Craiova, Rumeenia

Odavaim viis Tel Avivist välja lennata on kas Küprosele või Rumeeniasse. Oleks meil aega rohkem olnud, oleks Küprosele läinud, aga tööasjad tulid peale juba, seega lendasime tagasi läbi Rumeenia ja sealt Inglismaa kaudu.

Rumeenias oli meil mitu tundi aega järgmise lennuni. Osa aega sai kulutatud lennujaamas, kus jube kaua aega passikontroll võttis. Kõik non-eud küsitleti põhjalikult läbi enne meid ja et ainus parasjagu sissetulev lend pärines Iisraelist, siis EU passikontrolli eraldi polnud. Kaks passikontrolli ühe lennukitäie jaoks. Lennujaama töötajad samas olid toredad. Üks käis vahepeal pagasilindil kõõluvaid lapsi lõbustamas. Mitte ainult meie omasid, vaid ka teisi, kes juba pagasilindilt õuealale viiva luugi kaudu põgeneda üritasid...

Linna läksime taksoga, sest busse ei paistnud Craiova lennujaama juurest väljuvat. Takso saime kui keegi tuli parasjagu lennujaama sellega. Igasugu äpid ei töötanud takso tellimise jaoks. Vähemalt mitte meil. Takso oli ilma konditsioneerita ja paras logu, aga sõitis. Ja oli odav. Umbes sama hinnaklass kui Eestis, kus ma ka aru ei saa, kuidas überi juhid sõita üldse viitsivad nende paari euro eest. Iirimaal läheb taksoarve umbes 15-20 eurot selle otsa eest, mis eestis on 2-6 eurot. Rumeenia taksojuht arvas, et tõmbab meil ilgelt naha üle kõrvade, kui kolme eurose otsa eest viis eurot sisse kasseeris, seletades  nii hästi kui suutis oma vaevalises inglise keeles, et tal kuumaga taksomeeter ütles üles ja sellepärast ei töötanud. Mees sai aru, et taksist ise hakkab otsi andma kuumast ja pakkus talle lahke oma päikesesooja lennujaamast kaasa võetud poolikut kokakoolat...

Igastahes. Lasime ennast rongijaama viia lootuses, et seal on pagasiruum, kuhu oma kohvrid saame jätta. Ilgelt palav ilm oli. 33 kraadi sooja, nii ei olnud me erilises vaimustuses linna peal oma kompsudega kõndimisest. Rongijaamas pagasiruumi ei olnud. Rongid paistsid ka suht kahtlased välja, nii et pikki otsi nendega teha oleks vist üsna ebamugav. Läksime lähemat ümbrust uurima, et ehk on mõni hotell, kuhu saaksime asjad jätta hoiule. Hotelle ei paistnud. Restoran oli veel kinni. Piirkond tundus olevat kui 90ndate Kajaka turu ümbrus. Majad olid kole räämas, vaesus ja hoolimatus paistis välja igal sammul. Need vähesed inimesed, kes väljas olid, olid kuumast oimetud ja venisid kui kontsaga hoobi lagipähe saanud prussakad. Positiivsema poole pealt pean tunnistama, et hoolimata kuumast ilmast ja õhu mitte liikumisest, polnud seal kuskil kassikusehaisu tunda, nagu seda Tel Aviv täis oli olnud.

Võtsime järgmise takso keset ristmikku, kui parasjagu rohelisega üle tee plaanisime tegelikult minna ja lasime end linna keskusesse viia. Kesklinn oli üllatavalt puhas ja ilus. Graffityd olid tõelised kunstiteosed, vanad kaunid majad ja park. Linnatuuri käisime kahekaupa tegemas - mina ühe lapsega ja mees teise lapsega. Kes parasjagu linna peal ei jalutanud, see istus kompsudega kohvikus, kus oli kaunis interjöör, keskpärane toit ning kõige ebasõbralikum teenindus, mille sarnast nõuka aegsetes kaubamajades või tallinna säästumarketites vaid kohata võis.
Inimestel lasti oodata tükk aega leti taga, sest teenindaja ei viitsinud õuest tooli pealt ennast püsti ajada ja jutustas parem oma kolleegidega. Kui siis leti taha ennast vedas, vaatas inimvihkajaliku pilguga klienti. Ei ühtegi viisakamat sõna, naeratust ega kiiremat liigutust. Kui mees uut coca-colat läks ostma, siis vaadati talle sellise näoga otsa, et mida sa värdjas jälle tahad ja pudel käis konkreetse kolksatusega letile a la, et see sulle kurku kinni jääks, idioot!

Lõpuks võtsime järgmise takso ja läksime lennujaama tagasi. Seal ei olnud nii palav. Kuigi õhukonditsioneere ka seal korralikke polnud, siis vähemalt polnud seal 33 kraadi. Kõigest umbes 28 kraadi, mis oli juba täiesti talutav. Viimane taksojuht oli väga sõbralik, taksomeeter töötas ja arve oli kolme euro kanti. Palju sõbralikke inimesi ja palju lapsi (võrreldes Riia-Tel Aviv lennuga) oli lennul Rumeeniast Inglismaale. Ühes eriti sõbralikus ja rõõmus-rahulolevas meeleolus, nagu seda tavaliselt soojalt maalt tagasi lendavad paketituristid on, rumeenlannas arvasin ära tundvat ühte mustlaskerjust, keda Inglismaa suurlinna tänavail imik süles haledal häälel ja väga pealetungival moel, raha kerjamas olen näinud. Töö on töö ja puhkus on puhkus. Ka kerjustena töötavatel inimestel. Ja puhkuse ajal tööasjadega ei tegeleta. Loodetavasti läks tal töösse sisse elamine kergelt peale toredat puhkust kodumaal. Ühes UK dokumentaalis näidati neid uhkeid maju, mida rumeenia kerjused kodumaale ehitanud on. Ja selgitati miks kerjuste lapsed alati magavad - nad olla uimastite mõju all. Mõnikord mõni imik on ka juba surnud, aga tööpäeva lõpuni peab see kerjusnaine selle võõra surnud titega siiski ringi käima ja kerjama nö. söögiraha lapse jaoks. Läheduses passivad ülemused ja korjavad aegajalt kassad kokku.

 Poodidest oli kõige rohkem pulmakleidi poode. Sellele järgnesid peigmeeste piduriiete poed. Ja siis kaltsukad. Elu nagu iiri gipsydel - pulmad on vaja teha nii uhked, et terve ülejäänud elu maksad nende eest ja peale pulmi käid elu lõpuni vaid kaltsukates. Kuigi tõenäoliselt neilgi sama komme kui iiri gipsydel, et vanemad maksavad pulmade eest, selleks kogukonnalt annetusi kogudes, mõnel juhul varastatud kaupa müües ja võlgu võttes.

Tegu siis jällegi ühe äärmusest äärmusesse riigiga. Vaesus ja rikkus. Kole ja ilus. Ebasõbralik ja sõbralik. Aga vähemalt oli nauding jälle normaalses kirjas tekste lugeda pärast raskusi heebrea keelega.