Blogiauhinnad

Elu välismaal kategooria.

Siiri Austraalias on mõnus lobiseja, lisaks palju pilte tema Austraalia elust-olust.

Austraalias ma pole veel käinud. Lootsime küll, et ehk Austraalia võidab Eurovisiooni, et siis põhjust sinna minna, aga näed siis. Hoopis Ukraina reis ees ootamas järgmisel kevadel. Üks põhjusi, miks fännid Eurovisiooni armastavad, ongi see reisimine tundmatusse. Meil on üks peresõber, kes ühe kindla bändi igal kontserdil kohal käib, üle kogu maailma. Meil nii palju aega pole, et kuude kaupa reisida. Meil korra aastas Eurovisioonil käimisest piisab. Kui hästi läheb, on ka mitu head laulu osalemas.

Cairit Kosovos on selline elu välismaal blogija, nagu üks selle kategooria hea blogija olema peab - palju juttu ja palju pilte. Lisaks selline maa, kus ma ise käinud pole, seega eriti huvitav lugemine.

Diip on huvitav lugemine. Julge naine, kes kõnnib vastutuult, hundid karavani kõrval ulgumas. Respekt, et julgeb elada ja olla, eriti kui elu on nagu Ameerika mägedes. Ta blogi sobiks rohkem elublogide kategooriasse, aga eks igaüks ise teab. Ega mu blogi ka arvamuskategoorias kõige õigem polnud, aga mul olid omad põhjused selleks. Ju siis ka Diibil oma põhjus.

Grete blogi on lihtsalt nii erinev kõigest sellest, millega seni kokku olen puutunud oma elus. Hakkaja neiu igastahes, et Austraaliasse põrutas.

Karin Kaup blogi, diplomaat, kes elab eriti põnevates riikides nagu Gambia, Etioopia jne. Palju juttu ei ole, kuid see vähene on lugemiseks kulutatud aega väärt.

Kuigi valikus on palju vahetusõpilaste blogisid, üks koolilaps põnevamas kohas kui teine, siis ainus, mille esile tooksin on Carmen Belgias. Jällegi see iirlaste lause, et pidage see nimi meeles! Teda ootab au ja kuulsus ees, andekas neiu, kel nii mõte kui sulg jooksevad ladusalt.

Eelkõike ilusate piltide ja huvitava maa pärast tooksin esile Lisett Hiinas blogi. Kuna mu kunagine klassiõde hakkas ka Hiinas megailusaid pilte tegema ja blogi pidama, siis ma kahtlustan, et Hiinas elamine teeb inimesed eriti andekateks.

Leevi blogi on huvitavatest maadest ja ilusad pildid. Seda blogi loen paljut vahele jättes siiski, sest ärritavaks teguriks on sallimatuks sallijaks olemine. Tore, kui inimesel on oma arvamus, aga elu välismaal blogi juures see pidev arvamine häirib. Instead of small talk, it's statement after statement. Kui liiga rida-realt seda blogi lugeda, siis tekib tunne nagu keegi raiuks kirvega pähe. On ainult tema arvamus ja vale arvamus, mitte tahtmine mitmekülgselt asjadele vaadata.

Marta Prantsusmaal blogi liigitaksin ka pigem elublogide alla, aga minu jaoks oli seal palju huvitavat ja pildid ka kenad.

Anu Kanadas on mul suur lemmik, mõnus ajaviitelugemine. Lisaks olen ise ka kaks korda Kanadas käinud, nii et selle maaga on mul oma suhe olemas.

Ene  blogi on elust Uus-Meremaal praegusel hetkel, tegu tudengiga, kes käib lahtiste silmadega mööda maailma ja kirjutab raamatuid lisaks blogile. Soovitan vähemalt blogi lugeda, raamatuid pole ma ise ka veel lugenud!

Eurovisioon

Floor Manager tervitamas vanu tuttavaid eurovisioonifänne, kes igal aastal kohal käinud on ja tutvustamas kodukorda ning publiku tähtsust vägeva teleshow loomisel. Samuti kargas ja ergutas ta seal rahvast plaksutama enne iga esinejat. Ühtlasi on ta selle show üks tähtsamaid mehi, kuigi kaamera ette ta show käigus ei satu. Tema on see selgroog, kes hoiab kogu ürituse püsti. Väga karismaatiline ja hea huumorimeelega mees, kelle sarnaseid inimesi on vähe. Andre Rieu on taoline samuti, aga ta on klassikalise muusika juures. 

