Island

Island on üks maailma ilusamaid (ja kalleimaid) riike. Samuti on ta kuulus jalgpalliriik peale eelmise aasta ootamatut edu. Pisike riik, rahvaarv pole Tallinna suurunegi, aga kes seal elab, peab olema vapra verega. Vulkaanid, maavärinad, jube lumerikkad ja külmad talved ei kuulu just iga inimese unistuste kodu juurde. Loodus meenutas sageli Põhja-Iirimaad, eriti rannakaljude osas, kuigi vulkaane, geisreid ja kuumaveeallikaid Iirimaal pole. Aga kuusnurkseid kivisambaid selle eest on rohkemgi veel kui Islandil.

 Nii suuri veekoskesid, kuhu vikerkaar peale tekiks, pole maailmas väga palju. Kes veel vikerkaartega veekoskesid näha tahab, siis Niagaral on neid ka.

Palverändurid veekose poole teel, et looduse võimsust ning inimese väiksust lähemalt tunnetada. Kord olla briti tahtnud sinna hüdrojaama ehitada, aga Islandi (vist peaminister) tähtis asjapulk keelas selle ära, et tema oma sõpra maha ei müü. Inimene ja loodus peavadki sõbrad olema, eriti kui elada kohas, kus oled kogu aeg looduse meelevallas.

 See valge ollus seal mägede taga on liustik. Kes pikemalt Islandile minemas, saab sinna kas iseseisvalt või bussituuriga minna. Me olime vaid paar päeva, päris jääle ei jõudnud. Ühe päeva veetsime Reykjaviki muuseumides ja Videj saarel, selleks on parim ja odavaim osta Reykjaviki Visitor Pass, mis sisaldab paljude muuseumide ja thermal basseinide sissepääse ning ühistranspordi kasutust. Isegi 24 tunni kaart oli oma hinda väärt, andis tuntava kokkuhoiu juba vaid bussipiletite, praamipileti ja vabaõhumuuseumi külastamise pealt. Järgmisel päeval jõudsime veel rahvusmuuseumis ära käia ajaliselt selle kaardiga, enne kui Golden Circle tuurile läksime. Bussituuri valisime hinna järgi, odavaimalt pakkus Bus Travel Iceland hetkel. Väga huvitav giid oli ja tõeliselt nauditav tuur. Väga palju uut ja huvitavat sai Islandi elu kohta teada, mida mujalt ei oskaks otsidagi. Giid rääkis juhtumisi oma suguseltsist ning oli väga palju reisinud inimene ise. Kuulsime näiteks seda, et kanasid hakati sööma alles umbes 30-40 aastat tagasi, enne seda peeti neid räpasteks lindudeks. Umbes nagu moslemid sigasid räpasteks peavad, sest need söövad ka igasugust sitta sisse. Islandlased söövad merelinde hoopis meelsasti. Näiteks oli Islandi rahvusrestorani menüüs puffin (ma ei tea, mis eesti keeles ta nimi on). Puffineid on Islandil umbes viis  miljonit. Lisaks oli menüüs vaalaliha ja hobuseliha. Kõik kolm kuuluvad siiski minu  jaoks mittesöödavate alla, sest on liiga nunnud söömiseks. Samas peaks ma siis ainult konna või krokodilliliha elu lõpuni sööma..

 Lõherikas jogi, kes kalastada tahab. Kalastamistuuridele saab minna ning ka vaala- ning puffini vaatlustuure tehakse. Viimased kaks elukat on vist ühendatud selleks, et kui vaalad ennast ei suvatse näidata, siis vähemalt puffineid on palju. Me nägime puffineid Videj saarelt vanasse sadamasse praamiga sõites, seal oli kolm puffinit kajakaparvega ühinenud. Igasugu muid linde oli ka igal pool, kelle nime ma ei tea. Briti saartel on linnuvaatlus au sees, aga ma pole sellega veel nakatunud.

 Kuumaveeallikad tossavad tagaplaanil. Enamus Reykjaviki kodusoojusest ja soojast veest tuleb kuumaveeallikatest, seega talvised küttekulud on üsna madalad elanike jaoks. Kraanivesi on samuti otse allikast, ilma puhastamata, sest on niigi maailma puhtaim vesi. Selleks, et kraanivett juua, on vaja kraanis külmal veel natuke joosta lasta, nii umbes 20 sekundit, et see kuumast veest kraani jäänud sulfaadihais ära kaoks.

Islandi loomad on väiksemad kui tavaliselt samasuguse loomad. Lambad olid eriti karvased ja hobused ägedate turris tukkadega.

