Tel Aviv

Kui nüüd kõige algusest alustada, siis saabumine Tel Avivi lennujaama lõi kõigepealt kuuma õhu pahvaka näkku lennukitrepist alla astudes. Seejärel pikk bussireis peamisse terminali, mis vist kolmas terminal nime poolest on. Seal tuleb pikk jalutuskäik mööda koridore, siis ummik, kus tehakse isegi beebidest pilte ja kontrollitakse passe ja väljastatakse triipkoode vist. Meil lõpuosa jäi veidi uduseks, sest kui järjekord meieni jõudis, siis teatati meile, et see järjekord ja fotograaf (ehk automaatne fotoputka) on vaid kohalikele, võõramaalastel palutakse lahkesti otse õigesse passikontrolli minna. Muuseas - EU kodanikele on kuni 90 päevane viibimine Iisraelis viisavaba.

Õige passikontroll on siis veel mitu pikka koridori edasi ja seal siis kohalikud lipsavad oma passilauast läbi nagu niuhti tänu oma enne tehtud fotodele ja passikontrollidele. Ning võõramaalased seisavad ning ootavad, et saaks vastata karmidele küsimustele nagu näiteks, mis on teie reisi eesmärk. Kus peatute? Kas olete homseks tähtsaks päevaks valmis? Viimane küsimus tuli meile ootamatult ja ehmunult küsisime, mis homme toimuma hakkab siis. Silme ees kangastusid sõjaväeroomikud, revolutsioon kesklinnas, paraadide maha surumine jne. Passiametnik vaatas kurjalt mu mehele otsa ja lausus süüdistavalt, et teie naisel on homme ju sünnipäev! See lahendas pingelise olukorra. Mees sai teatada, et see ainus põhjus ongi, miks me siin seisame praegu. Passiametnik teatas rahulolevalt, et õige otsus, Tel Avivis on palju ilusaid kohti, kus sünnipäeva tähistada saab.

  Rannaäärsete hotellide hinnad olid kolmeks ööks tuhat kuni paartuhat eurot. Odavaimad ööbimiskohad olid paarsada kolme öö eest. Üksikreisijad  st lasteta reisijad peaks leidma ka odavamaid ööbimiskohti dorm-tüüpi hostelites.

 

  Magav kass ja vaade vana sadama poolt.

Etteruttavalt tagasilennu kohta rääkides, siis viib rong ja buss linnast just sinna peamisse terminali, aga tuleks oma lendu kontrollida enne terminali sisenemist. Kui Wizzairiga näiteks lendate, siis pole sinna majja asja kui just niisama pikka turvajärjekorda ära seista ei taha, nagu meie, kus teile teatatakse, et peate kõigepealt teise turvajärjekorda minema, et passi külge turvakontrolli mineku õiguse andva triipkoodikleepsu saaksite. Seejärel selles triipkoodijärjekorra ära seisnuna saate kenalt turvaneiult teada, et teil pole triipkoodile õigust, sest olete vales terminalis. Õigesse ehk esimesse terminali läheb buss terminali eest, kui taksodest ja bussidest mööda olete jalutanud parema käe suunas, siis on seal see tasuta shuttle buss, mis viib esimesse terminali.
Buss võtab asja mõnuga, ootab kuni piisavalt rahvast on, siis peatub tükk aega järgmises peatuses ehk parkla juures. Siis lõpuks jõuab esimese terminali ette ka. Kuna kogu jutt ja sildid on heebreakeelsed, siis on hea närvilisemate reisijate juttu pealt kuulata, kes otsivad bussi ainsa kohaliku üles, kes inglise keelt oskab ja lasevad tal tõlkida, mida bussijuht räägib.

 Kerkiv kõrghoone, mille ees olev maja oleks nagu rusikaga hoobi peale saanud. Lömmis tundus tiba olevat.

 Esimeses terminalis siis kenasti triipkoodijärjekorda, siis laetakse teie passidest pildid nende andmebaasi, antakse teile teie fotoga pilet ja triipkood passi külge. Küsitakse karmilt, kes kurat teie pagasi pakkis, mille peale mu mees ehmunult minu peale süüdistavalt näpuga näitas. Kaebupunn selline! Nagu ma oleks süüdi, et Wizzairil on poole väiksem pagas kui muudel ja kõik asjad tuleb kokku suruda nagu vaakumisse paneks seljakotti. Ja kinnitades turvale, et keegi kolmas ei ole jahutaolisi valgeid pulbreid ega tulirelvasid või lõhkeaineid mu kotti vahepeal salaja lisamas käinud, lubatakse turvakontrolli, mis pea sama karm kui USAsse lennates. Ja siis lõpuks olete tänulik, et võtsite soovitusi kuulda ja tulite kaks tundi enne lennujaama, et siis viimasel minutil lennukile jõuda. Järgmine kord varume kolm tundi aega lennujaama jaoks.

