Mexico City - metroorööv

Tagasimineku aeg oli käes peale bussituuri lõppemist ja läksin jälle metroo peale. Esimene rongisõit möödus suuremate vahejuhtumiteta, tavapärased muusikud ja imikutega liikuvad taskurätimüüjad omale raha teenimas. Taskurätimüüjate kohta olen kuskilt kuulnud, et nende eesmärk on oma varjatud kaaslase jaoks potentsiaalse ohvri rahakoti asukoht välja selgitada, mitte niivõrd taskurätte müüa. Muusikud käivad vagunist vagunisse ja peale kaks minutit pilli mängimist käivad mütsiga ringi ja vahel keegi annab mõne kopika neile. Taolisi rahateeijaid on väga palju Ameerikamaades. On ka liikluses autoridade vahel seiklevaid kõigemüüjaid, punase tule taga seisvatele autodele akrobaatilist meelelahutust pakkujaid, kes enne tulede vahetumist kiirelt mütsida ringi käivad autode vahel, ehk keegi annab veidi raha. Ettevõtlust õppima ja ideid koguma raha teenimiseks, on parim minna Lõuna-Ameerika riikidesse. Pärast seda kas tundub, et elu Euroopas on rikas niigi ja peaks pigem olemasolevaga rahul olema, või siis leiad viise, kuidas sealseid kombeid kohalike oludega kohendada ja enda jaoks raha teenima panna.

Esimene rongisõit möödus vahejuhtumiteta. Lennujaama poole minevad rongid polnud eriti rahvast täis, küll olid seda aga kesklinna poole minevad rongid. Kuigi võrreldes teiste riikide metroodega, olid ka need mitte nii kohutavalt täis. Londoni metroo on rohkem pungil. Järgmise rongiga oli mul vaja sõita kaks peatusevahet lennujaamani. Esimeses peatuses vaatasin, et esimeses vagunis on mingi kahtlane seltskond. Paistis välja nagu Kopli noorpompsid pidu panemas. Mingi eit suitsetas keset vagunit ja üks palja ülakehaga tüüp tõmbas käsipuu peal lõuga. Läksin järgmisse vagunisse. Vabatahtlikult ma antisotsiaalsetesse jamadesse ei roni.

Järgmises peatuses kargas see seltskond aga meie vagunisse ümber.  Neli-viis meest ja naine. Valgusid mööda vagunit kiirelt laiali nagu mupo piletikontrollid ja niipea kui uksed sulgusid, hakkas eit ähvardavalt haamriga vastu käsipuid kolkima vaguni keskel. Üks meestest lõugas midagi hispaania keeles, nagu umbes pangaröövide ajal karjutakse. Ja need mehed, kes olid mupo piletikontrollide kombel kõik ukseavad blokeerinud, hakkasid raha koguma. Rahvas oli väga lahke ja andis meelsasti. Ma otsustasin ignoreerida ja teha nägu, et ei saa aru, mida nad tahavad. Kõigi muude maade kerjustega tavaliselt eesti keeles rääkimine mõjub. Peetakse kas vaimselt alaarenenuks või narkolaksu all olevaks hipiks. Eesti keele asemel aga vastasin rahakogujale inglise keeles ükskõiksust teeseldes, et ma ei saa aru, mida ta räägib. Kui raha nõudev tegelane aru sai, et tegu on inglisekeelse turistiga, karjatas ta teisest otsast oma kompanjoni kohale ja näitas laialt minu suunas näpuga. Vagunitäis rahvast jäi vaikivana ning tõsisena järgnevat jälgima. Dokumentaaldraama põnevaimad stseenid olid algamas.

Tuli kompanjon kohale kurja näoga, üritades meenutada oma algkooli inglise keele klassides õpitut ning ütles, one monney please. See kahe n-ga monney meenutas mu viieaastase poja kõnepruuki, nii et vastasin talle instinktiivselt nagu oma pojale mänguasjapoes, et i don't have any monney.  Raha oli mul kõigest 100 peesot ehk 5 eurot rahakotis, aga rahakoti vahel olid mu dokumendid ja kaardid, millest ilma jäämisega riskida ei tahtnud.

