Pildikesi Kreetalt

Kreekas hakkavad tavernad esimese asjana silma, peale seda kui kassidelt pilgu eemale saab. On turistidele mõeldud söögikohti, mis panustavad sisekujundusele, asukohale ja võimalikult suurele kasumile ehk palju raha natukese söögi eest. On turistidele mõeldud söögikohti, mille hinnad on mõistlikud ning toiduportsud nii helded, nii et ka kohalikud oma romantikaõhtuid ja seltskondlikke üritusi sinna pidama tulevad. On kõrtse, kus kohalikud vanamehed teed joovad ja lauamänge mängivad ning kuhu turist sisse väga ei astu, sest väljast saab parema pildi.

Ja on kohti, kuhu kohapealt leitud sõbrad soovitavad minna, sest need turistikohad ei pidavat piisavalt puhtad olema, et beebiga sinna sööma kannataks minna.

Üks mereandidele spetsialiseerunud koht, mis turistidele loodud. Kohalikke seal söömas ei näinud. Kuna oli hooaja väline aeg, siis ei näinud ka turiste seal söömas. ´Aga silt oli huvitav neil.

Kuskil siinkandis pidavat asuma üks väga hea söögikoht, kuhu korteriomanik meil minna soovitas, sest korteriga samal tänaval olevad söögikohad ei hiilanud puhtusega ning kohalikud neisse ei astunud sisse. Tema soovitatud söögikohas me siiski ei käinud, sest unustasime selle nime ära, aga sellel tänaval oli selline ilus söögikoht, mis hommikul pildistamiseks tühi oli kenasti, päeva peale oli seal alati meeletult rahvast. Ehk oli see õige koht, aga meie suure pere jaoks oli vähe ruumi ja ei näidatud live jalgpalli telekast nagu seda ühes mereäärses söögikohas tehti, mis ka alati rahvast täis oli. Käisid seal enamasti kohalikud söömas-joomas-pidutsemas ja ruumi oli ka meile piisavalt. Söögid head, portsud väga suured ehk suur hunnik liha (kolm suurt vardatäit shashlõkki või kolm suurt viilu sealiha või kolm tükki lambaliha ning peotäis oreganoga friikartuleid). Iga söömaaja lõpetuseks toodi tasuta jäätis ja mingi aniisiviina taoline ollus suurtele. Holy water for adults as they said.

See pilt on tehtud ühes pizzakohas, kus peale oreganovorsti ka kartulit pitsa peal leida võis. Samuti kinnist pitsataskut, kus sees olid seened ja mingid lihad ohtra juustuga täidiseks. Oregano loomulikult ka. Oregano käib kreekas iga asja juurde, ka röstsaia peale. Kõigepealt sai ahju, siis hunnik oliivõli peale kallata ning oreganoga üle puistada ja voilaa!

Söögikohtade jaoks on iga asukoht hea, kasvõi mere ja sõidutee vahelisel kõnniteel. Köök, vetsud ja kassa asusid üle maantee ning kreeka papi siis lippas kord menüüga, kord jookidega, kord söökidega ja siis arvega üle tee, kui autosid tulema ei juhtunud parasjagu.

Pärast avastasime, et menüü oli ka puu külge kinnitatud, aga nagu see kreeka papi ise ütles, siis menüü on neil lihtsalt illustratiivne. Reaalselt on neil hetkel nelja asja - väike praetud kala, lammas, sealiha ja kana. Võtsime siis kõik igast ühe asja kui meid juba neli suurt sööjat oli. Väikese praetud kala arvas mu mees olevat mingi kena käelaba pikukese kala, keskmisteks peab ta ju forelle ning lõhet ja suurteks haikala ja vaala. Aga väike praetud kala oli suur ports paneeritud kilu taolisi kalu, mida mu mees siis opereerima hakkas, et liha luudelt eraldada. Õnneks on ta selles aastatega päris osavaks saanud, sest ka peekonil opereerib ta kõik peki ära ja sööb ainult tailiha. Aga kuna ta nii kadedalt meie suuri lihakäntsakaid vaatas, siis andis üks pojakestest talle oma ühe tüki sealiha, samal ajal kui see pojake ise teise vennakese lambalihast ühe tüki omale lunis ja ma söötsin osa oma kanast tittedele sisse. Nii et kokkuvõttes sõid kõik kõike. Kala maitsesime me ka pea kõik, sest nendest 30-st kilust opereeris mees vaid kümme ära enne kui sealihale üle läks. Hea kala oli tegelikult, kui vaid neid luusid ees ei oleks olnud.