Vaade Jaffa vana sadama poolt.   Omamoodi elamus on madalalt üle pea lendavaid, maanduvaid lennukeid vaadata. Eriti öösel pimedas.

 Rannapromenaad Tel Avivist Jaffasse. Umbes 40 minutit jalutamist sinna.

 Autosid pargiti väga tihedalt. Väiksemaid autosid lausa põikipidi. Kui alguses tekkis küsimus, kuidas nad välja saavad, siis lähemale minnes, oli näha, et iga auto oli nii eest kui tagant lömmis ja ära kraabitud.

Öömaja valisime booking.comi kaudu. Ilusad pildid olid, reiting oli enamvähem, sinna seitsme kanti jäi. Kurdeti puhtuse üle, kuid asukoht olevat hea. Puhtuse üle nuriseks meiegi, ees ootas tõsine seapesa, kus voodid tegemata, räpased käterätid vedelemas igal pool, prügikotid välja viimata ja paistis jube peldik see koht olevat. Helistasime omanikule, kes koristaja peale saatis. See tuli poole tunni pärast ja me läksime kaubanduskeskusesse jalutama. See oli viie minuti kaugusel umbes. Hea jahe koht. Laiub kahel pool tänavat, sõidutee alt ja pealt läheb kaubanduskeskus teisele poole teed, kus rohkem söögikohti ja alternatiivseid poode oli. Pappkarbimajade poest muinasjututegelaste poeni, juudi sümboolika poest kuni musta maagia poeni. Tasub külastamist! Tagasi külaliskorterisse minnes ootas ees see kena pilt, mis fotodelt oli paistnud. Uskumatu, mida koristamine ikka eluruumidele juurde annab või ära võtab!

 Mitte just kõige parem reisielamus, kui oled kella neljast saati hommikul üleval olnud, et kohale lennata ja selle asemel, et päevapalavust ja reisiväsimust välja magada, pead ootama kuni seapesa koristama tullakse.

Ka Iirimaal jooksevad torud sedasi välisseina mööda, aga meitel vähemalt ei tilgu nad solgivett läbi. Seal päris nirises seda välja.

 Postkastid tigupostile.

 Iiri pubisid oli seal omajagu. Ettekandja oli rõõmsalt elevil, kui kuulis et ehtsad iirlased on lõpuks nende iiri pubisse sattunud.

 Kaubanduskeskuse maantealuse tunneli söögikohtade piirkond, seal oli ka laste mänguplats, et suured inimesed rahus toitu nautida saaks.

Päeval oli jube palav, seega käisime ringi alles peale kella viite, hämarduma hakkas umbes kuue paiku. Kellaaeg on sama kui Eestis neil. Öine elu oli suht aktiivne linnas ja rannas. Vaid toidukohad tundusid suures osas kella ühest öösel lõpetavat tegevust, kuigi rannas oli ka vist öö läbi lahti olevaid restorane. Vähemalt saime kella kahe ja kolme vahel öösel ka seal süüa ja väga hea söök oli. Hinnatase on kõrgemapoolne. Mitte nii hull kui Norras, aga veidi kallim kui Iirimaal. Õhtusöögiarve kahele tuleb umbes 50 eurot seal. Ja kui ma vahepeal mõtlesin, et võibolla mul Indias olid ikka hirmu suured silmad prussakate osas, siis ega ikka ei olnud küll. Need gigantsed prussakad on ka Iisraelis igal pool. Rannakividel jooksmas, tänaval ülbitsemas jne. Lisaks kohutav kassikusehais. Rumeenias oli sama palav, aga sellist kassikusehaisu seal polnud. Iisraelis oli küll palju õitsvaid ja lõhnavaid põõsaid-puid igal pool, aga lillelõhn ei suutnud lämmatada kasside uriinilehka. Paljude poodide-kohvikute ja niisama majade ees olid veekausid ja toidukausid koerte ja kasside jaoks. Kasse oli aga igal pool. Autode all magamas, autode peal magamas, öösiti akna taga kräunumas, iga viie sammu tagant oli uus kass kuskil. Lastele see väga meeldis. Ringi jalutamine oli kui kassijaht. Veretu jaht siis. Jalutuskäik nagu peitepildis, leia üles kõik kassid.

