Ukrainlased meenutasid väga eestlasi. Esiteks muidugi naiste näojooned - ma leidsin seal mitu oma eesti sõbra-tuttava teisikut. Teiseks on nad väga uhked oma rikkaliku kultuuripärandi üle. Käsitöö, rahvamuusika ja -tants, kunst jne.
Eurovisiooni kontserdil kandsid suurem osa ukraina naisi tikanditega pluuse või lillelisi peavõrusid. Kes seda ei kandnud oli järelikult muust rahvusest. Uus ja vana oli põimitud nii linnapildis, poodide-kohvikute vaateakendel kui ka kontseris endas. Väga nauditav reis oli, kindlasti üks nendest maadest, kuhu meelsasti korduvalt tagasi läheks.
Kirikud, reljeefid, skulptuurid.
Rahvaste Sõpruse vikerkaas paistab taamal.
Vaateaknad.
Rongijaam, metroojaamad olid vähemalt sama uhked. Samuti on üks Kiievi metroopeatustest maailma sügavaim - Arsenalna (105.5 meetri sügavusel). Me tulime üks peatus enne seda välja ja jube sellest peatusest oli kaks jube kiiret ja pikka eskalaatorit üles. Meeletu pikk tee üles ikka!
Zhigulid ja muud nõukaaegsed autod olid tavalised linnapildis. Nendega rallisid peamiselt noored äsja juhiload ära teinud noored.
Mingi eriline värk on ukrainlastel munadega - neid oli ikka igal pool. Puude otsas, keskväljakul, mingid lössivajunud hiigelmunad olid ka vabaõhumuuseumi nurga taga.
Samuti olid kassid ja linnud väga populaarsed linnapildis. Hulkuvaid kasse seejuures eriti palju ei näinud, mõned üksikud äärelinnas. Võibolla neid püütakse aktiivselt enne suurüritusi...
Majade küljed on suuri vägevaid pilte täis.
Kunstinäitus oli üleval nii Kiievi lennujaamas, kui ka Minski lennujaamas.
No comments:
Post a Comment