Tarragona ja Girona, Hispaania

 Ryanairi odavlennud maanduvad tavaliselt küllaltki kaugel sellest linnast, kuhu nad kirjade järgi lendavad. Näiteks Barcelonasse minnes Reusi lennujaama lennates on palju lähemal selline kena mereäärne linnake nagu Tarragona. Kaunis rannajoon, natuke varemeid ja palju häid söögikohti. Rongiga minnes jõuab Barcelonasse umbes tunniga, kui on tahtmine suurlinna samuti vaatama minna. Barcelonas me oleme juba olnud, seega veetsime aega lennujaama lähedastes linnades hoopis. Barcelonast lõuna poole jäid Reus ja Tarragona ning põhja poole Girona. Barcelonas viibisime vaid pool tundi järgmist rongi oodates, meil oli saabumine Reusi lennujaama ning äraminek Gironast. Ja et asja veelgi segasemaks ajada, siis kogu marsruut oli praamiga Dublin-Holyhead, rongiga Holyhead Liverpool, lend Liverpool-Reus, buss Reus-Tarragona, rong Tarragona-Barcelona-Girona, lend Girona-Bristol, buss Bristol-Birmingham, rong Birmingham-Holyhead praam Holyhead-Dublin. Nagu poeg kokkuvõtvalt ja filmilikult lõpuks vastas küsimusele, kuidas reis oli - Plains, Trains and Automobiles, I mean buses...

Reus oli kena tavaline linnake, kus me kaua ei viibinud, lennujaamast Reusi oli umbes 15 minutit kohaliku bussiga, mis kenasti bussijaama juures peatus. Tarragonasse edasi läheb busse iga 10 minuti tagant, korralikud suured bussid on. Esimene koht, mida külastasime, oli suur kaubanduskeskus El Corte Ingles, mis on Stockmanni taoline kallis ja ilus kaubamaja. Käisime seal hommikusööki söömas väga kena teenindus ja head söögid. Pärast seda jalutasime hotelli poole, mis oli kuskil mere ääres. Tee mere poole on kena jalutustänavaga, purskkaevud ja taimed jne. Tänava lõpus on vana amfiteatri vmt varemed, mille ümber oli park ja selles parfüümiaed. Kes järele tahab teha, siis lavendel, rosmariin ja tüümian on need taimed, mida istutama peaks oma aroomiaia loomiseks.

 Ranna lähedus ongi selle linna peamine trump ja kogu elu koondub sinna äärde.  Hotellid, restoranid, shoppingu tänavad. Kultuurielamuse saab varemetest ja paar kaunist kirikut paistis jalutades.
Sama olen ka mujal näinud, et kel on rand olemas, see linnale endale palju enam rõhku ei hakka pöörama arendamise ajal. Keskmaa linnad peavad rohkem vaeva oma parkide, majade ja vaatamisväärsustega nägema, et turistidele ja küllap ka kohalikele elanikele, atraktiivsem olla. Kes ikka tahaks muidu elada masendavas väikelinnas, kus midagi ei toimu. Eks on ka Eestis ju sama - kiputakse sinna, kus elu käib ja kaunis ümbruskond silma rõõmsaks teeb. Kalamaja näiteks on ju siiani populaarsem, kui rannajoonega Stroomi.

 Suvisemal ajal võib seal väga rahvarohke ja mõnus olla, praegu oli üsna jahe ilm veel. Iirimaal oli üsna sama seis ilma osas sellel ajal, praegu on jälle vihmasemaks ja külmemaks läinud. Barcelonas kusjuures oli sellel ajal 24 kraadi sooja, kui Tarragonas 19 ja Gironas 17 kraadi sooja oli. Gironas oli rohkem mägede lähedust vist tunda. Kauneid vaateid oli palju rongiga ühelt poolt Barcelonat teisele poole Barcelonat sõites. Igav pikal rongisõidul ei hakka.

Ilusad tänavalaternad olid ühes tänavas. Selles tänavas siis, mis meie hotellini viis.