 Kinnisvarabüroo kassiabi.

Blondid pisikesed poisid seal eriliselt positiivseid tundeid kelleski ei tekitanud. Suurem osa inimesi ignoreeris neid, mõned naeratasid vastu kui Kohutav Kahene neile näkku naeratas ja lehvitas. Mõned piidlesid tõsiselt ja tulid küsima, kas me oleme Saksamaalt. Iirimaalt olemisse suhtuti, kui et hea vabanduse olete omale leidnud. Nagu keegi ei teaks seal, et iirlased punapead on.
Kui sakslasi oli seal vaid üksikuid ja neidki kuulsime alles lennujaamas äralendu oodates, siis venelasi oli seal tohutult palju. Palju oli ka venekeelseid kuulutusi, kus tööd pakuti venelastele. Ju siis neil kahel rahval soojemad suhted omavahel peale Teist Maailmasõda.
Veel üks tähelepanek - ei Iisraeli lennates ega sealt tagasi lennates, kontrollitud käsipagasi kogust ega mõõtu. Seal oli ikka kuue kompsuga inimesi kui ka ülisuure kohvri ja kolme kilekotiga inimesi. Igas muus riigis ajatakse sentimeetri täpsusega mõõte taga ja pannakse maksma. Vist oli 57 eurot kui pagas kasvõi 1 cm suurem on. Võibolla ka rohkem. Ma ei viitsi seda enam kontrollida üle. Mul tuli üks tugevam kaasreisija appi ning virutas mu kohvri sinna raamidesse kinni lennuväravas, kui tädike ühe cm pärast minult raha välja pressima hakkas. Oli tegu, et kohver jälle raamidest välja saada, aga vähemalt jäi raha alles. Ehk peaksime Venemaa lendudel sama praktikat kasutama hakkama, et meid ju niigi taga kiusatud ja koonduslaagreisse me rahvast saadetud, jätke meile vähemalt vabadus reisida kõigi meie kompsudega.

 Aktiivsus on rent, mida maksan siin planeedil elamise eest.

Iisrael oli veidi India moodi. Jube palav, igasugu huvitavate inimestega ja religioonidega, müstiline ja vaimne paik, kuhu kindlasti tagasi veel tahan minna. Miinuseks on minu kehv heebrea keele oskus. Paljudes söögikohtades ei olnud inglise keelset menüüd, bussidest oli keeruline aru saada ja muidu umbkeelse inimese reisiraskused. Kohalikud on tagasihoidliku suhtlemisega, väljakutsuva riietusega Tel Avivis, ülikonservatiivse riietusega Jeerusalemmas. Äärmuste maa ühesõnaga.

Ideaalne kultuurireisi sihtpunkt, kui just ärevushäirega reisijaga tegu pole. Püssimehi ja naisi on seal iga nurga peal. Naistel on 2-aastane kohustuslik väeteenistus. Meestel on kolm aastat sõjaväge kohustuslik. Päris karm oli automaatidega tsikke linna peal hängimas näha. Tekitab kõheda tunde küll. Kui enne Palestiina ja Iisraeli konflikt meelde pole tulnud, siis neid nähes ei suuda seda enam ära unustada.

Liiklus oli Iisraelis väga närviline. Meeles peab pidama, et sabati ehk reede päikeseloojangu kuni laupäevase päikeseloojangu vahelisel ajal, ühistransport ei sõida. Ei busse ega ronge. Taksod erihinnaga ja taksod ei ole just kõige odavamad muidu ka. Samuti tundus õhkkond Iisraelis suht närviline, vaid Jaffas oli rahulik ja rahumeelne atmosfäär. Piibli tegevuspaiga kohta tundus see veidi ootamatuna, kuid kui järele mõelda, siis ega Piibel ka ju rahumeelne juturaamat pole. Kõik need ristilöömised ja reetmised ja patused ja vaevatud jne. Aga armastuse peale paneb see piirkond mõtlema küll alateadlikult vist kõiki. Kui mitte midagi muud teha ei saa, siis lihtsalt armasta!