Tegelane tõmbas kulmu kortsu ja jäi mulle ähvardavalt silma põrnitsema. Põrnitsesin siis talle vastu ja sel hetkel jõudis mulle kohale, et mul ju puudub plaan B, juhuks kui asi vägivaldseks läheb. Teadsin, et lennujaama peatus on kohe, nende peatuste vahe oli väga lühike. Samuti teadsin, et ta selja taga on hädaabi pidur. Iseasi, kas sinnani ulatunud oleksin. Ja mis kasu oleks piduri tõmbamisest, ma ka täpselt ei teadnud. Seisvast rongist oleks nad ju veel kergemini välja saanud murda peale mu kõri läbi lõikamist ning pääsenud nad oleksid olnudki.

Lennujaama peatus oli mu kõige suurem lootus, sest seal oli alati palju polkusid ja ma istusin kohe ukse kõrval. Parem oli mitte ennast ukse kõrvalt välja kangutada lasta, et saaksin uste avanedes kohe välja. Uksed õnneks avanesid automaatselt Mehhiko metroos, mitte ei pidanud neid nupule vajutamisega avama nagu Madriidi metroos seda näiteks tegema peab. 

Julgust andis ka see, et esimest korda elus oli mul reisikindlustus vähemalt tehtud, nii et kodused poleks pidanud rahaliselt kannatama, kui minuga midagi juhtub. Reisikindlustus oli palju stressi ära võtnud ka igasugu jätkulendudele jõudmistelt. Tüüp sai vist ise ka aru, et minuga jamamine läheks talle liiga keeruliseks praegusel hetkel ja ta raiskab vaid aega praegu, seega peale mõneminutilist võistlust, kes enne pilgu kõrvale keerab, keeras ta ümber ja karjus oma meeskonna uste juurde. Järgmine peatus oligi käes. Nemad kargasid järgmisse vagunisse edasi. Mina läksin terminali poole, käed värisemas ja pisarad silma kippumas. See röövlitega üks-kahega vastamisi seismine on mu elu top3 hirmsaimate momentide hulgas ja ma olen nii mõnegi autoavarii üle elanud ja varemgi surmaga silmitsi seisnud.

Paar naisterahvast karjus neile järgi, et kutsuvad politsei neile. Ehk kutsusid. Need meesterahvad, kes minuga samas vagunis olid olnud, olid kiirelt oma raha ära andnud. Nemad mulle appi poleks tulnud, kui midagi oleks juhtunud. Ja õige ka. Nende jaoks oleks see veel kehvemini lõppenud suure tõenäosusega. Miks nad peaksidki mingi lolli turisti pärast oma eluga riskima. Ega nad ilma põhjuseta tavavaguni asemel naiste ja laste vagunisse istuma polnud tulnud. Patsifistidel on õigus olla rahule jäetud.

Hiljem tuli mulle meelde ka see kuskilt kuuldu, et kohalikel, kes metrooga sõitma peavad, on alati kaks rahakotti kaasas. Üks röövlite jaoks väikese mõttetu rahaga ja teine see õige rahakott. Metroo pilet on nii odav, 5 peesot (100 peesot on 5 eurot näiteks), seega sõitmata jätta ka ei saa, kui rahaga kitsas. Elu Mehhikos ega mujal Lõuna-Ameerikas ei maksa palju. Ma arvan, et mul väga vedas igasugu asjaoludega, et noaga kõri läbi ei lõigatud seal. Aga sarnaselt Londoni metroopõlengu läbielanuga, ei suuda ka mina vist enam metrooga rahulikult sõita kõrvaklapid peas. Pidevalt pean jälgima, et keegi kahtlast liigutust ei teeks vmt. Hiljem Madriidis oli üsna imelik metrooga sõita, teadsin, et kõik on turvaline, aga ärevus oli ikka sees. Maavärinat vähemalt seekord enne lendu ei tulnud ja narkopolitsei minu vastu ka enam erakorralist huvi ei tundnud.

Sellel hetkel tundus raha röövlitele mitte andmine õige teona. Esiteks eneseuhkuse pärast, et mingid elukad minust üle ei sõida. Teiseks ei taha sponsoreerida kriminaalseid eluviise. Kui aga koju jõudsin ja pojad kaissu ronisid, siis tulid mõtted, et kui mul oleks kõri läbi lõigatud, siis oleks kõige rohkem mu pojad kannatanud selle pärast ja mul poleks õigust olnud seda neile teha. Minu eneseuhkuse pärast ei peaks lapsed ilma emata üles kasvama. Kuigi vahel võib väike kivi veereva lumepalli peatada ja ma olen valmis see kivike olema, siis poleks see aus mu lähedaste suhtes.