 Kui Tarragona osas olid ootused veidi suuremad ja selle tõttu ei tekkinud erilist wow momenti, siis Gironat pidasin ma oma eelarvamustes mõttetuks lennujaama lähedaseks linnakeseks, millel isegi merd pole lähedal. Tegelikult oli Girona väga kaunis ja elamusterohke linn. Sama oli kunagi Tsiilit külastades, kui LP reisisoovituste järgi kahte lähestikku asetsevat linna külastama läksime, millest Vina del Mar pidi olema megaelamus ja Valparaiso lihtsalt koht, mis tasub ära näha. Tegelikkus oli meie jaoks vastupidine, Vina del Mar oli kena tavaline puhas mereäärne kuurort ja Valparaiso mega wow efektiga hipsterlinn, mis õhkas kultuuri ja kunsti järgi.

Poodide vaateaknad on mu nõrkuseks, nagu alati. Igasugu huvitavaid poode oli seal. Näiteks ainult valgeid kleite müüv pood ja tegu polnud pruudisalongiga, vaid tavalised ilusad valged kleidid olid seal.

Igasuguse tavaari pood, kust leiab suveniire ja kõiki muid selliseid asju, mille vajadust sa enne nende nägemist tundnud polnud. Küll aga tekib vajadus kõigi nende asjade järele neid nähes koheselt. Vägisi peab siis endale meelde tuletama, et kõik maailma ilusad asjad ei mahu koju ära, isegi kui mahuksid, siis jääksid nad koristades kogu aeg jalgu ja hakkaksid kiiresti närvidele käima kodus. Ja üleüldse - foto on piisav ja rahakotisõbralik lahendus.

Taaskasutuspood bukahoolikutele.

Inglite pood. Tuletas meelde kedagi uudistest kunagi loetud eestlast, kes ingleid kogus. Või olid need konnad või lehmad, keda koguti. Krdi vanainimese mälu mul ikka juba...

Überlahe lasteriiete pood.

Karnivooride lemmikpood. Kintsud ripuva riiulis üksteise kõrval kenasti reas.

Ja miskit ka veganitele.

Gironale iseloomulikud trepid, küll katedraalide juurde, küll sillale, küll lihtsalt tänavana.

 Jälle üks ägedate asjade pood, kust kõike tahtnud oleks.

Trepp katedraali juurde.

 Ja sinnaviiva tänava nurgal olev sisustuspood. Erakordsed esemed erakordsete hindadega.

 Apartmendi omanik andis meile hunniku soovitusi, kuhu minna ja mida teha. Näiteks pidada olema Gironas Euroopa romantilisim restoran. Me sinna ei läinud, sest olime reisil lastega. Ja lapsed on ju teada-tuntud romantikatapjad... Küll aga läksime kuuma jäätise poodi. Jutu järgi pidi olema tippkoka tehtud jäätisepood, kus müüakse kuuma jäätist, mis hetkega külmaks muutub, kui valmis on. Tegelikult oli tegu jäätisekoogiga. Koogi vahele pannakse jäätis ja korraks grilli vahele ja ongi soojas koogis jääkülm jäätis korraga samal ajal. Jäätisepoes oli vahvaid sisustuselemente. Näiteks lõõtsade moodi alla rippuvad riiulid.

Kui Kihnus on kõrvalistmega motikad, siis seal jätsipoes oli kõrvalistmega jalgratas.

Lisaks oli seal huvitava kujuga jätse, lisaks kuumale jäätisele.

 Ühes poes oli äge miniatuursetest kleitidest tehtud vanik.

 Imeline vaade jõeäärsetele majadele. Üle jõe viis mitu silda ja ilusaid värilisi maju vaadates tuli veidi Kopenhaagen meelde. Selle vahega, et Gironas ei ürita hullud jalgratturid sind alla ajada pidevalt.

 Kitsepiimapood.

 Järjekordne vaateaken.

  

 Kenade asjade pood, nagu nimestki lugeda võib.  

 Teepood. Väga värviline teepoe kohta.

