Esimene õhuke raamat oli Ivar Soopani "Õhulossivanaisa". Kodukandimees ikkagi! Aga paraku ma valisin vale raamatu, mis polnudki tema lapsepõlvest, vaid hoopis järgmise põlvkonna elust. Ma vist pole taolise raamatu sihtgrupp kunagi päris olnud, mulle meeldisid ka lapsena rohkem raamatud, kus on ikka korralik action ja vähemalt piraadid, indiaanlased või maanteeröövlid mängus. Mäletan, et lugesin ka mingeid unistamiste raamatuid, kus helesinisel kaanel oli poiss pilvi vaatamas, aga ma lugesin kõike, mida kätte sain. Ma peaaegu elasin raamatukogudes mingi aeg ja kodus ronisin mädanenud redelit pidi pööningule, kus keegi mind kätte ei saanud. Kodus oli raamatute lugemine keelatud meil, kui ajaraiskamine. Tööd oli vaja teha laudas ja põllul! Igastahes. "Õhulossivanaisa" on õpetlik ja kurb raamat. Kohati liiga targutav, aga samas tore, et keegi järgmisele generatsioonile eelmiste põlvkondade väljendusrikkust edastab. Uus põlvkond võiks sama ka vanema generatsiooniga üritada, et kõik vanainimesed ühe nupuga telekapultide kasutajatena ei lõpetaks. Ja tore, et ootamatult kurvaks muutunud raamat üle võlli positiivselt lõppeb.
Teine raamat oli Meelike Eenpuu-Villupi "Hurmava Horvaatia embuses". Ma pole selle zhanri austaja ning viimati lugesin taolist raamatut kunagi 90ndate keskel, aga ootamatu üllatusena mulle see raamat siiski meeldis tänu peategelasele. Peategelaseks oli valitud nimelt väga huvitav inimtüüp. Samuti olid ka kõrvaltegelased üsna värvikad. Teksti oleks võinud korralikumalt toimetada, aga muidu oli väga kiire ja kerge lugemine. Täpselt selline Tartu-Tallinna bussisõidu pikkune vist ja igav see raamat polnud, väga meelelahutuslik! Ja e-raamatuna ostes väga hea hind. Praegu vähemalt, romantikakuu ju ikkagi nii Apollos kui Rahva Raamatus.
No comments:
Post a Comment