Huvitav ja hea lugemine ikka, aga eelmised neli olid lihtsalt paremad.
Tegelikult peale mitut tundi mõtlemist, sain ma aru, mis oli selle raamatu teema ja miks ta sellise poolikuna ja ilma korraliku lõputa tundus - kõiki asju elus ei saa muuta ja vahel lihtsalt tuleb sellega leppida, et me ei suuda kõike oma elus kontrollida. Me peame lihtsalt õppima võtma asju nii nagu nad on ning kontrollima oma emotsioone nende asjade suhtes, sest suhtumine on ainus, mida me alati ise kontrollida saame. Tehkem siis tarku valikuid selles osas, keda-mida armastada, vihata või ignoreerida, sest oma tunnetega peame elama oma elu lõpuni.Nende samade probleemidega jääme tõenäoliselt alatiseks vaevlema, aga ärgem siis vähemalt ennast hävitagem, vaid leppigem, et see probleem on olemas ja lahendust sellele alati ei pruugi olla ja me ei pea ennast sellega vaevama rohkem, vaid õppima koos selle probleemiga elama.
Ja teine mõte selle raamatu põhjal - äärmusliku minimalismi ja askeetliku elu üle suudavad õnnelikud olla vaid need, kes on sellise elu endale ise valinud. Need, kes on selles sunduslikult, on õnnetud ja jäävad õnnetuks ka siis, kui asju järjest rohkem koguneb, sest alati on vaja midagi uuemat ja paremat. Kergem on seda askeetliku minimalistliku elu valikut teha neil, kes on tulnud majanduslikult kindlustatud lapsepõlvest, sest nad on juba õppinud, et asjad ei asenda tundeid ja neil ei ole sisse kasvanud see pidev saamahimu, et ma pean selle käekoti/kingad/auto/diivani saama, muidu ma suren st ei ole teistega võrdväärne.
No comments:
Post a Comment