Ja ebatavaliselt julgena tellisin hispaania toitu seekord väljas söömas käies. Tavaliselt eelistan traditsioonilisi maitseid ja kasvõi McDonaldsit, kui korralikku söögikohta leida ei suuda, kus piisavalt turvaline süüa oleks. Minu hispaania keel on väga algeline ehk pea olematu, seega tellisin ainukese enamvähem ära tuntava asja menüüst, milleks olid kalmaarid. Arvasin, et ju siis mingid kalmaarirõngad tulevad, nagu Eestis pubis seda söönud olen varem. Aga tuli hoopis purgike soojade kalmaaritükkidega, mis oli küüslaugu ja majoneesikastmes, Vist. Vähemalt maitses umbes nii. Purgi kõrvale oli pandud ribadeks lõigatud röstsai ja koos süües oli see igastahes väga hea. Üks pojake sõi burgerit, mille tegi erilisemaks mingi teistsugune juust, vidi mõrkja maitsega. Juustuspetsialist ma pole, seega ei oska öelda, mis juust oli, aga burgerile andis hoopis teise meki, millega muidu harjunud olime. Hea oli. Mees sõi küpsetatud paneeritud juustu. Ta sõi nii kiiresti selle ära, et ma ei jõudnudki tema sööki maitsta. Mitte et tal nii ilge nälg oleks olnud, aga jalka hakkas ja selles söögikohas polnud telekat. Kugistas oma söögi alla ja jooksis teise kohta, kus jalkat näidati. Küll aga oli mänguväljak sellel väljakul, mille ääres see restoran asus ning tänu sellele sain ma rahulikult üle pika aja sööki nautida. Ja veini juua. Vein maksab Hispaanias poes 2-3 eurot, restoranis oli ka mingi imehinnaga see, sest koguarve koos veinide ja õllega tuli ikkagi väiksem kui El Corte Inglesis ainult hommikusöögi arve oli olnud.

Hispaania pole riik, kuhu ma elama igatseksin minna, küll aga on seda riiki väga mõnus külastada.

Birmingham

 Inglismaa suuruselt teine linn, kus elanikke praegu vaid paarsada tuhat vähem kui terves Eestis kokku. Keskajal oli tavaline keskmise suurusega linn, kuid 18ndal sajandi valgustusperioodil sai tähtsaks tööstusrevolutsiooni hälliks, olles esirinnas teaduse, majanduse ja tehnoloogia arendamisel.

1791. aastal viidati Birminghamile kui maailma esimesele tööstuslinnale. Tööstusrevolutsiooni tähtsaim leiutis - tööstuslik aurumasin - leiutati just nimelt Birminghamis. Idee keevat vett kasutada, et liikumist tekitada, pärineb küll juba 2000 aastat tagasi aegadest, aga edukamalt kasutatavad masinad patenteeriti 1606 Hispaanias Beaumonti poolt (auru jõul töötav veepump) ja  Inglismaal 1698, kui Thomas Savery arendas aurumasinat edasi ja patenteeris selle Inglismaal. Thomas Newcomen pidi patendi tõttu Saveryga koos töötama hakkama ning arendas välja esimese tööstusliku versiooni aurumasinast, mis aitas kaevandustest vett välja pumbata. Kui tema aurumasin aga shotlasele Thomas Wattile parandamiseks viidi, siis leidis too, et aurumasina idee on hea, aga selle tööjõudlus on liiga väike ning kütusekulu liiga suur. Watt hakkas aurumasinat veelgi edasi arendama järgmise kümne aasta jooksul, et see nii palju kütust ei võtaks ja tööjõudlus suurem oleks. Tema täiustatud aurumasin oligi tõukeks tööstusrevolutsiooni edule ja masinaid hakati kasutama ketrusmasinate käigushoidmiseks, terasetööstuses suurte haamrite töölepanemisel ja kaevandustes raskete söekottide väljavedamiseks.

 Tänapeval on Birmingham oluline kommertskeskus ning ürituste ja konverentside pidamise koht. Igavesti tore multikultuurne linnake, kus on palju ka kerjuseid. Shoppamiseks ning linnatripi jaoks aga ideaalne koht. Samuti tundub olevat koht, kuhu suurem osa noori igatseks ülikooli minna, ööelu on seal väga elav.