 Üritasin oma vaimusilmas ette kujutada, kuidas oleks sellist üritust korraldada. Kõigepealt koht välja otsida, kus korraldada. Suur koht, suured riskid nii tuleohutuse (palju pürotehnikat ja esinejad tahavad aegajalt põlevaid klavereid jmt), ventilatsiooni kui ka lihtsalt inimlike eksimuste-terroristide osas, kuid ka suuremad võimalused. Samuti on piletiraha oluline, et veelgi paremaid tehnilisi võimalusi esinejatele pakkuda ning suuremaid elamusi seeläbi publikule nii saalis kui teleka ees.

Kohapeal on rahvast mitukümmend tuhat igastahes viimastel aastatel olnud ja selle massi kontrollimine-lõbustamine-nende vajaduste rahuldamine (snäkid-joogid-lipud-tualettruumid), on omaette juba suur töö. Lisaks rahva kaasamine eriefektideks, mille jaoks olid lipuvärvides vilkuvad käevõrud-kaelapaelad seekord. Välgumihklitega kaasa elamist on vaja ju ära hoida, et maja keegi maha ei põletaks. Mobiilide valgusega lehvitamine vist ei töötanud nii hästi eelmisel aastal, et seekord seda ei palutud teha rahval.

Leida on vaja meeskonnad ja juhid iga vasutusala jaoks. Tehniline pool nii laval kui lava taga. Arvutid, helimehed, kaameramehed, turvamehed, lava abilised, ajakirjanike tribüünid, live feed kogu toimuvast kommentaatorite jaoks, tõlked.  Toitlustuse korraldamine nii, et lühikese aja jooksul suur mass söönuks saaks ja liiga suur läbu ei tekiks jäätmetest. Esinejate ja töötajate majutamine. transport nii tehnika jaoks kui ka näiteks lennujaamast oluliste tegelaste peale korjamiseks ja hotell-kontserdisaal suunal vedamine igapäevaselt.

Info kogumine, jagamine ja tagasiside kogumine ja jagamine, ideede kogumine, uute tehniliste vidinatega tutvumine ja nende asjassse kaasamise arutamine. Koristamine ja ehitamine ja lammutamine ja koristamine. Ja igavene hunnik muid asju. Lisaks kogu loominguline töö, vaheklippide, vaheesinejate, õhtujuhtide jne valimine. Programmide tegemine ja trükkimine, suveniiride tegemine ja müümine.

Meeletu töömaht ja informatsioonimaht käib sellise üritusega kaasas. Tõenäoliselt on neil korraldajatel praegu nädal aega puhkust ja siis hakkab kogu asi jälle otsast peale järgmise aasta jaoks. Need, kes Olümpiamänge või muid suuri spordiüritusi korraldavad, sõidavad juba neli aastat varem kohapeale ja on seal kuni mängude lõpuni. Tõenäoliselt on sama elu Eurovisooni toimkonnal. Unistuste karjäär neile, kes unistavad erinevas riigis iga mõne aasta tagant elada ja töötada.

Lava on väga suur. Põrand on ekraanidest koosnev ja kui esinejat peal ei olnud, siis näitasid põrandaekraanil joonised, kuhu peab midagi asetama, näiteks, kuhu mingi dekoratsioon või trummid lähevad ja kus laulja seisma peab. Samuti seda, mis riik järgmisena tuleb lavale ning kaua aega alles jäänud on esinemiseni. Ning nooled näitasid, kus on väljapääs ja kuhu keegi liikuma peab.
Hollandi puhul oli jube äge vaadata, kuidas mees laulab aeglasest elust ja aja maha võtmisest ja siis ise lidub keel vestil sinna publiku keskel olevale lavapikendusele, kui kaamera korra teiste peale keeras. Väga lühikese aja jooksul pidi ta sinna jõudma ja selline sööst käis, kui aeg liduma panna oli.

