Tel Avivi tänavakunst

Inimesed on läbi aegade oma inspiratsioonipuhanguid igasugustele kättesaadavatele materjalidele kandnud. Kes joonistab piisoneid ja kriipsujukusid koopaseintele ja lagedele, kes kritseldab plangule, et Juku on loll. Kes teatab vetsuseinal, Sasha ja Marina südamed on koos ühes taktis lööma hakanud, kes jäädvustab puutüve sisse kraapides, et on oma kohalolekuga antud piirkonda austanud. Ja nüüd siis maalitakse linnaruumidessegi päevakajalisi uudiskunstiteoseid, et järeltulevatele põlvkondadele oma ajastu hõngu ja hinge edastada. Ka kaupluste vaateaknad kuuluvad minu jaoks tänavakunsti alla, sest tänava poolt vaadates nad tavaliselt ilusad on. Poodi sisse minnes rikub tavaliselt hinnasilt kogu kauni hetke ära... Aga kogu see töö, mida härra või proua dekoraator on kaupluse vaateaknaga teinud, on ometi imetlemist väärt, kuniks seda seal on. Varsti on uus hooaeg ja uus kujundus. Vaateaknakunst on sama kaduv kahjuks kui näitekunstki. Kunst, mis muutub peagi õhuks ja heal juhul armastuseks. Armastuseks vaateakende või teatri vastu.

 

Kiiev (viimane postitus sellel teemal)

Ukrainlased meenutasid väga eestlasi. Esiteks muidugi naiste näojooned - ma leidsin seal mitu oma eesti sõbra-tuttava teisikut. Teiseks on nad väga uhked oma rikkaliku kultuuripärandi üle. Käsitöö, rahvamuusika ja -tants, kunst jne.

Eurovisiooni kontserdil kandsid suurem osa ukraina naisi tikanditega pluuse või lillelisi peavõrusid. Kes seda ei kandnud oli järelikult muust rahvusest. Uus ja vana oli põimitud nii linnapildis, poodide-kohvikute vaateakendel kui ka kontseris endas. Väga nauditav reis oli, kindlasti üks nendest maadest, kuhu meelsasti korduvalt tagasi läheks.
Kirikud, reljeefid, skulptuurid.

 Rahvaste Sõpruse vikerkaas paistab taamal.

Vaateaknad.

 Rongijaam, metroojaamad olid vähemalt sama uhked. Samuti on üks Kiievi metroopeatustest maailma sügavaim - Arsenalna (105.5 meetri sügavusel). Me tulime üks peatus enne seda välja ja jube sellest peatusest oli kaks jube kiiret ja pikka eskalaatorit üles. Meeletu pikk tee üles ikka!

Zhigulid ja muud nõukaaegsed autod olid tavalised linnapildis. Nendega rallisid peamiselt noored äsja juhiload ära teinud noored.

 Mingi eriline värk on ukrainlastel munadega - neid oli ikka igal pool. Puude otsas, keskväljakul, mingid lössivajunud hiigelmunad olid ka vabaõhumuuseumi nurga taga.

 Samuti olid kassid ja linnud väga populaarsed linnapildis. Hulkuvaid kasse seejuures eriti palju ei näinud, mõned üksikud äärelinnas. Võibolla neid püütakse aktiivselt enne suurüritusi...

 Majade küljed on suuri vägevaid pilte täis.

 Kunstinäitus oli üleval nii Kiievi lennujaamas, kui ka Minski lennujaamas.

Jalutuskäik Kiievi parkides ja mänguväljakutel.

Landscape Alley.

Lindude park (või vähemalt on seal palju linnukujusid, kui selle nimi ka midagi muud on).

Kiriku taga olev park, kust avaneb vaade linnale ja hiigelsuurele pühaku Vladimir Suure skulptuurile, mis valmis 1853 aastal Peterburis. Ühe legendi järgi on kiriku varandused selle 4.5 meetrise kuju alla peidetud. Teise legendi järgi on seal maaalused käigud ja kui kuju sealt eemaldada, uputab Dnepr Kiievi üle. Kuju on tehtud nii, et selle nägu näeb ainult vastaskaldalt binokli vmt abil.

  

   

 Enne kirikut olev mänguväljak.