Iris Murdochit pidasin ma miskipärast krimikirjanikuks varem. Ma ei teagi, miks. Need paganama eelarvamused, mis mind ennegi hukatusse on ajanud. Tegu oli hoopis ajaloolise raamatuga ja just sellisega, millist ma Boyne Romanovite raamatust lootnud olin.
Iris Murdoch on andekas kirjanik. Ideaalne. Keegi, keda eeeskujuks võtta. Mulle meeldis see, kuidas lugu arenes erinevate ekstreemsete tegelaste läbi. Isegi see igav ja ilmetu inimene oli nii ekstreemselt omanäoline, et ei jäänud tausta sisse peitu. Mulle meeldis, kui erinevad kõik tegelased olid ja et neid ei jutustatud-kirjeldatud lahti, vaid nad arenesid lahti läbi dialoogide ja tegevuste. See on raamat, mida kõik kirjutama õppijad lugema peaksid, eriti need, kes oma lugusid tahavad tera tera haaval lahti kirjutada, mitte kõike korraga esitleda. Ajalooliselt korrektne, kuid samas ei mõjutanud ajaloosündmused inimesi, vaid inimeste meeleolud ja omavahelised suhted mõjutasid nende suhtumist neisse sündmustesse. Mulle meeldis, et seda ajaloosündmust (ehk Iirimaa iseseisvumise tähtsaim ülestõus) ei kujutatud võltspaatose ja heroistlikuna, vaid just sellisena, nagu ajaloosündmusi kõrvalt näinud neid realistlikult mäletavad. Tähtsus asjale antakse ju hiljem, mitte ei mõelda sellel hetkel, et nüüd me teeme siin iiri ajalooraamatute olulisimat sissekannet. Ja kõige lõpus oli kena puänt. Lugemine võttis jube kaua aega, aga elamus oli seda väärt. Murdochi abikaasa oli kirjanduskriitik. Jumal tänatud selle eest vist.
Teine raamat oli siis 2014 Tänapäeva noorteromaani konkursilt - Mann Loperi "Algus pärast lõppu". Üks neist raamatutest, mille ma korra käest pannud olin juba, sest raamatu algus oli piinarikas lugeda. Tegelikult oli see raamat hea ja ainus väga suur viga oligi see veniv algus. Lugejad võivad rahulikult esimesed 10 lehte vahele jätta ja mitte midagi sellest ei juhtu. Kui autor peaks googeldades siia lugema sattuma, siis nõuanne edaspidiseks - algus peab olema kiire ja haarav. Sellist venitamist saab lubada alles siis (ja see on tegevuste arenedes pinge kasvatamiseks lausa soovitatav juba), kui lugejal on emotsionaalne side tegelastega tekkinud ja juba tegelastele kaasa elavad, aga raamatu alguses ei ole selliselt kirjutatult seda põnev lugeda, sest sellel hetkel oli see tegelane alles mitte midagi ütlev. Sama hästi oleks see tegelane võinud olla põgenev sarimõrtsukast psühhopaat, mitte positiivne tegelane.
Sellises stiilis põnevuse kasvatamine oleks olnud hoopistükkis ideaalne edasistes pingetõusu kohtades - kosmoselaevalt põgenemise hetkes (selle hetke klisheelikkus oli pisiviga kõigest) ja Rhea soerditõve põdemise kohas. Need kohad raamatus jäid pigem liiga nappideks, aga mitte häirivalt. Mulle meeldis see, et soerditõbi oli suur katsumus, see oli minu jaoks värskena mõjuv idee seal raamatus. Teine klisheelik koht oli see endasse uskumine, seda on liiga palju viimasel ajal kõikides filmides. Vahelduseks võiks keegi lahenduseks leida midagi muud, kui et usu endasse ja saavutad kõik. Töötamine eesmärgi nimel hakkab selle kõrval kahvatuma kahjuks. Minu poolehoid kuulub alati neile töökatele, kes aastaid on trennis käinud ning siis finaali jõudnud, mitte neile, kes on koolikiusatud nohikutest kokku pandud punt ja siis saavad oma ilmutuse endasse uskumise näol ja võidavad neid, kes on aastaid selle eesmärgi nimel verd, higi ja pisaraid valanud öötundide ja meelelahutuse arvelt.
Kokkuvõttes oligi selle raamatu ainus nõrk lüli algus ja sellest on kuradima kahju, sest algus on kuradima oluline selleks, et edasi lõpuni loetaks raamatut. Mul on hea meel, et mul on valik väike ja ma tagasi pöördusin selle raamatu juurde, sest tegelt oli see tõesti hea raamat. Dialoogid olid usutavad ja suupärased. Tegelased olid piisavalt eristuvad üksteisest. Tegevust jätkus, peategelased aeti piltlikus mõttes puu otsa ja loobiti korralikult kividega, kuni lõpplahenduseni. Tubli töö!
No comments:
Post a Comment