 Kes ööelust suuremat ei pea, see ei pea siiski pettuma. Ka päevasel ajal on palju põnevat Birminghamis. Tänavad täis ilusaid vanu maju, kaunid pargid ja väljakud. Söömiseks on kohti rohkem kui unistada oskaks - igasugu aafrika, kariibi, aasia, islamiriikide ja muude kohtade söögikohad on esindatud. Pärsia köök tundus väga ahvatlev, aga mitte koos lastega söömiseks. Need ajavad igal pool söögiisu ära mul oma läbustamisega.

Birmingham Bull paistab isegi kurjem välja, kui Wall Streetil nähtud pull. Birmingham Bullring on kaubanduse keskpunkt. Turuplatsina kasutuses oli see juba aastast 1154, kui kuningas Henry II andis selle turu jaoks õigused. Järgnevail sajandeil käis seal tekstiiliäri, kariloomade kauplemine, kalaturg, toidukaupade turg, kalaturg. Maju hakati sinna ümber ringina ehitama 16-17 sajandil ning neid maju kutsuti ringtee majadeks. Kuigi need ümberkaudsed tänavad ja neis olevad majad olid kitsad ja ülerahvastatud, olid need siiski oma aiaga, nagu tolleaegsest reklaamist näha saab, 

Bullring sai populaarseks meeleavalduste ja kõnepidamiste kohaks, kui töölisklass pead hakkas tõstma. Bullring Riots ehk Pulliringi märulid aastal 1839 muutsid selle koha vandalismi keskuseks hoopis. 1875 keelati ära kõik laadad, et vandalism ja märulid kontrolli alla saada. 1800-1810 lammutati ära Bullringi äärsed majad ehk ringtee majad. Vanad väikesed tänavad, mis olid seal olnud enne Bullringi, tehti maatasa, et teha teed uue, varjualusega turu ehitamiseks. Ehitus algas 1833 ning avamine oli 1835. Uus kivihoonega turg oli 111 meetrit pikk, 55 meetrit lai ning 18 meetrit kõrge. Seal oli 600 müügikohta ning keskel oli pronksist purskkaev, kus kaheksa lõvipead vett välja purskasid ja neli lapsekuju Birminghami nelja peamist tööstusala esindasid ehk relvatööstus, klaasipuhumine, pronksitööstus ja tehnika. 1880 aastal see purskkaev eemaldati turuhoonest, kavatsusega see parki püstitada, kuid plaan luhtus ning 1923 purskkaev hävitati. 

Suur osa sellest piirkonnast elas Teise maailmasõja pommitamised üle, kuigi mõned piirkkonnad tehti siiki maatasa. Kui uue kaubanduskeskuse ehitamise plaanid levima hakkasid 1955ndal aastal, hakkasid poed endid seal sulgema. 1964 ehitati uus turg, mis oli osaliselt vabaõhu turg ja osaliselt esimene sisehoonetes tegutsev kaubanduskeskus. Üsna pea pärast avamist külastas seda ultramoodsat kaubanduskeskust ka kuninganna Elizabeth II.

Bullringi kaubanduskeskus oli oma aja võimsaim - 19 eskalaatorit, 40 lifti, 10 km ventilatsioonitorusid, 53 km kanalisatsioonitorusid, 140 poeüksust jne. Kaubanduskeskuses oli õhukonditsioneer ja muusika mängis meeleolu loomiseks. Kuid kallid rendihinnad peletasid rentnikke eemale ning pidevalt katki minevad eskalaatorid ning liftid peletasid külastajaid eemale.

1980 aastateks oli Birmingham tuntud kui betoondzungel kaubanduskeskuste ja autoteedega ja see ei meeldinud inimestele. Otsiti ideid, kuidas arendada piirkonda inimsõbralikumaks ja atraktiivsemaks. Lõpuks 1990 jõuti sobiva lahenduse leidmiseni ja 2000 aastal algas uue kaubanduskeskuse ehitamine, millest esimese osana korraldati arheoloogilised kaevandamised. Mõned leiud pärinesid lausa 12ndast sajandist. Igastahes sai uus kaubanduskeskus edukaks ja oli 2004 aastal UK kõige külastatuim kaubanduskeskus , kus käis läbi 36,5 miljonit külastajat aasta jooksul. Linn ise on aga kaunis, hetkel küll ehitusjärgus ja kraanasid täis, aga ajalugu ja tänapäev tunduvad seal sõbralikult kõrvuti eksisteerivat. Mõned tänavad olid ajaloohõngulised, veidi edasi aga leiab tänavaid, mis on tõeliselt metropolitunnetusega. On kohti nii romantikutele käsikäes jalutamiseks, kui ka ärimeestele tõsiste asjade ajamiseks.