Eespool olevaid sambaid sai liigutada vastavalt vajadusele, näiteks Ukraina laulu alguse tunneli tegemiseks. Laest lasti alla Itaalia rippuvad dekoratsioonid. Kuidas Venemaa seal oma dekoratsiooni peal ronis ma ei saanudki aru, sest toodi kõrge valge kast, mis oli valge linaga kaetud ja kuidagi läbi lina ta seal millegi peale astus. Jube täpne pidi ta igastahes olema seal selle ronimisega, sest midagi läbi lina ei paistnud. Proovis oli ta korra alla ka kukkunud kui mööda kogemata astus.

Eriefektidena siis veel tossumasinad ja laservalgus. Tulekardin, mille sädemed langesid tulekindlast materjalist kasti, igaks juhuks tulekustutitega turvad läheduses ootamas. Gaasiga töötav tulesammaste masin.

Green Room on siis saali tagumises otsas tribüünide all, kena vaatega laval toimuvale. Istumiskohtade järjestus tundub sõltuvat sellest, kellele võitu ennustatakse. Potentsiaalsed võitjad eespool, kuhu kergesti kaameratega ligi saab karata ning kust esineja lavale kiiresti pääseb ja ei pea kuskilt tagant ronima hakkama. 

Igastahes on kogu seda üritust kohapeal hoopis teine tunne vaadata. Respekt suurürituste korraldajatele, kes seda veatult teha oskavad, sest me oleme liiga palju kokku puutunud selliste spordiürituste korraldajatega, kes enamvähem arvavad, et piisab sellest, kui staadion kätte anda ja las nad siis jooksevad seal kui tahavad. Ajakava on kaootiline ja kord venib kõik ja siis saab aeg järsku otsa ja on kõik üksteise otsas toimumas. Info on puudulik, internet ei tööta ja live feedi tulemustest ei saa. Iga ürituse korraldamine on suur töö ja vahet pole, kas seda tehakse mitmekümnele tuhandele või kolmesajale või kolmele. Hästi tehtud peab ta igal juhul olema ning kõik üritusega seotud nüansid peavad olema läbi mõeldud ja organiseeritud. Eurovisioon on olnud kõigil neil kolmel korral, mil seal käinud olen, eeskujulikult korraldatud. Kui millegi kallal vinguda, siis nende tasside ainult. Eelmise aasta tass ei ole enam veekindel ja sellel aastal olid tassid juba enne finaali algust otsas.

Vanu lugusid Belfasti aegadest

Kui miski siin ilmas üldse veel kindel on, peale surma ja maksude, siis see, et ma suudan alati ära eksida. Aeg oli sealmaal, et pojad endale Eestist Belfasti järele kolida. Et Tallinnast Iirimaale veel normaalset otselendu polnud, siis parim variant tundus olevat see, kui nende isa nad Šotimaale, Glasgowsse toob. Ma lähen neile sinna vastu ja tulen siis sealt koos poegadega tagasi Belfasti.

Will oli mulle korra maininud, et Glasgow on suur, koletu ja ebaturvaline linn. Ma ei tahtnud, et mu lapsed võõras riigis, mille keelt nad sõnagi ei oska, ohtu satuksid selle pärast, et ma äkki ära eksin kuskile. Otsustasin minna linnaga tutvuma, et kontrollida üle, kas leian üles hosteli, kus ööbima pidime, kas oskan sealt minna rongijaama ja rongiga lennujaama tagasi.

Vaikse ja unise Belfasti kõrval näis Glasgow tõelise metropolina. Energiast pulbitsev hullumeelse atmosfääriga linn. Ma nautisin igat sõõmu sellest. Kui jõudsin peatänavale jahmatas see mind oma rahvamassiga. Võimas! Tallinna lauuväljak ja õllesummer olid köömes selle kõrval. Glasgow oli suur, kuid minu jaoks kuidagi väga loogiline, nii ei tekkinud eksimise ohtu kordagi. Olin enda üle tõeliselt uhke. Lisaks suutsin ma leida rongist odavama variandi, kuidas lennujaama saada. Bussiga minnes oli pilet lennujaama poole odavam!

