Terve nädal on mööda läinud oma suveplaane täide viies. Tulemuseks siiski vaid kaks raamatut, kuid üks neist selle eest kolme raamatu paksune. Tegu oli siis Eesti nüüdiskirjanduse lipulaeva Serafima ja Bogdaniga Vahur Afanasjevilt. Kui nad kunagi peaksid alternatiivset pealkirja otsima, näiteks mõne võõrkeelse turu jaoks raamatu ahvatlevamaks muutmiseks, siis pakun "Väikese loodusvaatleja tähelepanekuid Peipsiveere rahva elust ning paljunemisest". Kui ma muidu olen väga huvitatud kirjanikega kohtumistest, siis Afanasjeviga kohtumise jätaksin kohe rõõmuga ära. Tema tekstide lugemine (ka Minu Brüssel) tekitab alati mulje, et ta võtab inimesi lihakehadena, kes söövad-situvad-nikuvad ja iga inimest vaatab ta sellise pilguga, et kuidas see ka sugu teeb. Raamat oleks olnud hea ilma nende pidevate suguiha rahuldamistetagi, aga ehk on see antud kirjaniku alaväärsuskompleks, et ta kardab, et ilma teiste teki alla piilumisteta tema raamatuid ei loetaks. Ma olen lugenud varem kommentaare, et lugu venis ja lõppes imelikult, aga minu jaoks see venivaks ei jäänud. Lõpp oli jah veidi üle pingutatud, aga mulle dialoogid meeldisid. Aju hakkas kõiki dialooge automaatselt vene keelde tõlkima ja vene seriaalidest kuuldud hääletoonidega sobitama. Väga elutruu, kuigi vene keele mitteoskajate jaoks tõenäoliselt on need dialoogid lihtsalt kummaliselt sõnastatud, sest otsetõlked on ju nagu nad on. Vene keele oskamine annab väga palju juurde selle raamatu lugemisel.
Teine raamat on värskelt juurde ostetud, kui Serafima ja Bogdan ootamatult kiiresti otsa lõppes (mul olil lõunapausil aega lugeda) ja koduteel käisin Dublinis raudteejaamas olevast raamatupoest läbi ning valisin omale Islandi krimka lugemiseks. Samuti ostsin sealt kaks raamatut pojakesele, ta on väga minu sarnane, armastab raamatuid ja veerib ise juba tekste kokku. Kui ta eesti keelne oleks, siis oskaks ta juba vabalt raamatuid lugeda, aga inglise keeles lugema õppimine võtab pikemalt aega. Kõigepealt nad õpivad tähtede sounde ehk a nagu ä, mitte ei jne. Siis lihtsamaid sõnu, nagu at, dog, cat jne. Siis lähevad nende sõnade juurde, mida teisiti hääldatakse nagu näiteks lake, make jne. Ja järjest keerulisemate häälduste poole siis, mis kirjapildiga kokku ei lähe ning lihtsalt meelde on vaja jätta.
Igastahes The Darkness on väga hea raamat. Selline vanakoolikrimka, kus saab kaasa arvata, whodunnit, ehk kes on mõrvar. Jällegi tüüpiline ülesehitus, mis tegi minu jaoks mõrvari ära arvamise väga lihtsaks ja üllatusi polnud, aga nauditavalt kirjutatud. Ma olen sama kirjaniku krimiseriaale näinud, kus üks osa ka selle raamatu põhjal oli, seega oli mul peategelase nägu silme ees kogu aeg.
Kes sellist stiili armastab lugeda, siis samasse gruppi kuuluvad veel A.J. Finni "Naine aknal", Gillian Flynni "Gone Girl", Paula Hawkins "The Girl on The Train" ja "Into The Water", Henning Mankelli krimkad, Lars Kepler, Stig Larsson.
Kui keegi tahab aga Serafima ja Bogdaniga sarnast asja lugeda, siis peaks ta ette võtma kolm raamatut korraga - Aadu Hindi "Tuuline rand", Enne Vetemaa "Näkiliste välimääraja" ja vabal valikul kas "Kuidas ma maailma tulin" või "Avameelselt abielust".
Lisaks on mul pakkuda pilt huvitavast wifi nimest, mis levib Dublinis Connolly raudteejaama lähistel. HideYoKidsHideYoWifi...Kõlab väga pahaendeliselt. Kunagi Corkis hotellis peatudes oli seal wifi nimeks IcanHearYouHavingSex. Hotelli receptionistil oli vist teatud frustratsioon tekkinud aegade jooksul.
No comments:
Post a Comment