lilleriini lood: Tintoreras - haid ja merikilpkonnad.

Tintorerase tripi jaoks korjas väikebuss rahva hotellidest kokku. Teised said omale jällegi vanad räbalad wetsuitid, ma võisin jälle oma otsusega wetsuit kaasa vedada, rahul olla. Paadisadamas tekkis väike ootamine, sest kiirpaaditäis näost kaameid inimesi oli parasjagu maabumas. Kuni need oma raha ära maksid ja kõrvale tõmbasid, seisime me ja ootasime paadisillale pääsu. Giid muutus järjest närvilisemaks ja käis vahepeal mölisemas turvameestega. Lõpuks saime loa minna ning väikese paadiga läks sõit mõnesaja meetri kaugusele laavaringi sisse moodustunud laguuni juurde. Kes ei snorkeldanud, jäi sinna laavanuka peale jalutama. Snorkeldajad libistasid end vette. Selgus ka põhjus, miks giid varem närviline oli olnud sadamas - tõusuaeg oli varsti saabumas ja tõusulained uhaksid meid varsti kas laguunist välja või vähemalt vigaseks vastu teravaid nukkasid.

Giidi wetsuit oli eriti rebenenud ja räbal. Ta lõdises seal kogu aja, aga sukeldus vapralt merepõhja, et meile näidata erinevaid meritähti, küll kollaseid, küll siniseid, küll ümaramaid ja küll väljaveninumaid. Lisaks oli erinevaid raisid ja igasugu erilisi kalu. Miks giid omale korralikku wetsuiti ei osta, ma ei saanudki aru. Kas ta loodab paremat jootraha saada, kui vaesena paistab või lihtsalt on iirlase meelelaadiga, et varsti on ju jälle soe, milleks küttele ja majade soojustamisele raha raisata... Giidide palgad on muu Ecuadoriga võrreldes väga korralikud. Päevas teenivad nad sõbra Google andmetel 50-100 eurot pluss jootraha. USA elanikud on korralikud jootraha jätjad, alati 5-20 dollarit jotsiks. Meie sellel tuuril olime vaesed eurooplased, kolumblased ja hiinlased. Meie jootraha vabatahtlikult ei jätnud.

Kilpkonnasid ujus meie ümber kümnete kaupa. Kui välja tulema hakkasime, kalpsas üks merilõvi ka sisse. Pärast snorkeldamist, mis lõppes enamvähem sel ajal kui tõusulained üle selle ümmarguse laavaringi sisse hakkasid uhama, läksime paadiga kõrvale Tintorerase saarele. Tegu siis ühe uusima saarega, kus alles elu toimuma hakkab. Merepoolsetele laavakivinukkadele hakkab tekkima mingi hallitusmoodustis, millest edasine elu tekkima siis saab hakata see hakkab lagundama laavakivi kuni see lõpuks laavamullaks muutub. Minu bioloogilised teadmised on vapustavad, eks...

Samuti nägime seal merilõvibeebisid oma emasid merelt ootamas. Merilõvid imetavad oma poegi kas 2 või 4 aastat. Jube kaua minu standardite järgi igastahes. Emad käivad ja püüavad kala, et piima tekitada ja pojakesed ukerdavad üksi ringi kividel ja liival. Vahel juhtub õnnetusi ja kukuvad vette ning upuvad ära. Vahel juhtub ka teistpidi õnnetusi ja mõni hai või orka sööb toitu otsiva emme ära. Vahel juhtub ka kolmandat pidi õnnetusi ja pojake jääb kahe kakleva isase vahele või alla. Oma poegi tunnevad emad ära hääle järgi. Igal väikesel elukal oli omamoodi hääl, meenutasid nad nutvaid beebisid kuni väikeseid lambatallesid oma hääle poolest. Igavesti kurb kuulamine oli. Beebid ise üritavad igale emasele külje alla ronida, aga võõrad emased näitavad neile hambaid ja ei lase imema. Oma pojake on esmatähtis ja piim tuleb talle hoida!

Merekilpkonnad tõusid iga natukese aja tagant veepinnale õhku hingama. Merikilpkonnad tundusid veidi sõbralikumad olevat kui maismaakiplkonnad. Ei vaadanud nii vihkavalt, mõni uudishimutses, aga suurem osa ignoreeris snorkeldajaid ning tegeles oma asjadega. Ehk söömisega, sukeldumisega, ujumisega ja veepinnale õhku hingama tõusmisega.

Väga elamusrikas tuur oli, mida kindlasti soovitan. Plaza Sur kõrval teine reisi tippelamus! Los Tunelest peetakse veelgi paremaks, aga kuna seal ei käinud, siis võrrelda ei oska. Isabela saar on samuti omaette armas, kuigi elada seal ei tahaks. Päevaga on kõik käidud, kus käia lubatakse ning peale seda hakkab igav. Internetti ka ei saa, sest selle aeglus ajab hulluks. Surfamine, snorkeldamine ja mereiguaanade kokku lugemine oleksid peamised põnevad tegevused seal. Elu, mis ajaks nii mõnegi hulluks. Keegi hotelli kõrvalmajas oligi vist kas hulluks läinud või surmahaiguses. Röökis kohutavalt keset ööd. Aga polnud hullu, sest kell neli hommikul võtsid kuked karjumise üle ja oli paras aeg ärgata niikuinii. Varasel magama minemisel, kell kaheksa õhtul, oli oma kasu sees. Jõudis välja magada küll.