Et paar tundi oli veel lennuni aega, siis otsustasin oma joogi ja söögi kõrvale kohalikust secondhandist ostetud da Vinci koodi lugeda all ootesaalis, kuni kell rohkem ja normaalsem aeg väravatest läbi minna on. Esiteks ei raatsinud ma oma jooki ära visata, et turvaväravatest läbi minna, teiseks tablool isegi ei näidanud veel minu lendu. Ma ei tahtnud välja näidata, et ma olen hirmus pabistaja ja algaja lendaja, kes pool päeva enne lendu juba lennujaama kohale ronib.

Lõpuks oli kell nii palju, et oli paras aeg turvaväravatest läbi minna, aga minu lendu ei näidanud ikka veel tablool. Külm kahtlus puges hinge ja hakkas südant pitsitama. Helistasin ühele sõbrale, et ta kontrolliks, kas Glasgows on üks või kaks lennujaama. Tuli välja, et ongi kaks. Ja et mina olin vales lennujaamas.

Palaviku kiirusega hakkasid mõtted väljapääsu otsima. Kui kiiresti bussiga linna tagasi minna, siis ehk jõuab rongile. Silmad kella peal sundisin ma mõttes bussijuhti kiirustama, kuid nagu kiuste olime just punase tule laines. Bussijaamast rongijaama joostes sai Glasgow jooksva figuuriga kell minu jaoks uue tähenduse. Aeg jooksis kiiremini kui mina. Rong oli läinud, takso jaoks polnud mul raha. Ma olin tulnud ainult päeva veetma Glasgowsse, seega ei võtnud ma parem oma pangakaarti kaasa, vaid teatud summa sularaha, et süüa päeval osta ning rongipilet.

Aeg oli sealmaal, et oleksin pidanud juba lennujaamas väravaist läbi olema. Lootsin, et ehk on lennukiga midagi juhtunud, ehk lend hilineb ja ma jõuan ka poole tunni pärast mineva rongiga lennuki peale. Aga lend ei hilinenud ja lennujaam suleti ööseks. Mul olid lühikesed riided seljas, sest olin oma arust tulnud vaid ilusat päikeselist päeva veetma kõrvallinnas. Kõndisin mööda öiseid tänavaid ning kaalusin, kas oleks hea mõte kodutu naise kõrvale teki alla ronida. Saaks veidi sooja.

Lootsin, et teine lennujaam on veel lahti ja läksin ööseks sinna. Inimesed läksid üksteise järel lennukile, mina istusin ja mõtlesin. Telefoni aku oli tühjaks saanud pärast seda kui olin lähedasematele sõpradele sõnumi saatnud, et olen Glasgows tõsises hädas ja vajan abi. Raha oli alles vaid üks pound. Otsustasin oodata kella kuueni ja siis oma poundi tasulise internetiarvuti jaoks kulutada. Ehk on keegi eestis elavatest ja tööl käivatest sõpradest messengeris onlines ja saab mind aidata.

Unetuna kõval raudtoolil hommikut oodates üritasin välja mõelda, mis variandid mul oleks, kui kedagi online pole ja ma Belfasti tagasi ei pääse. Ma peaksin uue töö otsima Glasgowsse. Kui kunagi palka hakkaksin saama, siis saaksin Belfasti oma asjadele järele minna. Kuu jagu oli üür makstud, lisaks tagatisraha. Selle aja jooksul majaomanik mu asju tänavale ei viskaks. Nutt tuli kurku, kui mõtlesin, et mul ju tegelikult oli juba töö, mis mulle tõesti meeldis ja mind oli ootamas seal kuskil pehme voodi, padi ja tekk.

Hommikul oli mu laste isa ainsana nii vara messengeris sees ja ta ostis mulle lennupileti tunni pärast väljuvale Belfasti lennule. Ma oleks tahtnud rõõmust üle lennujaama karjuda, kui broneerimisnumbri üles kirjutasin ja piletikassasse läksin. Ma olin pääsenud!

Belfastis lennujaamas välja astudes valdas mind selline kergendustunne, et pisarad tulid silma. Ma olin kodus! Kuid.... Siiski oli midagi valesti. Lennujaam oli, autoparkla selle ees oli, aga kus oli raudtee? Selleks, et koju saada, peaksin ma kõndima üle raudtee, keerama paremale ja kõndima 15 minutit koduni. Mida ma aga ei suutnud leida, hoolimata mitmest tiirust ümber lennujaama, oli raudtee.