 Geiser purskas umbes nelja minutiliste vahedega ja kaamera pidi valmis hoidma, sest purse kestis vaid loetud sekundid. Kõigepealt hakkas natuke lainetama vesi, siis tõmbas veidi vaakumisse, siis tuli mull ja vesi purskas korraks kõrgele üles ja pärast seda oli vaid toss veidikeseks ajaks üleval. Väga meelelahutuslik oli selle jälgimine ja rahvas elas kaasa nagu oleks ilutulestikku vaatamas.

 Müstiliselt sinine vesi oli selles tagumisest augus. Tekkis tunne nagu võiksid sealt maailma põhja näha, kui ligemale julgeksid minna ilma ennasst surnuks põletamata. Geisrite ja kuumaveeallikate vesi on 80- 100 kraadi kuum. Üsna ebamaine on maakoore alla vaadata seal sedasi.

Kuusnurkne kivistunud laava sammas Videj saarel.

Mägede tagant paistavad liustikud. Kuskil Reykjavikis on ka liustikumuuseum või migi taoline koht, kus saavad need jää ja liustiku tunde kätte, kes õigesse kohta minna ei saa. Kes aga õigetel liustikel ära juba käinud on, neile see liustikumuuseum sellist elamust enam ei paku.

Veekoskesid on tohutult palju Islandil, sest sulavate liustike vesi murrab omale teed mere poole Kliimasoojenemine annab tunda. Vaid Gröönimaa ja Islandi vahel pidi olema mingi koht, kus läheb hoopis külmemaks kogu aeg. Vahepeal triivivad jääkarud Islandile jääpankadega, kuskil 500 jääkaru on Islandil ajaloo jooksul nähtud. Ajalugu algab siis 19 sajandi algusest, kui esimesed julged saart asustama saabusid. Jääkarud, kes Islandile on tulnud, lastakse maha. Tavaliselt jõuavad nad enne üsna palju inimesi ära tappa. Halastamatuimad murdjaloomad nagu nad on.

Igastahes sain oma uued matkasaapad sisse kantud ning nad on nüüd kenasti valmis selleks reisiks, mille jaoks nad tegelikult ostetud said.

Craiova, Rumeenia

Odavaim viis Tel Avivist välja lennata on kas Küprosele või Rumeeniasse. Oleks meil aega rohkem olnud, oleks Küprosele läinud, aga tööasjad tulid peale juba, seega lendasime tagasi läbi Rumeenia ja sealt Inglismaa kaudu.

Rumeenias oli meil mitu tundi aega järgmise lennuni. Osa aega sai kulutatud lennujaamas, kus jube kaua aega passikontroll võttis. Kõik non-eud küsitleti põhjalikult läbi enne meid ja et ainus parasjagu sissetulev lend pärines Iisraelist, siis EU passikontrolli eraldi polnud. Kaks passikontrolli ühe lennukitäie jaoks. Lennujaama töötajad samas olid toredad. Üks käis vahepeal pagasilindil kõõluvaid lapsi lõbustamas. Mitte ainult meie omasid, vaid ka teisi, kes juba pagasilindilt õuealale viiva luugi kaudu põgeneda üritasid...

Linna läksime taksoga, sest busse ei paistnud Craiova lennujaama juurest väljuvat. Takso saime kui keegi tuli parasjagu lennujaama sellega. Igasugu äpid ei töötanud takso tellimise jaoks. Vähemalt mitte meil. Takso oli ilma konditsioneerita ja paras logu, aga sõitis. Ja oli odav. Umbes sama hinnaklass kui Eestis, kus ma ka aru ei saa, kuidas überi juhid sõita üldse viitsivad nende paari euro eest. Iirimaal läheb taksoarve umbes 15-20 eurot selle otsa eest, mis eestis on 2-6 eurot. Rumeenia taksojuht arvas, et tõmbab meil ilgelt naha üle kõrvade, kui kolme eurose otsa eest viis eurot sisse kasseeris, seletades  nii hästi kui suutis oma vaevalises inglise keeles, et tal kuumaga taksomeeter ütles üles ja sellepärast ei töötanud. Mees sai aru, et taksist ise hakkab otsi andma kuumast ja pakkus talle lahke oma päikesesooja lennujaamast kaasa võetud poolikut kokakoolat...

