Kiiev

Kui ma laps olin, tundus reisimine mulle midagi väga elitaarset olevat. Midagi sellist, mida saavad vaid üksikud endile lubada. Need, kellel on õige amet näiteks. Ja sellepärast unistasin ma geoloogiks saamiseks, sest need tundusid nõukaajal olevat inimesed, kes pidid kaugetes põnevates kohtades tööl käima. Isegi kui selleks tööks oli tuumakatastroofi jälgede mõõtmine, nagu hiljem välja tuli. Igastahes unistasin ma reisimisest ja tahtsin ülikooli geograafiat õppima minna. Selle unistuse tappis põhikooliaegne geograafiaõpetaja, kes pani mind seda tundi vihkama. Suurema osa ajast seisis ta lahtisel uksel ja röökis, et kellele ei meeldi tund, kadugu ukse taha või üritas kedagi sundida direktori kabinetti minema, aga jõud ei käinud üle ning siis ta ainult karjus seal. Teised õpetajad vist pidasid teda samuti napakaks, et keegi talle kunagi appi ei tulnud.

 Hotelli 25ndalt korruselt tehtud pilt. Taolisi kõrghooneid oli seal jube palju. Ja jube lahedad olid need kõrgete majade katustele ehitatud tornikesed, nagu Lollidemaal  Tallinna kandis omal ajal ka moes oli selline stiil.

 Hästi põnev oli ringi jalutada, iga nurga taga oli jälle midagi huvitavat, ilusat, erinevat, pildistamisväärset. Ma pole ammu nii palju pilte reisi jooksul teinud.

 Vanemate inimeste nõukamemuaare lugedes-kuulates on välja tulnud, et tegelikult oli väga lihtne ja odav erinevates liikmesriikides rännata. Rongidega näiteks. Ju siis oli lihtsalt minu elu seotud olnud inimestega, kes reisimist vihkasid ja paiksust väärtuseks pidasid. Liikuvale kivile sammal ei kasva ja juured peavad kindlalt mullas kinni olema jne. Väärtused, mis mulle ei tähenda midagi. Minu jaoks on elu kui tuulehoog, mis kohast kohta ja ajast aega edasi kannab. Olen mõnelgi pool käinud, igasugu imet näinud, aga unistus nõukariikidest jäi sisse elama. Ja nüüd lõpuks sain ma teise linnukese kirja - Ukraina! Esimene oli Ungari kunagi aastaid tagasi tänu ühele koolitusele. Ootele jäävad veel Usbekistan, Tadzikistan, Gruusia, Moldaavia, Kirgiisia jmt. Mind ei huvita, kui mõni neist vahepeal nime on muutnud.

Kiiev oli kõike seda, mida ootasin ja veel palju enamgi. Söök oli igal pool hea, vaid ühes Lido taolises kohas polnud piisavalt kuum söök enam. Vana hea klaasjas ungari pekk, mida borshisupi juurde praeleiva peale serveeriti viis keele alla. Kes kunagi Kiievisse läheb, siis Hurmaa Golden Gatesi lähedal ja Crazy Jack pubi jalkastaadioni lähedal on must go kohad!

 Crazy Jack oli keldrikorrusel ja läksime sinna sellepärast, et ära eksisime ning meil oli vaja kuskil telefoni laadida. Mõtlesin selle lasnamäe keldribaari meenutava koha poole trepist alla minnes, et kui Will nüüd toidumürgituse saab seal, siis on ise süüdi. Peale sellise ukse avamist aga ootas ees täielik imedemaa.

 Teenindaja oli rõõmus ja sõbralik kaunitar, kes juhatas meid baari tagumiste ruumide poole istuma. Iga ruum oli huvitavalt sisustatud ja fun oli peamine märksõna, mis sellega stiiliga seostub.

 Soola ja pipratoos olid lambipirni kujulised. Ja söök jällegi üks parimaid, mida saanud olime Kiievis, portsud suured, hinnad väikesed. Teenindaja käis kogu aeg ringi ja jälgis, kas keegi kuskil midagi veel tahab. Seda mitte pealetükkivalt, vaid lihtsalt oli olemas ja tuli kohe kui keegi märku andis.

 Kui Eurovisiooni toimumiskohast kaks metroopeatust edasi sõita, siis oli seal väikese jalutuskäigu kaugusel suur kaubanduskeskus. Auchan on seal näiteks olemas, mis peaks Prantsusmaad külastanuile tuttav koht olema. Ja söömine jällegi odav ja hea kohvikutes. Oli ka suur sushikoht, aga me rohkem gruusia, ukraina jmt selliste köökide austajad.

 Burgerikohas oli nii musta, rohelist ja punast burksi saadaval.

Ja hinnatase on ikka müstiline seal. See sööma- ja joomaaeg kahele, mis Iirimaal maksaks 60-75 eurot, maksis seal 4-6 eurot. Miljonäri tunne tuleb seal peale. Ja siis näed meeletut järjekorda, peamiselt vanainimestest koosnev, kes tulid Eurovisioonist nurga taga osa saama. Seal nurga taga jagati neile väike topsike teed ja mingi koogitükk või taoline asi. Metroovagunid ja turud olid töökuulutusi täis - otsiti müüjaid, autojuhte, striptiisitantsijaid jne. Autojuhtide palk 450 eurot, stripparitel 1000 eurot. Turud olid nagu 90ndate Eesti turud, ilma autoriõiguste piiranguteta ja igasugu träni täis. Poed olid huvitavat kaupa täis. Viinapudeli saab ühe euroga poest kätte, liitrise õlle 50 sendiga ja tavalise õlle 16 sendiga. Me igastahes kavatseme suveks sinna kolida. Hoidku jumal neid Euroopa Liidu eest!

 Kalaletid ja poolfabrikaatide letid olid tõsiselt muljetavaldavad.

Kalu ja vähke sai elusatena osta. Ma mäletan, et kunagi oli ka Eestis see mõnda aega nii, aga praegu vist enam ei ole. Vähemalt ei mäleta, et enam näinud oleks. Tiba liig mu jaoks, aga huvitav vaadata ikka. Kuni ei pea olema see, kes näpuga mõne kala või muu elusolendi poole osutab, et vot, sinu ma täna ära tapan ja söön. Ma olen võimeline ainult taimesid, kärbseid ja ämblikke tapma. Seega kui ühel päeval lihatööstus peaks ära kaduma maailmast, siis sööksin ma elu lõpuni vaid porgandit ja peeti. Ja ploome, kui herilased mõne alles jätavad.