Mäletasin, et kui ma Glasgowsse lendasin, siis oli lennujaamahoone remondis. Kas nad tõesti olid selle ühe päevaga valmis saanud? Kuid kuhu nad raudtee tõstnud olid? Küsisin nõutult lõpuks turvamehelt abi, kuhu poole ma peaksin minema, et raudteeni jõuaksin.

Turva vaatas mind nagu päikesepiste saanud pandakaru. Sassis juuksed, magamatusest punased silmad, kahvatu väsinud nägu, tumedad rõngad silmade all, tuvastas ta vaikiv kaalutlev pilk.
„Siin ei ole rongijaama läheduses,“ vastas ta lõpuks.

„Kuidas ei ole? Enne ju oli! Ma ikka olen ju Põhja-Iirimaal Belfastis, eks? Siin ei ole ju mitut Belfasti?“ vaidlesin talle ahastuses vastu, hirmununa, et eks on mind äkki mõnda teise Belfasti kogemata lennutanud. „Ma kohe kindlasti tulin üle raudtee Belfasti lennujaama enne kui Glasgowsse lendasin. Mis selle raudteega siis vahepeal juhtus?“

„Ah!“ valgustas turva nägu lõpuks arusaamine. „Sa vist läksid teisest lennujaamast enne. George Best City Airporti juures on tõepoolest raudtee, aga siin on Belfast International Airport.“

Ei olnud võimalik! Ka Belfastis oli kaks lennujaama ja ma olin jälle vales lennujaamas.
„Kui palju siit kesklinna on?“

„Belfasti kesklinna? Nii 30 km ringis...“

Valus! Olin seda juba tunda saanud Iirimaal elades, et siin hääletajaid peale ei võeta. Kui Sheila juures elasime, siis ühel päeval otsustasime Liinaga Galwaysse tööd otsima minna. Kiiret meil ei olnud, seega tundus hääletamine hea plaan olevat. Sättisime endid hommikul bensiinijaama kõrvale ja hakkasime hääletama. Peagi peatus üks buss, mille juurde me siis elevil tormasime. Buss oli tegelikult vaid bensiini võtmiseks peatunud ja me lihtsalt saime tema peatumisest valesti aru, kuid lahke bussijuht nõustus meid Galway linnapiirile ära viima.

Galwayst tagasi tulema hakates selguski, et hääletajaid siinkandis peale ei võeta. Me kõndisime ja kõndisime, kuni lõpuks jõudsime sildini, mis näitas, et Galwayni on 38 km ja koduni veel vaid 5 km. Liina jalad olid täis vesiville ja järgmisel päeval ta voodist tõusta ei suutnud.

Ma olin väsinud, meeleheitel ja otsustasin parem kindla peale minna. Rääkisin lennujaamas bussijuhile kurva loo sellest, kuidas Glasgows mu rahakott ära varastati. Õnneks bussijuht teadis nii mõndagi neist šoti kaabakatest seal jubedas linnas, ütles, et ma olin isegi veel õnnelik olnud, et mu passi ära ei varastatud. Belfastis elavat hoopis teist masti inimesed, kes ei valeta ega varasta nagu nood kaabakad seal.

Mul oli ka hea meel selle üle. Mis siis, et mina valetanud olin – see elu, mida mina elasin, kohe kindlasti elamiseks ei saanud nimetada. See oli rohkem ellujäämisvõitlus. Darvinismi katsejäneseks olemine.

Kodus panin oma telefoni laadima. Helistasin seejärel kontorisse, et ma ei jõua täna tööle. Olen hirmus haige. Ja enne kui kõik sõnumid telefoni kohale jõudsid, magasin ma juba õndsa und. Paanikas sõbrad olid mulle öö jooksul kümneid sõnumeid saatnud, et teada saada, kus ma olen, miks ma seal olen, mis mul juhtus, kas ma olen elus ja miks ma telefoni vastu ei võta. Kui ma kunagi õhtul üles ärkasin, siis andsin neile teada, et kõik on korras. Kriis oli möödas.