Jalle teel.

Kuulsad klassikud on öelnud, et hullud ajad nõuavad hulle inimesi. Täiendaksin seda, et odavad lennupiletid nõuavad samuti hulle inimesi. Näiteks selliseid, kes on valmis kolm päeva reisima, et sihtpunkti jõuda...
Esimene päev.
Dublin - Birmingham - Madrid. Kohalikud odavlennufirmad Ryanair ja Iberia Express, ainus meelelahutus ja söök on see, mille ise kaasa võtad või pardalt ostad.

Madridis veetsin öö hostelis, Tirso de Molina metroopeatuse lähedal. Sealkandi restoranis sõin õhtusöögiks paneeritud ja praetud juuksekumme, aga vähemalt vein oli odav ja hea. PS toidu originaalnimetus oli paneeritud kaheksajalg vist. Mu hispaania keel on jätkuvalt väga nõrgal tasemel.
Teine päev.
Järgmisel päeval oli lend Mehhikosse. Lennujaamas ostsin peekoniga burgeri. Burger oli seest täiesti toores, seega jäi minust sinna maha. Sõin burgerisaia koos peekoniga ainult. Kui Barcelona kandi toiduelamused olid väga head, siis Madridis ma enam süüa ei julge vist mujal kui McDonaldsis...

Aeromexico lennuk oli suur ja udupeen. Akendel sai klaasi tumedust ise määrata, mitte polnud luuke mida akna ette tõmmata. Söök oli väga hea, veiniga oldi lahked, nagu ka muude jookidega. Filme jõudsin ara vaadata nii 6 tükki, valik oli väga lai. Vahepeal lendasime orkaan Irma tegevuspiirkonna lähedalt mööda. Kui mujal olid pilved väga palju lennukist allpool, siis seal kohas oli pilv väga kõrgele üles kerkinud.

Kolmandasse päeva jõudmine.
Mehhikos oli lendude vahe 6 tundi. Tund sellest kulus lennujaamas lennuki parkimisele ja lennujaamast välja kõndimisele. Mexico City on kõige suurem linn, mida ma iial näinud olen. Ausalt. Ja ma olen käinud nii Torontos, Delhis kui New Yorkis. Hiina ja Jaapanisse ma siiski pole veel jõudnud. Tükk aega lendasime üle linna ja see ei paistnud lõppevat. 9 miljonit inimest ikkagi elamas seal...

Linna mineku jätsin seekord vahele. 5 tundi ei paistnud piisav aeg nii suure linna ja lennujaama kohta. Tagasilennul on lendude vahe 10 tundi, siis lähen. Aga oma Mehhiko elamuse sain ikkagi kätte. Jube uni tikkus peale kogu aeg, kodusema aja järgi oli ju kell umbes 5 voi 6 varahommikul ikkagi ja lennukis mul und ei tulnud, lend oli täpselt keset päeva. Algas kell 2 ja maandudes oli Mehhikos kell 5 ehk kuskil 10 õhtul koduse aja järgi. Lennujaamas istudes aga tiksus siis mu öine uneaeg. Magada ei julgenud lennujaamas, sest transiitreisijate jaoks polnud eraldi tsooni. Ootasid lennujaamas koos igasuguste suvaliste inimestega, kes võisid otse tänavalt sinna sisse astuda. Oma fotoka kaotamisega enne sellist reisi ma ei julge riskida. Seega tiksusin seal pingi peal niisama ja võitlesin unega. Korraga paar minutit enne keskööd tekkis rongi lähenemise hääl. Ma olin lugenud, et kuskilt peab lennujaamas metroo linna minema, aga polnud õiget kohta üles leidnud. Mis seal ikka, hääl on, järelikult on kuskil lähedal see rongipeatus siiski...
Siis hakkas põrand rappuma nagu oleks metroo otse põranda all. See tundus juba tiba kahtlasem. Ja siis hakkasid pingid kiigutama inimesi. Inimesed olid segaduses. Ja siis see tuli. Korralik maavärin, koos kõikuvate seinte ja lainetava põrandaga ja pommiplahvatust meenutava müraga. Rahvas kargas püsti, paar lennujaama töötajat karjusid hispaania keeles ja viibutasid ukse poole ja panid ise elu eest jooksu. Rahvas siis samamoodi. Kõik jooksid elu eest, tunne oli nagu jookseks tormise mere peal. Ma polnud korraliku eurooplasena esiti kindel, kas tegu oli pommiga voi maavärinaga. Kui pomm, siis peaks rahvamasse vältima, et mitte järgmise enesetapja poole joosta. Kui maavärin, siis peaks majast välja saama, enne kui lagi kaela kukub. Kuna lae kaela kukkumine oli reaalsem oht sel hetkel, jooksin välisuste poole, ise kogu aeg lakke vaadates, et teaks eemale hüpata, kui see alla tulema hakkab. Rahvas seisis õues nii pool tundi, järeltõuget ei paistnud tulevat, seega hakati sisse tagasi minema. Jumal hoidis meid sel öösel. Natuke eemal, kus epitsenter oli, tundsid umbes 90 inimest viimast korda elus maavärinat ning muid ilmalikke tundeid. See 8.2 pallise tugevusega maavärin oli sajandi suurim Mehhikos. Mul on ikka au olnud ajalooliste sündmuste keskel olla. Balti keti ajal Lilli piiripunkti lähedal ja Pärnu jaanuaritormi aegse uputuse ajal Pärnus jahtklubis uppuvaid autosid ja maju vaatamas. Nüüd siis seda maavärinat tunnistamas. Kes teab, mida põnevat tulevikus veel juhtuma hakkab.

