuke vett ja päike ka kõrvetas koledal kombel. Nutumüürini oli veel umbes kilomeeter või kaks.

 Mikihiire kõrvadega kaktus oli raja ääres veel. Kaktused on muide korralikud lepapuude mõõtu puud, mitte need pisikesed ümmargused pallikesed pottides...

Nutumüür on siis laavakividest ehitatud müür, mis ehitati Ecuadori poliit- ja muude asumisele saadetud vangide poolt. Ikka korralikult kõrge ja päris suurtest kamakatest ehitatud. Ehitajate massihaud ka sealsamas. Nutumüüri ehk Wall of Tears kõrvalt läks rada vulkaani tippu.

 

Nutumüüri taga asub sisse toodud loomade püüdmise ala. Lehmad, kitsed, rotid jne. Kõik, kes kuidagi võõrliigina maale on toodud ja kelle arvukus käest ära läks.

 Ühte rotti nägin ise ka puu otsas kilpkonnatoitu krõbistamas.

 Vaade oli imeline ja tuuleke puhus. Päris hirmus oli vaadata, kui pika tee ma maha olin kõndinud ja kui palju tagasi veel on vaja kõndida. Lohutas teadmine, et tagasiminek on allamäge. Kurgus kõrvetas ja pea kuumas, aga tagasi ma jõudsin kella 12-ks linna Jalgratastel saab kindlasti kiiremini ja veidi kergemalt, aga samas ei jõua siis tihnikus ragistavaid kilpkonni märgata ja rada mööda tagasi minnes olid varasemalt keset rada poosetanud kilpkonnad peitu pugenud. Seega on aeglasel liikumisel omad positiivsed küljed.

 Mingid pisikesed arad krabilised elasid aukudes. Lähemale väga ei andnud hiilida, et paremini näha, läksid peitu ära. Ja see paganama Santa Fe giid oli üritanud mulle väita, et need augud on selleks, et gaas maa seest välja pääseks...

 Surnuaiad on valged, lillelised ja rõõmsad. Kogu selle leina juures kui järjekordne elu lõpeb. Oleksin arvanud, et Galapagosel elavad vaid erilised loomaarmastajad, bioloogid, botaanikud, zooloogid, ökohullud, kalamehed, meresõitjad jmt. Aga tegelikult elab siin palju ka neid ecuadorlasi, kes kerge teenistuse lootuses on ümber kolinud. Nagu mu järmise saare hotelli khm.. kodumajutuse peremees, kes polnud teistel saartel kunagi käinud, hoolimata 20 aastat saarel elamisest ning nägi iga tema juures peatuvat turisti, kui võimalust kellegi pealt teenida, aga sellest hiljem... Isabelal kurvastas lihtsalt see, kui palju oli prügimägesid tekkinud asustatud alade juurde, kus plast ja muu soga vedeles kaljulõhedes.