Reisimine kui investeering tulevikku...

Mõni päev tagasi jõudis üks reisisell tagasi oma puhkusereisilt Põhja-Koreast... Öeldakse, et reisimine muudab inimese mõttemaailma jäädavalt ja paraku nii see ka on. See noormees jõudis tagasi pooleldi surnud ajuga. Võibolla ta läks Põhja-Koreasse selleks, et sõpradele näidata, kui kartmatu ja hulljulge ta on. Võibolla varastas ta selle propagandaplakati selleks, et saaks sõpradele tõestada oma hulljulgust hiljem sellega. Võibolla oli ta üks tavaline feimi jahtiv pränkster. Ma ei tea seda. Tean vaid seda, et uhkus on üks surmapattudest. Kui lähed teise kultuuri, siis austa seda kultuuri. Kui lähed teiste inimeste kodumaale, siis austa neid inimesi, mitte ära ürita neid oma viie minuti feimi nimel naerualusteks keerata. Kes viimasena naerab, naerab elusana.

Ma ei pea õigeks, et üks noor inimene sel kombel teistele õppetunniks tehti. Kuid ma ei pea ka õigeks seda, et minna välismaalasena teiste kodumaale ja hakata neid õpetama, mis see elu tegelikult on. Reisimine on ainus tasuv investeering vaid siis, kui käid ringi avatud meelega. Kui vaatad muud maailma läbi oma eelarvamuste, siis investeerid vaid konfliktide tekkesse. On siin Iirimaalgi küllalt neid, kes mõnitavad kohalikku kahe kraani kasutamise kommet ja muid Iiri elu iseärasusi. Käivad närvidele küll sellised. Samuti on inglased väga ärritunud, kui mõni prantslane jälle nende söögiharjumusi naerualuseks teeb. Õunakook piimaga on prantslaste jaoks üks surmapattudest olnud näiteks. Pranstlastest töökaaslased olid Londonis käies tellinud õunakoogi, kui kõige lihtsama küpsetise, mida olevat väga raske nässu keerata ja mõtle, Londonis serveeriti see neile piima sees! Kui jube, kui jälk, kui ebaprantslaslik...

Ja käivad kohalikele närvidele ka sellised, kes rõhutavad, kuidas ida-eurooplased teevad Iirimaal või UK-s rasket tööd ja on paremad töötajad, kui kohalikud. Ka iirlased ja britid oskavad hästi oma tööd teha. Nii nagu on ka ida-eurooplaste seas loodreid ja lakkekrantse, on ka iirlaste ja brittide seas töönarkomaane. Vaadake või Briti kuningannat - 91-aastane ja ikka veel täiskohaga tööl. Nii nagu kunagi külastas Teise Maailmasõja järel pommitabamuse saanud kohti ja kannatanuid, nii külastas praegu Manchesteris terroriohvritest lapsi haiglas ja põlenguohvreid Londonis. Kui muidu avaldatakse inimestele au sellega, et saavad kutse kuninganna vastuvõtule, siis need tavainimesed tõsteti kuningannast kõrgemale positsioonile ja kuninganna läks nende juurde hoopis.

Keerulised ajad on siinkandis. Iirimaal pole häda midagi, aga vana hea Inglismaa oleks nagu needuse alla sattunud.

Kiiev (viimane postitus sellel teemal)

Ukrainlased meenutasid väga eestlasi. Esiteks muidugi naiste näojooned - ma leidsin seal mitu oma eesti sõbra-tuttava teisikut. Teiseks on nad väga uhked oma rikkaliku kultuuripärandi üle. Käsitöö, rahvamuusika ja -tants, kunst jne.

Eurovisiooni kontserdil kandsid suurem osa ukraina naisi tikanditega pluuse või lillelisi peavõrusid. Kes seda ei kandnud oli järelikult muust rahvusest. Uus ja vana oli põimitud nii linnapildis, poodide-kohvikute vaateakendel kui ka kontseris endas. Väga nauditav reis oli, kindlasti üks nendest maadest, kuhu meelsasti korduvalt tagasi läheks.
Kirikud, reljeefid, skulptuurid.

 Rahvaste Sõpruse vikerkaas paistab taamal.

Vaateaknad.

 Rongijaam, metroojaamad olid vähemalt sama uhked. Samuti on üks Kiievi metroopeatustest maailma sügavaim - Arsenalna (105.5 meetri sügavusel). Me tulime üks peatus enne seda välja ja jube sellest peatusest oli kaks jube kiiret ja pikka eskalaatorit üles. Meeletu pikk tee üles ikka!

Zhigulid ja muud nõukaaegsed autod olid tavalised linnapildis. Nendega rallisid peamiselt noored äsja juhiload ära teinud noored.

 Mingi eriline värk on ukrainlastel munadega - neid oli ikka igal pool. Puude otsas, keskväljakul, mingid lössivajunud hiigelmunad olid ka vabaõhumuuseumi nurga taga.

 Samuti olid kassid ja linnud väga populaarsed linnapildis. Hulkuvaid kasse seejuures eriti palju ei näinud, mõned üksikud äärelinnas. Võibolla neid püütakse aktiivselt enne suurüritusi...

 Majade küljed on suuri vägevaid pilte täis.

 Kunstinäitus oli üleval nii Kiievi lennujaamas, kui ka Minski lennujaamas.

Jalutuskäik Kiievi parkides ja mänguväljakutel.

Landscape Alley.

Lindude park (või vähemalt on seal palju linnukujusid, kui selle nimi ka midagi muud on).

Kiriku taga olev park, kust avaneb vaade linnale ja hiigelsuurele pühaku Vladimir Suure skulptuurile, mis valmis 1853 aastal Peterburis. Ühe legendi järgi on kiriku varandused selle 4.5 meetrise kuju alla peidetud. Teise legendi järgi on seal maaalused käigud ja kui kuju sealt eemaldada, uputab Dnepr Kiievi üle. Kuju on tehtud nii, et selle nägu näeb ainult vastaskaldalt binokli vmt abil.

  

   

 Enne kirikut olev mänguväljak.