Plaza Sur ja ujumine hai kannul

Pärast eelmise päeva õrna merehaiguse välja magamist, olin valmis uutele väljakutsetele vastu astuma ehk järgmisele daytripile asustamata naabersaarele minema. Vahepeal olin saanud nii targaks, et hommikusöögiks ostetud saiakest oskasin juba kohalike röövlindude eest kaitsta ning enam ennast nende süütutest sinistest anuvatest silmadest petta ei lasknud. Ostku ise omale saia, siis näevad, kuhu raha läheb!

Plaza Surile minek algas veidi üle pooletunnise bussisõiduga Santa Cruzi teise äärde, kus oli see sama paadisadam, mida ka lennujaamast tulles läbinud olin. Sellest sadamast oli minek kummipaadiga katamaraanile. Seltskond oli inglise keelne, suurem osa ameeriklased, sekka kolm sakslast, kellest üks oli USA ülikoolis õppinud ja ameerika aktsendiga inglise keelt rääkis saksa aktsendi asemel. Tema isa ja ema olid siiski korralikud ze germansid. Väga tore seltskond oli ja kui esimene kohmetus möödas, oli tõeline oma seltskonna tunne. Üks ameerika tädidest oli kruiisiga isegi Tallinnas käinud ja arvas selle väga ilusa linna olevat. Tema sõbranna aga väga ei teadnud varem sellest Estantsiast miskit, kuid arvas selle väga põneva olevat. Ta oli üldse väga vaimustatud kõigest uuest ja tõelise seltskonna hingena sotsialiseerus kõigiga, isegi selle itaalia neiuga, kes inglise keelt ei osanud. Ameerika tädil olid ka itaalia juured, seega ta oli väga huvitatud itaalia paarikesega suhtlemisest ning lohutas lõpuks itaalia neidu, et pole hullu, paari aasta pärast kui nad ehk jälle kuskil kohtuvad, on neiu vast juba nii palju inglise keelt selgeks õppinud, et nad saavad vabalt suhelda. See, et ta ise võiks itaalia keele selgeks õppida, ei tulnud talle pähe.

Etteruttavalt ütlen ära, et see ei ole kõigi inglise emakeelsete suhtumine siiski. Päris Inglismaa inglane tundis näiteks väga kohmetust järgmisel daytripil, et inglisekeelsed eeldavad, et kõik peaksid inglise keelt oskama. Ta ise purssis nii palju hispaania keelt, kui vähegi oskas, mitte ei üritanud inglise keelt kõiki rääkima panna. Mina olin piisavalt nii ülbe, et üritasin teisi inglise keeles rääkima panna. Kuigi reisi lõpuks olin hispaania keeles peamised väljendid siiski meelde jätnud, sest keegi kurat ei tahtnud minuga seal inglise keeles rääkida.

Aga Plaza Suri trip oli tore. Läksime katamaraaniga, mis tähendas, et see ei loksunud nii hullult kui kaater. Keegi merehaigeks ei jäänud. Kui aus olla, siis ka lainetust ei olnud nii palju kui eelmisel päeval. Päike paistis ja minu eelmise päeva läbi pilvede saadud päikesepõletus sai veel korralikuma kihi põletust juurde, nii et üks ameerika vanatädike mind oma päikesekreemiga tohterdama asus. Tema oli juba paar kuud Ecuadoris ringi rännanud, sest ta sõbranna elavat nüüd sellel maal, et odavas riigis oma pensionipõlve mugavalt mööda saata. Koos temaga sain ma jagada oma vaimustust kohalikust heast kohvist, mil polnud mõrudat kõrvalmaiku nagu muidu musta kohvi juures mujal olnud on. Ecuadori kohv on kuum ergutav mahedamaitseline jook, tõeliselt nauditav!

Plaza Sur oli üks mu reisi tipphetki. Seda siis positiivsete elamuste poole pealt. Tõeliselt kaunis saar, mitmevärviline, huvitav ja loomarikas. Seal oli sünnitav merilõvi kohe paadisilla kõrval, kes meie saaretuuri lõpuks polnud veel asjaga sedapsi saanud. Karjus ja vaevles seal edasi oma punnis kõhuga.

