Iisrael. Pilk Euroopa tulevikku.

Iisraeli reis polnud esialgu meil ei selle ega ka järgmise kolme aasta plaanides. Aga kui hakkasin tagasilende Eestist otsima, siis tuli välja, et kõige odavam väljalend Balti riikidest oli just Iisraeli. Riia-Tel Aviv Wizzairiga maksis 30 eurot. Mis seal siis ikka - ennegi ringiga Eestisse mindud ja tagasi tuldud. Kui keegi tahab odavalt Iisraelis ära käia, siis tagasilennud Riiga on kahjuks üsna kallid, kuid ringiga tagasi minnes saab odavamalt läbi ajada. Näiteks käia tagasitulekul läbi Küproselt, kuhu 40 euroga saab ning sealt edasi sai näiteks Poola umbes 60 euroga. Poola on juba peaaegu nagu kodus, kõigest umbes nii naabertalu teise ääre piiriposti juures olemine... Või saab tagasi Iisraelist läbi Rumeenia. Variante leidub, tuleb kõigest maailma laiema pilguga vaadata. Mis see maailm muud ikka on, kui üks maakaart, kuhu täppe peale kleepida - siin olen juba olnud, seal tühjal laigul veel mitte. Siit lennujaamast tõmbame joone sinna lennujaama, sealt lennujaamast sinna ja olemegi peaaegu jälle kodus tagasi.

 

 Kuuerealine tee Tel Avivist Jeruusalemma, 

mootorrataste jaoks oli paremas ääres oma rada.

Igastahes. Piltide pealt ja Tripadvisori järgi tundus Iisrael olevat kaunis ja huvitav maa, kel Piiblist rohkem teadmisi, neile veel eriti huvitav. Mulle tuli ainult see meelde, et Petlemmas sündis Jeesuke ja Jeruusalemma oli tal ka asja vist. Kuskil seal tuli vist ka Muhamed mäest alla ja hakkas jumalat kuulutama. Pagan seda teab, ehk oligi jumalal kaks poega ja nagu paremates peredes ikka, vend vennale armu ei anna. Või noh, veri on paksem kui vesi. Või vein. Armastavad ja vihkavad üksteist. Kes keerab parema põse ette ja kes keerab pommivöö ümber kere. Aga jälle läks jutt käest ära...

Uuesti kokkulaotud vana maja, kõik kivid nummerdatud, et pusle sassi ei läheks 

lahtivõtmise ja kokkupanemise käigus.

 Iisraeli ostutänav.

Igastahes. Ainuke hirm seoses sinna reisimisega, tekkis ühe blogija pärast, kes koos oma emaga kui ühest suust kinnitasid, et Iisraeli reis nende elu kõige kohutavam reis oli ja ei iial nad sinna enam tagasi lähe. Minu elu kõige kohutavam reis oli Shotimaale. Aga ma olin selles ise süüdi. Oleksin pidanud enne järele uurima, mitu lennujaama linnas on ja millisest mu lend väljub, mitte minema istuma ja raamatut lugema valesse lennujaama ja siis lennukist maha jääma selle pärast, et enam teise lennujaama ei jõudnud õigeks ajaks. Veetsin aga öö kadedalt kodutute sooje tekke piieldes ja lõpuks lennujaamas pingi peal kössitades. Hommikul lendasin järgmise lennuga koju jällegi.

Vaade linnale vanalinna ja ostutänava vaheliselt sillalt.

Jälle läks jutt kõrvale asjast. Igastahes. Iisrael on maa, millel on tugevad terrorismiga seotud traditsioonid. Jeruusalemmas on selline müür ümber vanalinna nagu Tallinnaski. Lihtsalt palju-palju suurem ja palju rohkem maju ja inimesi mahub sinna müüride vahele. Hetkel on seal neli kogukonda sees elamas - moslemid, juudid, kristlased ja armeenlased. Kõik paremad müügimehed on armeenlased muuseas - neutraalsus ning oma lastele rõhumine aitab kaupa müüa nii moslemitele kui kristlastele, ehk ka juutidele ning kindlasti ka mu mehele, kes ei lasknud mul lõpuni kaubelda, vaid andis need paganama viimased 90 senti, mille üle kaupmehega pool tundi hiljem veel vaidlesime. Tema rõhutas, et tal on kaks poega, kelle jaoks tal iga sent ära kulub. Ma teatasin, et mul on neli poega, sellepärast on mul veelgi rohkem sente ära kulumas. Paberrahast rääkimata. Iisraeli raha on seeklid muuseas. Iga kopika peale on juutide küünlajalg pressitud. Ja säravad kuldselt kui juudi jõulupuud!