 Lennujaam pidas kenasti vastu. Natuke kärises mõnest kohast, mõned klaasid purunesid, kaubaautode koormad vedelesid maas laiali, asfaltteedel olid mõrad sees. aga ikkagi. Kõik oli korras.

Lend hilines vaid tunnikese ja kuue tunni pärast olin Ecuadoris. Guatemala piirile lähenedes oli mingi järgmise orkaani tegevuspiirkonna kandist näha valgusshowd. Pikne oli korralikult paugutamas seal kuskil. Lugesid kolmeni ja käis uus sähvatus.

 Ecuador on väga mägine maa. Kes Quito kanti reisib, peab arvestama mägede õhuga ja võimaliku mägedehaigusesse jäämisega. Mägedehaiguse vastu on olemas mingid tabletid. Ma olin ainult lennujaamas mõned tunnid, ei saanud midagi aru. Enne ärasõitu olen seal päevakese, siis näeb ara, kas oleks pidanud tabletid ostma või elan üle.

Enne viimasele lennule pääsemist, pidin maksma 20 dollarit, täitma pabereid, laskma kotid üle kontrollida, et ühtegi õuna ega tilliseemet ega muud orgaanilist materjali kaasas pole ja sain seejärel tähtsa paberi, et võin lennule minna ja maaleminekuks samuti luba olemas. Viimane lend siis oli Galapagosele. Vahemaandumine Guayaquilis. Lennukis ekraanid ei töötanud, aga vahemalt anti sändvitse ja kohvi või karastusjooke.

Naiivselt olin arvanud, et Galapagos on mingi rikaste pensionäride sihtkoht. Tegelikult oli lennuk täis noori inimesi, pooled neist meenutasid Nullkulu, kes tema blogi teavad. Väga tore väikese community feeling oli kuidagi seal lennul. Hulk inimesi, kes on sarnaste eluvaadete ja huvidega koos minemas oma unistuste sihtkohta. Suvakaid satub siia väga harva, sest tegu on päris kalli kohaga, mis paljudel reisiisu ära võtab, lisaks puuduvad luksusreisi mugavused nagu soe vesi ja kiire internet. Lennupiletid Ecuadorist Galapagosele maksid  üle 100 euro rohkem mul kui Madrid-Mexico-Ecuador edasi-tagasi lend, see viimane oli siis 260 eurot Aeromexico paari kuu taguse kampaania ajal.
Suurem osa rahvast läks lennujaamast oma kruiisidele, päris palju oli ka neid, kes omapäi seiklema tulid.  Kommentaaridest olin lugenud, et raske on Baltra saarelt, kus lennujaam asub, leida transporti kõrval oleva suure Santa Cruz saare peale, aga tegelikkus oli odav+kiire+lihtne. Buss viis saartevahelise kanali juurde sadamasse tasuta, paat Baltra saarelt (kus lennujaam asub) Santa Cruz saare sadamasse maksis 1 dollar, buss sadamast Puerto Ayorasse maksis 2 dollarit. Bussil oli kas üks või kaks peatust enne lõpp-peatust Puerto Ayora sadama juures.

Majutus on kolm päeva siin saarel tuuripaatide sadama lähedal, 20 eurot öö. Kõrvaltänaval on kohalike restoranid, suured vähid on 20 dollarit, aga mu jaoks on vastumeelne lasta kedagi tappa spetsiaalselt minu jaoks. Seega sõin eelnevalt surnud kala, mis maksis 10 eurot. Kanaga praed on 8 eurot. Ja keelatud menüü hindasid ei küsinud. Seal olid siis kirjas kõik looduskaitse all olevatest elukatest road.