Seal oli ülbe isane merilõvi, keda tükk aega paadisillalt minema peletada tuli, et inimesed sillale pääseks.

Seal oli veel hunnik teisi merilõvisid nii kaldal kui vees.

Peale selle olid seal iguaanad, kes oma naeratavate nägudega inimesi huviga jälgisid ja aegajalt kannul käima hakkasid.

Veel olid seal mitte nii õnnelikud iguaanad, et mitte öelda, et päris õnnetud iguaanad, kes kividele luukeredeks kuivanud olid. Surm käib ringi ka paradiisis.

Lisaks oli hunnik linde. Nii suuri kui väikeseid varblasi. Kalu püüdvaid ja kaljudele pesasid tegevaid jne.

Ja laavasisalikud ning krabid  ja mereiguaanad loomulikult. Neid oli igal saarel kamalute kaupa.

Ka söök oli seal katamaraanituuril kõige parem, mida sealkandis üldse sain. Kokaonu hakkas põhimõtteliselt kohe süüa tegema, kui paat liikuma hakkas ja kooris ning küpsetas seal hoolega. Ka veganitele tegi oma söögi, kuigi veganid tundusid veidi pirtsutavat. Kõigesööjad panid kõik oma kalapraed nahka koos juurviljade ja salatitega, paljiud küsisid veel lisa ka. Nii et midagi alles ei jäänud peale selle, mis veganite taldrikutel alles jäi.

Pärast saarel jalutamist ja lõunat oli aeg tagasi alguspunkti poole minna, ehk kuskile Baltra ja Santa Cruzi vahelisse kohta, kus meie snorkeldamiskoht oli. Varasemalt oli Plaza Suri ümbrus väga pop snorkeldamiskoht olnud, aga pärast seda kui tiigerhai ühe turisti nahka pani, seal enam ei snorkeldata. Üks väikepaat oli siiski meie saaretripi ajal sinna sukelduma tulnud. Ka orkasid on vahel sealkandis nähtud merilõvidega mängimas, noh umbes nii nagu kass hiirepojaga mängib...

Meie snorkeldamiskohas oli hea selge vesi, palju kalu ja reef sharkid. Haid, aga pisikesed sellised. Parasjagu nii pisikesed, et heal juhul ainult pool käsivart paneks nahka, kui tal kõht tühjaks läheks ja sa ta nina ees just siputama juhtuks. Suurema osa ajast istusid need haid kalda äärtes kivide all või koobastes, nii et saba vaid paistis välja. Kui väga ebamugavalt palju inimesi ümber tekkis, siis hai põgenes teise kohta, nii et neil, kes ei snorkeldanud ja kummipaadiga seal niisama vett vaatasid, oli veidi põnevust kilgata paadil, et hai! hai! näe ujub sinnapoole just!

Muuseas, kui keegi peaks minema Galapagosele kunagi lähitulevikus, siis soovitan soojalt oma wetsuit kaasa osta. Vesi oli külm ja tuurikorraldajate antud wetsuitid olid liiga väikesed ja liiga vanad. Rebenenud ja õhukesed ja paigatud või ikka veel augulised. Sooja nad oluliselt ei tundunud pidavat. Kõik teised lõdisesid, eriti see mees, kellel ei ulatunud selja tagant lukk kinni. Mul oli soe oma kaasatoodud wetsuitiga. Maksis paarkümmend eurot ja oli tehtud spetsiaalselt briti külmade vete jaoks, mis on siis alati veel külmem kui vesi Galapagosel. Briti saartele veel mõeldes, siis Plaza Sur oli sarnane veidi Giants Causewayga. Ka seal avanes iga järgmise käänaku tagant veelgi võimsam ja kaunim vaade. Erinev Galapagosest, aga ikkagi ilus. Ilu jaoks ei ole ühtlast standardit, ilu on paljudes erinevais asjades. Mehed peaksid seda hästi teadma - ka naisi on palju ilusaid, kuigi nad kõik on erineval moel ilusad.

Ja õhtu lõppes jällegi kalaprae ja õllega restoranidetänaval. Viimane õhtu sellel saarel.