Eurovisioon

Meil on üks peresõber, iirlane, kes käib igal Neil Youngi kontserdil kohal. Ükskõik, kus maailma otsas see ka ei toimu parasjagu. Meie nii suured fännid kellelegi ei ole, aga selline elustiil samas on ahvatlev. Keegi teine kuskil paneb paika, kuhu reisima pead järgmisel korral. See on nagu iga aastane üllatusreis kindlal ajal. Natuke sarnane pulmaaastapäevade ja sünnipäevareisidega, aga ikkagi nende viimaste puhul on vähemalt üks reisijatest osalenud valimisprotsessis. Eurovisiooni puhul saad alles viimaste tulemuste teatamise ajal teada, kuhu reisima peab ja hoiad siis lõpus pöialt sellele, kelle kodumaal veel käinud ei ole või kumb riik rohkem meeldivam on olnud.

Kui juba mitu korda käidud on, hakkavad silma samasugused eurovisoonireisijad. Neil on oma kindlad kostüümid alati, kel lipuvärvides ülikond, kel laulja pildiga t-särk rahvusvärvides. Kes riietub võitjamaa kuulsaima eurovisioonilaulja kostüümi nagu Verka Serduchka oma või ABBA oma või luukerekostüüm. Igastahes on need eurovisioonifännid samasugused vaatamisväärsused nagu tõsiusklikud jalkafännid ja suur osa õhtust poseerivad nad kaameratesse. Fännidel on palju fänne, kes nendega pildile jääda soovivad.

Samuti tekib ettekujutus, mida näha-kuulda soovitakse. Eesti kommentaarides olen tähele pannud palju selliseid märksõnu, nagu peaks laul olema meeldejääv, lauldud ilma aktsendita inglise keeles hästi arusaadavalt kõike välja hääldades, meeldejääv, kas ma juba ütlesin, et meeldejääv? Tegelikult on oluline see, et oleks hea laulja ja hea laul. Ja see laul ei pea olema Rootsi muusikakontserni kloon, vaid lihtsalt hea. Nii nagu oli hea Lordi Hard Rock Halleluja, ja nagu oli hea selle aasta Portugali lugu. Eesti selle aastane suurim viga oli liiga Modern Talkingu sarnane lugu ning Stigi ja Elina esitusega sarnane lavashow. Ja jälle see pudeliga meesisik ja tingimusteta armastav naisisik, samuti mingi suhteliselt mõttetu koht, millest laulda. Nagu oli ka Rockefeller Street kunagi. Laulusõnadega minnakse alt sageli. Mulle meeldis Eesti Laulus Angeelia, siiralt kahju, et ta ei saanud Eurovisoonile.

Eurofännid mäletavad selliseid pisiasju nagu see, mis lugu ning lavashow on sellel riigil eelmistel aastatel olnud. Ja liiga äratuntavalt mahakopeeritud lood ei saa iial edukaks. Ei saanud Iiri lugu üleeelmisel aastal, ei saanud Tanja esitatud lugu ja nii mõnigi teine, kes läks liiga lihtsat teed. Üritatakse mingi võiduvalemi järgi lugu teha, aga valem muutub igal aastal. Fännid tahavad muusikat, mis oleks nagu sõõm värsket õhku, kuid samas hea muusika, mitte lihtsalt erinev muusika. Nii nagu Portugali lugu sel aastal oli erinev ja samal ajal hingeminev. Isegi kui sõnadest aru ei saanud, siis ikkagi muusika jutustas selle loo ära. Ja Portugal on väga tore riik, hea meelega reisime järgmisel aastal sinna!