Terrorism aga maailmas nii sündida saabki, et järjest vähem on neid kivikesi, mis veerema kippuvaid lumepalle peatada tahavad. Tavalisele inimesele, kes on pika päeva tööl ära istunud, igasugu inimesi selle käigus näinud ja on üliväsinud, ei ole oluline mitte terrorismiga võitlemine, vaid koju jõudmine. Oma pere juurde. Pliidi sisse keeramine, et perele õhtusöök teha. Oma voodisse pikali viskamine, et järgmiseks pikaks väsitavaks rutiinseks päevaks veidi välja puhata. Elu on elamiseks.

Kangelased ei ole eritüüp inimesi, kes midagi ei karda. Kangelased on need inimesed, kes hoolimata hirmust ja väsimusest ikkagi ebaõigluse vastu välja astuvad. Vahel fataalsete tagajärgedega, aga vähemalt nad ei pea süümepiinades elama hiljem, mis võib olla hullemgi kui surm. Ellujääja süümekad on paljude inimeste kaaslasteks elu lõpuni.

Iirimaal raadios paar aastat tagasi rääkis üks mees, kuidas ta pääses uppuvalt laevalt ja päästis ühe lapse. Tema ümber aga uppusid samal ajal ühed kaksikud lapsed koos paljude teiste inimestega. Tal polnud rohkemate laste päästmiseks aga jõudu, need kaksikud olid talle hirmunult silma vaadanud klammerdudes millegi külge. Mees lootis, et ehk peavad vastu kuni abi tuleb. Ta aitas hiljem päästjatel neid laipu välja tuua merest ning sattus olema just see, kes need kaksikud välja kandis. Nad polnud vastu pidanud. Iga päev oma hilisemas elus on nende kaksikute näod tal silme ees olnud ja ta on piinanud ennast mõtetega, et kas ta oleks saanud midagi teisiti teha, et need lapsed poleks pidanud uppuma. Kas oli see mingi märk kõrgemalt poolt, et just tema kõigi nende uppunute seast sattus neid kaksikuid välja kandma. Realistlikult järele mõeldes ta teadis, et ta ei saanud rohkem midagi teha, aga ikkagi mõte uitab kogu aeg selle hetke ümber. Teised pidasid teda kangelaseks, et selle ühe võõra lapse päästis. Ise ta aga pidas ennast ebaõnnestujaks, et teisi päästa ei suutnud. Tema jaoks muutus elu tähendus, elu polnud enam elamiseks, vaid surm oli igaveseks vaikivaks kaaslaseks.

Mitu pääsenut tegid hiljem enesetapu, sest ei suutnud edasi elada oma ellujääja süümekaga. See laevahukk oli muidugi palju aastaid tagasi iiri rannikualal. Praegusel ajal Euroopas vist ei tegeleta selliste vaimsete probleemidega õnnetusejärgselt. Hoopis laetakse youtube videosid üles ja tehakse FB live ülekannet, nagu Londoni terrorismiaktide ajal seda tehti. Olulisem on telefoniga videot teha, kui kellelegi appi minna. Sünnid üksi ja sured üksi, samuti elad üksi ja võitled üksi enda elu eest.

Ma ei tea, milliste tunnetega elavad edasi need, kes nägid Londonis, kuidas teisi surnuks lõigutakse terroristide poolt. Mõned mehed siiski ka võitlesid vastu ja ka teiste eest. Suurem osa põgenes lihtsalt. Küll tean ma aga, et need kes põleva Grenfelli korrusmaja ees seistes nägid akendele koputavaid lapsi ülemistel korrustel, need on enesetappe üritanud. Pole lihtne elada ellujääja süümekatega, kui oled pidanud pealt nägema teiste suremist ja pole midagi nende aitamiseks teha saanud. Võibolla on kahte tüüpi inimesi - ühed, kellele oma elu ja selle päästmine on kõige olulisem. Teised, kes peavad endid jumalaiks ja ei suuda üle elada seda, kui kõiki päästa ei jaksa.