Igastahes. Lasime ennast rongijaama viia lootuses, et seal on pagasiruum, kuhu oma kohvrid saame jätta. Ilgelt palav ilm oli. 33 kraadi sooja, nii ei olnud me erilises vaimustuses linna peal oma kompsudega kõndimisest. Rongijaamas pagasiruumi ei olnud. Rongid paistsid ka suht kahtlased välja, nii et pikki otsi nendega teha oleks vist üsna ebamugav. Läksime lähemat ümbrust uurima, et ehk on mõni hotell, kuhu saaksime asjad jätta hoiule. Hotelle ei paistnud. Restoran oli veel kinni. Piirkond tundus olevat kui 90ndate Kajaka turu ümbrus. Majad olid kole räämas, vaesus ja hoolimatus paistis välja igal sammul. Need vähesed inimesed, kes väljas olid, olid kuumast oimetud ja venisid kui kontsaga hoobi lagipähe saanud prussakad. Positiivsema poole pealt pean tunnistama, et hoolimata kuumast ilmast ja õhu mitte liikumisest, polnud seal kuskil kassikusehaisu tunda, nagu seda Tel Aviv täis oli olnud.

Võtsime järgmise takso keset ristmikku, kui parasjagu rohelisega üle tee plaanisime tegelikult minna ja lasime end linna keskusesse viia. Kesklinn oli üllatavalt puhas ja ilus. Graffityd olid tõelised kunstiteosed, vanad kaunid majad ja park. Linnatuuri käisime kahekaupa tegemas - mina ühe lapsega ja mees teise lapsega. Kes parasjagu linna peal ei jalutanud, see istus kompsudega kohvikus, kus oli kaunis interjöör, keskpärane toit ning kõige ebasõbralikum teenindus, mille sarnast nõuka aegsetes kaubamajades või tallinna säästumarketites vaid kohata võis.
Inimestel lasti oodata tükk aega leti taga, sest teenindaja ei viitsinud õuest tooli pealt ennast püsti ajada ja jutustas parem oma kolleegidega. Kui siis leti taha ennast vedas, vaatas inimvihkajaliku pilguga klienti. Ei ühtegi viisakamat sõna, naeratust ega kiiremat liigutust. Kui mees uut coca-colat läks ostma, siis vaadati talle sellise näoga otsa, et mida sa värdjas jälle tahad ja pudel käis konkreetse kolksatusega letile a la, et see sulle kurku kinni jääks, idioot!

Lõpuks võtsime järgmise takso ja läksime lennujaama tagasi. Seal ei olnud nii palav. Kuigi õhukonditsioneere ka seal korralikke polnud, siis vähemalt polnud seal 33 kraadi. Kõigest umbes 28 kraadi, mis oli juba täiesti talutav. Viimane taksojuht oli väga sõbralik, taksomeeter töötas ja arve oli kolme euro kanti. Palju sõbralikke inimesi ja palju lapsi (võrreldes Riia-Tel Aviv lennuga) oli lennul Rumeeniast Inglismaale. Ühes eriti sõbralikus ja rõõmus-rahulolevas meeleolus, nagu seda tavaliselt soojalt maalt tagasi lendavad paketituristid on, rumeenlannas arvasin ära tundvat ühte mustlaskerjust, keda Inglismaa suurlinna tänavail imik süles haledal häälel ja väga pealetungival moel, raha kerjamas olen näinud. Töö on töö ja puhkus on puhkus. Ka kerjustena töötavatel inimestel. Ja puhkuse ajal tööasjadega ei tegeleta. Loodetavasti läks tal töösse sisse elamine kergelt peale toredat puhkust kodumaal. Ühes UK dokumentaalis näidati neid uhkeid maju, mida rumeenia kerjused kodumaale ehitanud on. Ja selgitati miks kerjuste lapsed alati magavad - nad olla uimastite mõju all. Mõnikord mõni imik on ka juba surnud, aga tööpäeva lõpuni peab see kerjusnaine selle võõra surnud titega siiski ringi käima ja kerjama nö. söögiraha lapse jaoks. Läheduses passivad ülemused ja korjavad aegajalt kassad kokku.

 Poodidest oli kõige rohkem pulmakleidi poode. Sellele järgnesid peigmeeste piduriiete poed. Ja siis kaltsukad. Elu nagu iiri gipsydel - pulmad on vaja teha nii uhked, et terve ülejäänud elu maksad nende eest ja peale pulmi käid elu lõpuni vaid kaltsukates. Kuigi tõenäoliselt neilgi sama komme kui iiri gipsydel, et vanemad maksavad pulmade eest, selleks kogukonnalt annetusi kogudes, mõnel juhul varastatud kaupa müües ja võlgu võttes.

Tegu siis jällegi ühe äärmusest äärmusesse riigiga. Vaesus ja rikkus. Kole ja ilus. Ebasõbralik ja sõbralik. Aga vähemalt oli nauding jälle normaalses kirjas tekste lugeda pärast raskusi heebrea keelega.