Kui ma kunagi oma poe peaks tegema, siis oleks see loomulikult minu nimeline ehk Lillepood. Lilli ma siiski müüma ei hakkaks, sest omanikuna müüksin vaid seda, mida ise ära saaksin tarbida, kui keegi ära ei ostaks kõiki asju. Ehk siis hakkaksin sinist gini müüma. Kreekas aga oli meepood kohe päris meepood. Riiulid kärjekujulised ja mesinikukostüüm nurgas kaunistuseks. Ja mesi ikka suurtes purkides, kuigi turistidele ka 100ml mahtuvusega meepurke olemas.

 Korteri lähedal oli meil üks tore käsitööpood, kus kolekalli raha eest hirmusilusaid asju sai osta. Ärge laske ennast häirida Shrekist ja võimalikust autoriõiguste rikkumisest. Igas suvalises poes sai ka paarikümne euroga omale Kenzo või mõne muu toreda firma käekoti osta. Ja palju muid toredaid asju soodsa hinnaga. Kunst kuulub rahvale lõppude lõpuks, mitte kasumiahnetele, brändinime kaitsmisele tohutult raha kulutavatele ärimeestele-kunstnikele-disaineritele.

Kunsti oli igal pool ja rohkem kui kahjuks mulle koju mahuks. Ja nagu alati, kui on liiga suur valik liiga ilusaid asju, siis ma lõpuks ei osta midagi, sest ei suuda valida. Ateenas ühe kunstiku käest siiski ühe taaskasutatud puidust tehtud külmkapimagneti ikkagi ostsin, aga kuna ta pildistada ei lubanud oma asju ning oli selline tõeline kunstnikuhing ja teadis oma asjade väärtust, siis ma ka sellest pilti ei pane. Aga järgmisel korral Ateenasse minnes loodan, et ta on ikka neid asju seal müümas, sest üks paat leidis ka oma koha mu südames, aga sel hetkel oli mul viis eurot sularaha vähem, kui mõlema asja ostiseks vaja oleks läinud ja allahindlust ta ei teinud.

 Ühes suveniiripoes oli vinge historical feature (vabandan, ei suuda sobivat eestikeelset sõna meenutada). Lisaks laetäis ilusaid lampe, mis Maroko reisi meenutasid.

 Koduteel jäi selline ilus suveniiripood trepinurka.

Üks kreekale iseloomulikumaid asju lisaks punutud põhjaga sinistele toolidele, olid savipotid uste ees. Kord mosaiigiga kaunistatud ja rauast aluse peal, kord lihtsalt punasest savist suured potid.

 Ja pottides kasvatatavale iluaiandusele lisaks olid aiad täis apelsini ja sidrunipuid. Megahea ja magusa apelsinimahla sai neist pressida. Sidruneid anti lihtsalt söögi kõrvale pooleks lõigatult.

 Hilisõhtul linna sõites panid pitsamotikad mööda linna ringi, sai  ka ise paaril õhtul omale pitsa koju tellitud. Eriti kuna Domino pizza pakkus kogu large pizza menüüd poole hinnaga tollel nädalal.

Ja iga korraliku turistmikoha juurde kuuluvad naljakate kirjadega beebibodyd.

Kreeka kassid

Kui ma kunagi uuesti sündima peaksin, siis loodan, et sünnin Kreekasse kassiks. Kreekas käies oli selline tunne, nagu oleks kodus käinud. Kõik oli kuidagi oma ja tuttav, kuigi käisin esimest korda seal. Kindlasti aga mitte viimast. 

 Kreeka ja kreeklased on midagi väga hingelähedast, nendega suhtlemisel oli tunne, nagu oleks vana sõbraga kokku saanud. Ja igal pool olid kassid. Kassid on aga kodu süda. Jah, ma tean, et paljudel on köök kodu südameks, aga kreeka köök on samuti hea. Grillitud liha, oliivõli ja oreganoga röstsaiad, mereannid ja poes oli korralikke vene pelmeene, smetanat ja sovetskoe shampanjat. Millest sa veel unistada oskaks?

Õllesõpradele hoiatuseks - Fisher, Mythos ja Fix on head õlled, paljureklaamitud ja igal pool müüdav Alpha on aga nagu õllemaitseline vesi, kuigi kraadide poolest sama kui teised.

Brüsseli kapsad ja vabariigi aastapäev.

