Santa Fe

BBC näitas vahepeal väga head loodusseriaali Planet Earth, saadaval ka dvd-na. Seal näitas nii Galapagose mereiguaana kolooniaid kui ka merilõvide kolooniaid. Galapagose suurim merilõvide koloonia asub Santa Fe saarel. Seega oli sellele saarele päevatrippimine mu suurimaks tahtmiseks kõigi muude huvi pakkuvate asjade kõrval ehk siis hiidkilpkonnade kõrval. Santa Cruzil saingi broneerida nii päevatripi Santa Fe-le kui ka järgmisel päeval pärast seda Plaza Surile, mis oli kolmandal kohal mu top 10-s. Pigem oleksin eelistanud Bartolome saart, kust avanevad imelised vaated teistele saartele ja on üks maalilisemaid saari sealkandis, ühtlasi ka kõige pildistatum saar, aga sinna saarele olid kõik päevatripid välja müüdud nendeks kaheks päevaks, mis mul selle kandi jaoks planeeritud olid. Seeega Bartolome asemel sai valitud Plaza Sur.
Kui need päevatripid varakult internetis broneerida, siis on hind Plaza Surile 165-195 ning Santa Fe-le 175, Bartolomele 225-265 dollarit. Kui kohapealt osta, siis on hind Plaza Surile 100, Santa Fe-le 135, Bartolomele 160 dollarit. Bartolome tundub ainus selline saar olevat, millele kohta raske saada, teisi oli valikus küllaga. Samuti peaks kiirpaatidele piletid päev-kaks varem broneerima, sest tegu suht väikeste paatidega ja odava hinna tõttu kipuvad täis saama kiiresti. Kiirpaat käib siis Isabela-Santa Cruzi ja San Cristobali saarte vahel ja maksab samades reisibüroodes, kus daytrippe müüaksegi, 30-35 dollarit. Pakutakse ka North Seymore saart, mida üks reisimüüja väitis olevat parem trip kui Bartolome, aga internetist videot vaadates ei tundunud see nii ahvatlev variant mulle, kui need kolm, mis ma endale välja valinud olin võimalike sihtpunktidena. Hindu küsides tasub alati 4-5 bürood läbi käia, et enamvähem keskmine hind teada saada ja siis vastavalt müüja meeldivusele või hinnale valik langetada lõpuks. Ma valisin kena noore neiu, kes oskas inglise keelt piisavalt ja nägi ilus välja. Hinnad olid igal pool enamvähem samad.
Esimene merereis järgmisel hommikul kell 8 algas siis kummipaadisõiduga sadamast kaatri juurde.

Seltskonnas oli grupp mehhiklasi, tundus olevat enamvähem üks perekond kõik. Rääkisid väga head hispaania keelt. Inglise keelt mitte sõnagi. Aga läbi naeratuste keele ja kolmanda dimensiooni saime sõpradeks ja kogu vajaliku suheldud. Giid rääkis mingil määral inglise keelt, kuigi vaid teatud teemadel. Ma olin väga suure lainetuse pärast mures ja mõtlesin endamisi, et tavaliselt peale maavärinaid on ju tsunamioht ning pidasin pingsalt silmapiiri silmas, samal ajal kui pool paati merehaigusega võitles ja oksendas. Tsunamitundjad kunagi rääkisid, et nagu tumehall kardin oleks merel silmapiirile ette tõmmatud kui see hiidlaine tulema hakkas. Lisaks olevat siis meri kõvasti taandunud enne suurt laksu. Kardinaid ega lainete taandumist ei paistnud, meri möllas mõnuga edasi.
Küsisin giidilt, kas Galapagosel on tsunamisid olnud varem, aga giid naeratas selle peale ja hakkas seletama, et ei mereiguaanasid pole vaja karta, nad on täitsa ohutud taimetoitlased ja ei hammusta inimesi... Nojah. Hea seegi!
Mõned päevad hiljem kuulsin minust varem kohale jõudnud rändurilt, kes oli Isabela saarel olnud maavärina ajal, et terve saaretäis rahvast oli evakueeritud kohalikku kõrgeimasse kohta ehk vulkaani tippu. Mis arvestades tsunami suurust, ei ole eriti kõrge koht seal, sest Galapagos koosneb hunnikutest vulkaanidest, millede suurem osa on vee all ja vaid väike tipu osa on siis seda saare osa moodustamas. Aga vähemalt võeti midagi ette. Õnneks ei ole tsunamid kunagi Galapagosele jõudnud, muidu seal ei elaks enam kedagi, kes seal praegu elavad. Terve see ala pühitaks paljaks.

Pildistasin neid suuri laineid ja lõpuks jõudsime siis saarele. Kahlasime läbi vee, et kuivale pinnale jõuda ning mu kuradi fotokas, mida ma olin terve maavärina aegse öö Mehhiko lennujaamas valvanud nagu oma last, andis otsad. Mitte fotokas ise, aga selle patarei ja ma unustasin laadija kaasa võtta. Nagu ka spetsiaalselt selle tripi jaoks ostetud action camera, mida olin tahtnud snorkeldamiste ajal kasutada. Peab ikka teinekord varem oma asju pakkima hakkama... Vähemalt telefon töötas korralikult ja selle laadija mul oli kaasas.

Saarel oli kena valge liivarand, krabid kivide peal, liivapall, mis oli sama kõva ja sama suur kui lumepallid tavaliselt lumememmede peade jaoks on. Samuti oli seal mereiguaanade peatuspaik. Lebotasid ja soojendasid endid seal liival ja kivide peal kuni kehatemperatuur piisav jälle oli, et külma merepõhja sammalt sööma minna. Või mis iganes roheline ollus see merepõhjas kivide peal kasvab. Vahepeal aevastasid nina kaudu koos tatiga seda soola välja, mida nad koos samblaga sisse söönud olid.

Järgmises peatuspaigas pakuti välja snorkeldamine. Vesi oli sogane, aga üks suur kilpkonn ikka leiti kellega natuke aega koos ujuda sai, kuni see elukas põgenes. Paar kala oli ka teises ääres. Merilõvide koloonia juurde ei tohtinud ujuda, isased on kurjad ja peavad konkurentideks snorkeldajaid. Emased koos beebidega olid kaljude peal ja ei tahtnud meiega koos ujuma tulla. Need, kes ei snorkeldanud, läksid kummipaadiga isaseid merilõvisid lähemalt vaatama ja pildistama, samuti said korralike pilte sinikoivalistest boobiedest. Kui te peaksite Santa Fe saarele kunagi minema, siis ÄRGE MINGE SNORKELDAMA!!!
Selline oli siis minu ootus saaretripile

Ja selline oli siis minu reaalsus

Need pruunikamad kohad alumise pildi kividel, on merilõvid...
Trip, mida ma kujutasin ette, et saab minu kogu reisi tippelamuseks, oli pettumus. Õnneks ka vaid ainus pettumus kogu reisi jooksul ja ka merilõvisid nägin peagi korralikult. Nagu igas korralikus kruiisipaadis, lükati ka seal tipi kastike rahva ette. Mehhiklased poetasid paar dollarist münti. Mina otsustasin ignoreerida seda kasti. Ei tundnud, et midagi ekstra oleks tehtud selle jaoks, et jootraha välja teenida.