Igastahes. Mis ma öelda tahtsin - seal Jeruusalemma müüride vahel on mõned no-go aread. Kuigi ma esialgu müüride vahele minnes kohe arvasin, et oleme kuskile väga valesse kohta sattunud, siis tegelikult me siiski läksime õiget teed pidi. Ühte nendest õigetest teedest siis. See, mida mööda me läksime, läks läbi moslemite linnaosa. Maroko tuli meelde. Täpsemalt siis Marrakechi turg. Lihtsalt võlvitud lagi oli Jeruusalemmas pea kohal kogu aeg, iga nurga taga paar automaatidega varustatud sõdurit passimas. Kuigi kõhe oli jalutada, siis midagi ei juhtunud. Paar aktiivsemat müügimeest üritas jutule saada ja mõned restorani sisseviskajad elavnesid korraks. Muidu lapsed mängisid, vanamehed suitsetasid ja mängisid oma lauamänge või midagi. Ja üks papi õpetas oma lapselapsele keevitamist, üritades omale müügiletti valmis meisterdada. Enne nutumüüri, mis meie sihtpunktiks oli, oli turvakontroll. Taoline nagu lennujaamades tavaliselt. Ameerika sõdur kenasti küsitlust läbi viimas, et mida meil sinna asja on ja mis Iiri piirkonnast me ikka täpsemalt pärit oleme. Belfast ei oleks vist populaarne vastus olnud, Waterford sobis. Selline turvakontroll on ka bussijaamades ja rongijaamades Jeruusalemmas. Tel Avivis mu mälu järgi ei olnud nii karmi kontrolli. Aga eks selline saab olema ka rongi ja bussireisijate tulevik Euroopas, kui asi nii edasi läheb. Pariisis juba peab igasse kaubanduskeskusesse või McDonaldsisse sisenedes koti ette näitama, et kogemata ühtegi pommi, vintpüssi, pussnuga või ragulkat kaasa poleks sattunud.

Igastahes. Seoses selle nutumüüri ja Jeesukese ja Muhamedi jutuga tahtsin jõuda sinnani, et see nutumüür on ainus allesjäänud osa vanast templist ehk teisest templist, mis hävitati 2000 aastat tagasi. Ehitatud oli ta 516 aastat enne Kristust ehk miinus 516-l aastal. Kes seda veel ei teadnud, siis meie ajaarvamist arvestatakse Jeesuse sünnist - 1 sajand enne Kristust ja 500 aastat peale Kristust - mis paremat tõendit siis veel võiks jumalale ja Jeesuse olemasolule olla, kui kalender ise! Seega on Jeesus 2017 aastat vana hetkel. Muhamed, ta noor vennake, on kõigest 1438 aastat vana. Araabias on hetkel 1438 aasta, septembris saab ta siis 1439. Mulle meeldib, kuidas religiooni abil on inimkonda päästetud sajandite vältel. Näiteks hügieenikombeid sisse juurutatud - moslemite sada korda päevas palvetamisele eelneb alati kätepesu voolava vee all. Seisev vesi on teatavasti baktereid täis ja roiskunud ning ei aita tervist hoida. Voolava vee kraanid on ka nutumüüri ees - üks meestele ja teine naistele. Kui naised meeste kraani all käsi pesevad, jäävad rasedaks. Kui mehed naiste kraani all käsi pesevad, kukuvad munad küljest... Ausõna! Egas ma mingi naljamees siis pole.
Kui Eesti peale mõelda religiooni ja hügieeni seotuse osas, siis Eesti kui teada-tuntud nõidade usku riik, toimis vastupidiselt - kui keegi tahtis naabrile kurja, siis läks ta nõia juurde abi otsima. Nõid siis soovitas tüki toorest kanaliha  (asjale mustema maagia sära lisamiseks pidi see kindlasti musta kana oma olema ja ristteel tapetud kana oma) või muna (jällegi musta kana oma) katki koksama ja naabrimehe laudaukse juurde matma. Siis pidada kari haigeks jääma ja ära koolema. Tänapäeva mõistes siis salmonella jagamine kogukonnaliikmetele.
Esimene tempel ehk Saalomoni tempel oli siis veelgi vanem, too ehitatati 832 aastat enne Kristust ehk miinus 832-l aastal. Ja hävitati 410 aastat hiljem ajaloost mitte lugupidavate võimuahnurite poolt aastal miinus 422-l aastal ehk 422 aastat enne Kristust. Nutumüür on vanem kui Jeesus. Nutumüür on vanem kui meie ajaarvamine! Pole siis ime, et selle ääres kadunud aegu taga nutmas käiakse ja selle ääres imesid sündida loodetakse. Aja märgina on suurem osa nutumüürist meeste muredele pühendatud ja naised saavad omale uusi jumalikke kingi ja käekotte paluda vaid umbes neljandiku müüri ääres.

Siin on näha aia taga kokkupigistatud naiste ala.

Meeste kätepesukraan. Seal majades kraani taga

asub supiköögi taoline koht vaestele, mida iganes seal

süüa siis pakutakse.