Brüssel on olnud üks neist kahest kohast, kuhu ma suure eelarvamusega läinud olen. New York oli esimene. Ja nii nagu Njuujorgis juhtus, nii läks ka Brüsselis. Linn polnud selline, nagu ma seda arvanud olin. Njuujorgis ootasin karja pakse ameeriklasi, ülbeid kodutuid ja mustanahalisi, pidevat pidu ja pillerkaari, ikkagi linn, mis ei maga ju.

Tegelikult oli kari turiste, kohalikud bisnismänid ja suurlinlik rahu ja korrapärasus. Tore koht, mis on ideaalne romantikutele. Sellepärast vist ka väga levinud iirlaste seas njuujorgi teemalisi pulmasid pidada ja njuujorgis kihlumas käia. Noh, neil seal suur iiri kogukond ju ees ka ja levinuim koolilõpukingitus ameerika iirlaste seas on reis Iirimaale oma juurtega tutvuma.

 Brüssel aga... Arvasin, et vabariigi aastapäev ju ikkagi ja oleks õige aeg seda peamist Eesti pealinna külastada. Tegelik võim ju sealt tuleb, kurgipikkusest kondoomipikkuseni. Arvasin, et hirmus tähtis ja tõsine värk igalpool, bürokraatia keskus ja igasugu seaduste, reeglite ja seadusemuudatuste sünnilava. Tähtsad ülikonnastatud tegelased tõsiste nägudega ja portfellid kaenlas ringi liikumas. No öösiti neid noori euroametnikke tundus ikka kampade kaupa ühest lõbustusasutusest teise suundumas ebakindlal sammul. Isegi esmaspäeva öösel. Ja nende vabaaja riided olid formaalsemad, kui mu formaalsed riided.

  Aga muul ajal oli hoopis tunne nagu oleks mingisse eriti liberaalsesse ja kehvema kliimaga araabiamaasse sattunud. Igal pool hästi päevitunud inimesed, juuksed naistel kombekalt rätiga kaetud, osadel lausa terve tekikott üle pea tõmmatud - polnud vist aega hommikul nägu pesta ega meiki teha. Kesklinnas oli iga toitlustusasutuse ees oma araablasest sisseviskaja, nii et üsna Hurghada tunne tekkis - sir, where are you from? Oh, Greece, the Hellas, come in, we have a special offer!

 Päeval olidki linna peal peamiselt turistid või sisserännanud uuskohalikud. Brüsseli kerjused on sama pealetükkivad kui India omad, aga palju ülbemad. Rumeenia kerjusmaffia oma kogu esinduses - kerjuseid leidus seal igale maitsele. Kes soovib toetada heasüdamlikku vanameest, kes rumeenia keeles sind sõimama hakkas, kui peale viite minutit ka ikka rahakotti otsima ei hakanud. Kellele jällegi meeldivad rohkem vaesed emad, kelle süles on näljane narkouima välja magav laps. Ja vanamemmed muidugi, kes oma sente iga mööduja ees kohvitassi sees kolistasid. Töö nagu iga teine, suur maja ju Rumeenias vaja üleval pidada ja naabrite ees uhkeldada oma töökohaga rikkas lääneriigis.

Euroopa pealinn on üks paras Brüsseli kapsas, mis ühest otsast juba mädanema hakanud. Euroopa asju otsustatakse kohast, kus suurimad huvigrupid tundusid olevat islamiusulised, Brüsseli kesklinnas on suur Islami Keskus lausa. Lisaks siis peamiste huvigruppidena Rumeenia kerjus-ärikad, kes vastavalt oludele praegu Süüria põgenikke mängivad, mustanahalised ja väga palju vikerkaarevärvilisi lippe oli lehvimas. Ma kardan, et ainus belglane, keda kohtasin, oli meie apartmendi omanik. Tere tulemas Euroopa pealinna!

Faro pildid.

Millegipärast kummitab mul nüüd Jääääre laul Fado: "Ma kohtasin sind tühjas söögimajas

kus kelner sinu järelt kilde koristas..."

Tuleohutusmärk pizzakohas.

Vaade Faro ranna algusalale mõõna ajal. Öösel, tõusu ajal, on see ala mere all.

Sild, mis viib liivarannale.

Sillaäärne on ägedaid taimi täis. Tahaks oma aeda kahh selliseid.

Lihtsalt äge vaade, mis Desperadot meenutab. Mulle vähemalt.

Apelsinid. Igal pool, ole ainult mees ja nopi. Kuradi hapud on ainult.

Ja toonekurepesad on nii katustel, tänavavalgustuse otsas, kui ka kellatornides. Tõeline beebibuum tundub siin toimuvat.

Üks äge pood, lambid on cupcake ümbristest tehtud.