Krabidel oli seksuaalselt aktiivne aeg. Siin üks isane emast piiramas. Kui kätte sai siis ajas sõrad jne taha ja asjatas tükk aega nii et kõik ujus ta spermast seal. Lõpuks kui emane vehkat sai panna, purskas isane ikka veel edasi tükka aega. Pole siis ime, et seal nii palju krabisid on, kui nad nii viljakad on.

Aegajalt oli üsna keeruline Galapagose kuldreeglit ehk rangelt rajal püsimisest kinni pidada. Õrna floora ja fauna kaitseks ei tohi ühegi taime peale astuda ning vaid ettenähtud radasid mööda kõndida. Liiva all võivad olla kellegi munad (iguaanad, kilpkonnad) või muud pisielukad.

Väikeseid musti krabisid olid kõik vabad kaljunukad täis. Seda kõigil saartel, kuhu sattusin.

Meie paadike ootamas meid tagasi.

Mingid mereiguaanad peidavad ennast ühe tõrjutud mereiguaana eest kõik koos kivi taha. Päris kahju hakkas sellest erakust. Tavaliselt ronivad mereiguaanad üksteise otsa, et sooja saada. Tookord oli ilm juba päris jahe ja see vaeseke seal üksi pidi külmetama, sellel ajal kui teised kivi taga ennast peitsid.

Seal saarel ühes lõhes oli koht kus White-Tip Sharki beebid ennast suurte eest peitsid päevasel ajal. Neid oli pea sadakond peidus, et mitte suurte haide söögiks langeda. Öösel alles lähevad välja kalu, kaheksajalgu ja muud söödavat püüdma. Mereiguaanasid nad ei söö, kuigi neid seal hulgi nendega koos ulpis.

Kuna mu aeg oli väga piiratud Galapagosel, siis õnneks olin juba eelnevalt teinud otsuse Isabelalt San Cristobalile lennata, mitte minna kiirpaate kasutades. Kiirpaate ma enam ei kasutaks nende Dry Seasoni ajal enam iial, mingi sissetulev hoovus teeb sellel ajal mere väga rahutuks. Warm and Wet Season on nende turismi tippaeg ehk siis jaanuarist kuni augustini, sel ajal on meri rahulik ning vesi soe ja muidu tore. Kuigi septembris pidi olema kuiv hooaeg, siis oli sel ajal küll väga vihmane, kui ma seal olin. Igal öösel ja hommikul sadas, keskpäeval alles läks ilm paremaks ja õhtu oli päikeseline. Valgeks läks umbes kella nelja-viie vahel, pimedaks viie-kuue vahel õhtul. Magama läksin kell 8 õhtul tavaliselt. Ajavahe Iirimaaga oli 7 tundi, nii et ajavahega võitlemine oli päris keeruline mul. Andsin lihtsalt alla.

Esimesel päeval Isabelal tegin siis flamingode laguuni ja kilpkonnakasvatuse tripi, teisel nutumüüri tripi väikese vulkaani otsa ja Tintorerase snorkeldamistripi. Kolmanda Isabelal viibimise päeva hommikul siis läksingi lennujaama. Lennujaam oli nagu kummitusmaja, suur, lagunev ja tühi. Polnud kunagi korralikult valmis ehitatudki vist. Lennuk oli väike, 8-kohaline. Ma olin pidanud seda jube heaks mõtteks, et osta co-pilot iste 15 ekstra dollari eest. Lennukit vaadates ma enam nii kindel polnud, et see hea mõte oli. Piloot oli kena meesterahvas, kes vaatas mulle karmilt otsa nagu üleannetule pubekale ja ütles, et ühtegi nuppu ma näppida ei tohi ja veel vähem tohin oma varbaid pidurite lähedusse välja sirutada. Õnneks oli lend väga sujuv, polnud üldse hirmus ei õhkutõus ega maandumine. Veidi oli pettumis koleda pilvise taeva pärast, olin lootnud ilusat selget taevast, et kõiki saari ülalt näha saaks. Piloot tundus suurema osa ajast igavust tundvat, vahepeal täitis mingeid pabereid. Vahepeal keeras rooli natuke otsemaks või kruttis mingit nuppu Vahepeal ei teinud mitte midagi, istus käed rüpes. Suhelda ka ei saanud, sest müra pärast olid kõigil kogu lennu ajal kõrvaklapid peas.

San Cristobali maandumisrada oli ägedalt ülesmäge ja lennujaam ise korralik. Tegu siis teise lennujaamaga, mis mandrirahvast Galapagose saartega ühenduses hoiab. Esimene oli Baltra saarel Santa Cruzi kõrval. Lennujaam jällegi vaid kümne minuti kaugusel linnast, nii et saab taksodeta hakkama kenasti. Väikelennukile oli pealegi vaid 11 kilone pagas kaasa lubatud, lisakilo maksis 4 dollarit. Ja liiga suured kotid saadeti kiirpaatide abil järele. Ma toppisin rasked asjad taskutesse ja mahtusin 11 kilo sisse.