Igastahes. Saalomon oli Ühendkuningriigi kuningas. Mitte siis briti oma, vaid Iisraeli ja Juudiriigi Ühendkuningriigi kuningas. Nii piibli kui koraani sõnade kohaselt oli Saalomon erakordselt tark ja rikas kuningas. Jumal oli talle unes end ilmutanud ja küsinud, mida Saalomin temalt tahaks. Saalomon küsis tarkust endale. Jumal rahuldas ta palve, olles rõõmus, et ta ei küsinud midagi isekat nagu vaenlaste surm või pikk eluiga. Tema jumaliku tarkuse näitena tuuakse näiteks juhust, kus kaks naist kaklesid beebi pärast. Mõlemad väitsid endid selle tite ema olevat. Saalomon käskis beebi pooleks lõigata, et kumbki oma osa siis saaks sellest lapsest. Üks naistest jäi oma poolt ootama, teine naine loobus nuttes lapsest seepeale. Saalomon andis nutvale ja lapsest loobunud naisele selle beebi seejärel, et ainult tõeline ema pigem loobub oma lapsest, kui et näeb teda suremas....

Igastahes.Pärast kuningas Saalomoni surma lõhenes riik põhjaosas Iisraeliks ja lõunas Juudiriigiks. Kuningas Saalomon oli üks prohvetitest. Koraani järgi tähtsaim prohvet. Muidu aga mees nagu mees ikka. Patune selline... Üks pattudest oli näiteks võõramaalastest naistega abiellumine. Piibli järgi oli Saalomonil siis 700 naist ja 300 armukest. Kolme aasta jooksul üks uus naine päevas. Pole ju palju... Paar päeva oleks saanud isegi rahus jõule pidada, kui tollel ajal Jeesus juba sündinud oleks olnud. Teiseks patuks oli millegi muu ülistamine, kui jumal. Lisaks musta maagia, mustkunsti, hellenistlike ehk vana-kreeka kunstiteoste imetlemine. Multikultuurne mees ühesõnaga, kel vaimsed huvid ja ergas meel. Ja jumalik tarkus lisaks kõigele. Tavamõistusega mehed võtavad ühe naise ja see üks naine näägutab nad hauda. Kuningliku tarkusega mees vahetab aga naisi nii kiiresti, et need ei jõua sõnagi suust saada, kui juba uks nina ees kinni lüüakse. Kuningas Saalomoni mehetegudest oli isegi Seeba kuninganna huvitatud, kes talle kingitustega külla läks ning rahuldatuna lahkus. Tark mees - mitte ei maksa naistele jooke kõrtsis kinni õnneliku lõpu lootuses, vaid laseb naistel endale välja teha hoopis. Kahjuks pole Jeruusalemmas templimäel arheoloogilised kaevandamised lubatud, aga päris põnevaid leide võiks sealt välja tulla. Multikultuurse mehena ehitas ta oma naiste jaoks nende religioonile vastavaid pühakodasid. Nii et pole selleski midagi uut, et võõramaalased oma kirikuid, kultuuri ja kombeid kaasa toovad teistesse riikidesse.

Igastahes. Peale teise templi hävitamist panid moslemid sinna oma moshee püsti igasuguste Saalomoni templite ja muude Kristuse eelsete pühakodade asemele. Püha paiga, selle all peituvate hindamatute aarete ning selle kohal heljuva jumaliku hinguse pärast nüüd tüli keerlebki. Kui jumalakoda oli seal enne tema poegade sündi, siis milline poeg on rohkem pärandust väärt? Praeguste Eesti seaduste kohaselt peabki aga just nii see olukord edasi jääma, nagu ta just praegu on. Mõlemad on pärijad, aga kummalgi pole õigust seal midagi teha teise nõusolekuta. Ja teine pole millegagi nõus, mida esimene tahab. Ja jagada ka ei saa, sest äkki keegi saab midagi paremat kogemata. Iial ei või ju teada, mis maapind peidab. Loobuda ka ei saa, sest siis pärib järgmine alaneja sugulane lõputu ahelana. Nii peab jumal taevas peenikest naeru, kuidas ta selle piiblis lubatus põrguosa nii nutikalt juba eos ära lahendas. Iga inimene loob endale ise oma põrgu, oma kümne pisikese roosa näpu abil. Ja teispoolsusesse jõuavad kõik ikka tühjade pihkudega. Ei. Isegi pihkusid ei ole neil enam teispoolsusesse jõudmisel, sest maine keha jääb ju ka maha. Vähemalt on budistid õigel teel omadega ja teavad, et suurim rahulolu ja rõõm tekib mitte millegi omamisest. Me kõik sureme lõpuks, seega ainus elamise eesmärk on armastus ning rõõm. Muu peale aja raiskamine on elu raiskamine.

Igastahes. Miks Iisraeli reis sellele blogijale ja ta emale nii vastumeelne oli, ma ei mõistnudki. Minu arust on must go koht kõigile kunstiinimestele. Iisrael on küll kassipissihaisune ja tohutult palav päevasel ajal (vähemalt suvel), aga siiski tohutult inspireeriv ja India kombel võõral planeedil viibimise tunnet tekitav koht. Vähemalt mittereligioosse inimese jaoks. Üks neist riikidest, kuhu kunagi ilma lasteta tagasi minna plaanin, et saaks süvendatult ringi uurida. Päris huvitav oli näha näiteks teisest sajandist pärit linnatänavat, kuid Templimäe alused tunnelid jäid käimata praegu, neisse tahan minna kunagi.