 Mingi suvaline robot rippus ühel tänaval maja küljes. Hängis seal ilusa ilmaga niisama.

Holyhead, Wales

Piknikukoht oli tühi, kuigi ilm oli soe. Pubi oli seevastu täis.

Tee looduspargi jalutusraja poole. Ilusa ilmaga on jalutamine looduses üks siinkandi rahva lemmiktegevustest. Selle osa rahvast, kes end päikese eest pubisse ära ei peida või autot ei pese parasjagu.

Kalaauto oli tegelikult Crewe linnas, jalkastaadioni kõrval tähtsaks õhtuks valmis endid seadmas. Staadioni nännipoes oli odavmüük meeskonna nännile, sest tõenäoliselt viimane tähtis mäng oli sel õhtul ja edasi enam saada sealt ei loodetud.

Alumine pilt on Holyheadi meremuuseumist ja jahisadamast.

Community gardens ehk kogukondlik aiapidamise ja aiandushuviliste kogunemiskoht.

 Itaalia.

Kas olete mõnikord kuskil reisil olnud ja ära minnes midagi maha jätnud, et ehk järgmisel läheb vaja? Olete te tahtnud teada, kas need asjad leidsid kasutust või viskas koristaja need prügikasti peale teie lahkumist? Indias peatusin ühes hostelis, kus oli kapis mitmeid Lonely Planeti India raamatuid. Kes neid näinud on, teab, miks need sinna jäetud olid. Tegu on eriti paksude raamatutega, mis üsna palju ruumi võtavad ja seljakotis rasked tassida on. Lihtsam on ära minnes need maha jätta, kuigi need isegi kasutatult Amazonis päris mitu raha maksavad.

Aga igastahes teie, toredate eestlaste grupp, kes te jaanuari lõpus odavaid Ryanairi Milano lende kasulikult ära kasutada otsustasite ning kohalikele pastat ja saia õgivatele metslastele head ja puhast Eesti toidukultuuri viima läksite, siis teadke, et mina olin see persoon, kes Bergamos Aroomsi apartmendis peale teid peatus. Ja mina olin see, kes tänulikult teie kolm kartulit Iirimaale tõin ning oma aianurka maha istutasin. Ma kavatsen teid ka edaspidi nende kartulite käekäiguga kursis hoida, et te süda rahul saaks olla. Samuti võtsin ma kaasa ka aeguma hakkava seemnetega röstsaia ja Õnne sepiku. Õnne, nagu te isegi teate, pole ju kunagi liiga palju!

 Aga apartment oli ise väga vinge. Omanik oli ilmselgelt sisekujunduse huviline ja lisaks kaunile kujundusele, oli apartmenti jäetud kaks kohalikku interjööriajakirja.

Igavesti tore reis oli. Kes odavalt reisile tahab minna ja head pastat ja pitsat süüa, siis Ryanairi return lend Tallinn-Milano (Bergamo) on umbes 30-40 eurot hetkel. Buss lennujaamast Bergamosse on 3 eurot ja buss lennujaamast Milanosse on 5 eurot. Itaalia on nüüd üks neist kohtadest, kuhu alati tagasi võiksin minna. Isegi peale seda, kui seal pangaröövi ja pommiplahvatuse üle elama pidime. Apartmendi all oli nimelt pank. Kell kaks öösel otsustasid kolm trolli seda röövida ja panid uksele pommi. Apartmendi aknad tundusid küll sissepoole kaardu korraks tulevat, aga puruks õnneks ei lennanud. Esiti arvasime, et autopomm oli akna alla pandud. Me ju ikkagi elasime Belfastis mõned aastad, kus see tavaline oli. Kuid õues avanes selline pilt hommikul hoopis.