Mexico City - iseseisvuspäev

Lend Mehhikosse oli viimse kohani välja müüdud ja polnud lootustki kuskil laiutama hakata. Olin pressitud keskmisse istmesse kahe naisterahva vahele. Üks oli kurja näoga hispaaniakeelne juut, kes koshersööki eraldi sai. Peale tema oli veel kolm koshersööjat lennul. Teisel pool oli hispaaniakeelne vanatädike. Keelebarjäär välistas small talki ning sai rahus filme vaadata. Mainimata ei saa jätta seda, et eritoitude sööjad on ikka erakordselt pirtsakad. Nad tellivad oma imeliku menüü ja siis songivad seal sees natuke ja kõik. Kõigesööjad paistavad suuremas osas rahul olevat oma toiduga, kui just solki ette ei tooda. AeroMexico lendudel seda muret pole, nende lennukitoit on tõesti hea.

Mehhikos maandus meiega samal ajal paar USA lennukit ning passikontrolli järjekord muutus mitme kilomeetri pikkuseks. Seal oli vast paar tuhat inimest järjekorras. Tunni aja jooksul olin jõudnud sinnani, kust muul ajal passikontrolli järjekord alles algab. Kaks tundi möödusid kiirelt.. Vahepeal tuiskasid mööda vabandavad seljakotirändurid, kelle lennuk Peruusse poole tunni pärast väljuma pidi. Ühel neist varastati passikontrolli järjekorras liikumise jooksul ka rahakott seljakoti taskust ära, aga kaaslase oma oli alles, nii et nad tormasid edasi. Lennule jõudmine oli olulisem kui rahakott sel hetkel. Otse transiittsooni Mehhiko lennujaamas ei saanud, see tee oli kinni. Kõik pidid passikontrollist läbi käima ja oma templi saama.

Lõpuks kui välja sain lennujaamast, siis oli ikka veel piisavalt aega, et linna peale minna. Algne plaan oli buss võtta, aga pakihoiu juures sattusin rääkima ameeriklastega, kes teadsid kohalikust iseseisvuspäevast ja väitsid, et kesklinna transport ei sõida praegu. Parem on metrooga minna. Metroo asus esimeses terminalis, sinna minekuks pidi ette näidata olema lennupilet. Näitasin oma eelmist lennupiletit, kontrollijaid eriti ei huvitanud, mis seal peal kirjas oli. Tegelikult olid mõlemad mu lennud terminal kahega seotud. Kas ilma lennupiletita saab sellele terminalide vahelisele rongile, ma ei teagi. Võibolla mitte, sest ameeriklased kõndisid terminal ühe poole, mis asus üsna kaugel. Mina sain mõne minutiga airtrainiga kohale. Tegu oli siis kõrgemal asuva rongiteega, üherööpalisega, tekitas mõtteid, kas on võimalik seda rongi ümber ajada, kui kõik ühes ääres oma suurte ja raskete kohvritega seisma juhtuvad. Eriti tekkisid sellised mõtted kurvikohtade ajal.

Terminal ühe teises otsas oli siis metroopeatus. Ehk siis tuli terminalist välja minna ja ümber nurga ta oligi kohe. Metroos on kolm esimest peatust lastele ja üksi reisivatele naistele. Ülejäänud vagunid on kõigi jaoks. Eelistasin neid naistekaid, kus vähem rahvast oli alati. Metrooga oli ka korra ümberistumine, aga see läks lihtsalt. Kui õige peatus käes ja maa alt jälle maa peale sain, avanes vaade suurele väljakule, mis rahvast paksult täis oli. Ümber väljaku lipud lehvimas, igasugu lipuvärvides tränimüüjad, raketid, meelelahutajad jne. Rahvas lõbusas meeleolus ja peo ootel.

 

 

Linnakaarti mul polnud, aga hop on-hop off linnatuuri bussid olid sealsamas. Astusin ühe sellise peale ja sain toreda tuuri linna peal. Elektrijuhtmed ja puuoksad olid nii madalad, et vahepeal kippusid näkku peksma. Tagumise otsa noored kriiskasid elamuslikult alati kui jälle mingi puuoks neid maha lükata ähvardas.

Rahvas tänaval lehvitas turistibussidele. Tore oli. Tänavapühkijad ja taksod olid värvikad - roosa ja kollasekirjud. Minu arust väga tore, et igav töö värvikaks sedasi tehakse.

Igal pool oli keegi midagi müümas, ettevõtlikud vaimud olid poekärudest grillibaari ehitanud või bussiooteputkast kaubanduskeskuse teinud. Samuti jalgrattaid ettevõtlusele sobivamaks tuuninud.

Linnas oli väga palju kujusid ja millegipärast ka palju jalgrattaid väljanäitusele pandud. Mis värk nende ratastega oli, seda ma siiani ei tea. Ilusatest kujudest sõitis buss liiga kiiresti mööda, et pilti oleks jõudnud teha. Jalgsi linna peal kolamiseks kahjuks aega polnud.

Igavesti palju ilusaid ja huvitavaid maju oli ka. Mõni hiilgas huvitava värvi ja lihtsama joonega.

 Mõni filmilikkusega. Minu mälestused 90ndate ameerika filmide tänavaist on umbes taolised.

 Tänavail oli erinevaid meelelahutajaid.

 Haigla ees oli suur kriipi kuju autot valvamas. Pargitara oli aga ilusate inimeste piltidega kaunistatud. Ilus loodus.

 Erinevad vormid linnapildis.

 Palju seinamaale ja graffitit. Jällegi parematest paladest pilti ei jõudnud teha liikuvast bussist.

 Koertega jalutajate oma enda ülekäigurada.

 Maja, mis minu jaoks kõige ehtsamalt seostub sõnadega mi casa mi castillo.

 

 Holidays are coming.... Coca-Cola auto.

 Palju ilusaid inimesi jalutas ringi. Taoliste kleitidega käivad iiri gipsyd oma communionidel.

Mexico City on ilus ja huvitav. Tohutult suur ka muidugi. Vanalinnaosa aga paistis turvaline piisavalt olema, et seal ka naisterahvad üksi seigelda saaksid ilma ebameeldivate vahejuhtumiteta.