Mõni päev tagasi jõudis üks reisisell tagasi oma puhkusereisilt Põhja-Koreast... Öeldakse, et reisimine muudab inimese mõttemaailma jäädavalt ja paraku nii see ka on. See noormees jõudis tagasi pooleldi surnud ajuga. Võibolla ta läks Põhja-Koreasse selleks, et sõpradele näidata, kui kartmatu ja hulljulge ta on. Võibolla varastas ta selle propagandaplakati selleks, et saaks sõpradele tõestada oma hulljulgust hiljem sellega. Võibolla oli ta üks tavaline feimi jahtiv pränkster. Ma ei tea seda. Tean vaid seda, et uhkus on üks surmapattudest. Kui lähed teise kultuuri, siis austa seda kultuuri. Kui lähed teiste inimeste kodumaale, siis austa neid inimesi, mitte ära ürita neid oma viie minuti feimi nimel naerualusteks keerata. Kes viimasena naerab, naerab elusana.
Ma ei pea õigeks, et üks noor inimene sel kombel teistele õppetunniks tehti. Kuid ma ei pea ka õigeks seda, et minna välismaalasena teiste kodumaale ja hakata neid õpetama, mis see elu tegelikult on. Reisimine on ainus tasuv investeering vaid siis, kui käid ringi avatud meelega. Kui vaatad muud maailma läbi oma eelarvamuste, siis investeerid vaid konfliktide tekkesse. On siin Iirimaalgi küllalt neid, kes mõnitavad kohalikku kahe kraani kasutamise kommet ja muid Iiri elu iseärasusi. Käivad närvidele küll sellised. Samuti on inglased väga ärritunud, kui mõni prantslane jälle nende söögiharjumusi naerualuseks teeb. Õunakook piimaga on prantslaste jaoks üks surmapattudest olnud näiteks. Pranstlastest töökaaslased olid Londonis käies tellinud õunakoogi, kui kõige lihtsama küpsetise, mida olevat väga raske nässu keerata ja mõtle, Londonis serveeriti see neile piima sees! Kui jube, kui jälk, kui ebaprantslaslik...
Ja käivad kohalikele närvidele ka sellised, kes rõhutavad, kuidas ida-eurooplased teevad Iirimaal või UK-s rasket tööd ja on paremad töötajad, kui kohalikud. Ka iirlased ja britid oskavad hästi oma tööd teha. Nii nagu on ka ida-eurooplaste seas loodreid ja lakkekrantse, on ka iirlaste ja brittide seas töönarkomaane. Vaadake või Briti kuningannat - 91-aastane ja ikka veel täiskohaga tööl. Nii nagu kunagi külastas Teise Maailmasõja järel pommitabamuse saanud kohti ja kannatanuid, nii külastas praegu Manchesteris terroriohvritest lapsi haiglas ja põlenguohvreid Londonis. Kui muidu avaldatakse inimestele au sellega, et saavad kutse kuninganna vastuvõtule, siis need tavainimesed tõsteti kuningannast kõrgemale positsioonile ja kuninganna läks nende juurde hoopis.
Keerulised ajad on siinkandis. Iirimaal pole häda midagi, aga vana hea Inglismaa oleks nagu needuse alla sattunud.
No comments:
Post a Comment