Santa Cruz saar

Kui Galapagosele minna, siis alustate kas Santa Cruzilt voi San Cristobalilt. Need kaks saart on korralikuma lennujaamaga, kus mandrilt tulevad lennukid maanduvad. Kohalike saartevaheliste lendude jaoks on ka Isabela saarel väike lennujaam olemas.

Galapagose suurima elanikkonnaga saar on Santa Cruz. Sealt väljuvad enamus tuurid, kruiisid ja päevatripid. Santa Cruzilt otsustasin ka mina alustada. Suurim linnake Puerto Ayora on Galapagosele kohaselt üliturvaline, võid oma rahakoti välikohviku lauale jatta ja keegi ei puutu seda, välja arvatud linnud. Linnud, kuradid, on ülbed. Söövad taldriku tühjaks su nina all ja haaravad veel saia ka käest ära. Alguses oli jube nunnu, et näe kui toredad julged pisikesed linnukesed. Pärast oli tunne, et käi või kärbsepiitsaga söömas, et saaks natuke rahu neist.

Väidetavalt on Galapagose ainsad pangaautomaadid Santa Cruzil ja enamus makseid toimub sularahas. Tegelikult oli ka San Cristobalil pangaautomaat olemas. Kaardimaksed toimisid ka paljudes kohtades, aga klausliga, et maksad siis 22% rohkem kui muidu arve oleks. Väikeste summade puhul pole nii hullu, aga kui 100 dollarilise päevatripi eest peaksid 122 maksma, see juba võtab mõtlema ja valima sellise tripi, mis olemasoleva sularaha eest välja tuleks. Kohalik raha Ecuadoris ja Galapagosel on USA dollar muuseas.
Odavama otsa hotellid olid umbes 25 dollarit öö, lisandus iga öö eest kolmekas mingi maksuna. Väljas söömine maksab 8-40 dollarit. Sõltuvalt siis sellest, kas tahad süüa kana, mis on õhukeseks tambitud ja pestoga kaetud - see oli siis 8 dollarit.  Kui tahad üksi terve suure vähi nahka panna, siis maksad 40. Väiksema vähi eest maksad 25. Vähid elavad peale kinnipüüdmist 20 tundi, kui just keegi neid enne ära ei söö ja nende piinasid ei lõpeta. Sõrad on maha lõigatud neil ning aegajalt tõstetakse neid sealt klaaskastist inimestele näitamiseks ning loobitakse siis sisse tagasi üksteise otsa nagu oleks tegu puuhalgudega. Kui ma poleks teadnud, et ilma sõrgadeta vähkide vette tagasi laskmine on nende piinade pikendamine, sest söömiseks vajavad nad sõrgu, oleks ma neid sealt ostnud ja merre viinud tagasi. Parem kiire surm, kui pikk piinlemine... Kuigi kui keegi neid kiirelt ära ei söö, siis ka see 20 tundi järelejäänud elu on piisavalt piinavalt pikk, kui istud seal klaaskastis.

Viimaseks õhtuks olin juba piisavalt karastunud nende nägemisest, et suutsin ühe vähi piinad lõpetada ja ta omale söögiks tellida. Oma osa selles oli ka tolle restorani ainsal inglise keelt kõneleval töötajal ehk peakokal (kena meesterahvas), kes nii ilusasti rääkis sellest, kuidas ta teda valmistama hakkab ja millised maitseained ja San Francisco mõjutused Galapagose knihviga tulema hakkavad, väikese Cayenne kickiga kõige lõpus, mitte liiga tugevaga aga paraja järelmaitse jätvaga.. Igastahes see jutt oli väga isuäratav. Mida suudab üks õnnetu vähk ühele kenale ilusa jutuga peakokale vastu panna?

Kohalikud restoranid üritavad turiste enda lauda meelitada peamiselt vähkidega või suurte punaste kaladega, keda ainult Galapagosel leida võib. See suur punane kala ei pidavat eriti hea olema, aga lihtsalt teda kuskil mujal peale Galapagose ei ela, sellepärast ostetakse. Tolle punase kala hinda ma ei käsinud, akki oli 20-25 kala eest.

Kui tahad lihtsalt tavalist kala süüa, siis maksad 10-12. Kala on selline käntsakas nagu liha tavaliselt on. Suur halli värvi taine tükk ilma luudeta, nagu oleks vaala küljest raiutud. Tegelikult oli vist tuur või tursk või misiganes parajasti võrkudesse jäi. Igastahes peab igavesti suur kala olema, forellist ja lõhest kindlasti suurem.

Kusjuures ma ei õginud ennast seal paksuks, kuigi söök oli hea. Kogu selle aja jooksul sõin ma ära rohkem kala, kui kunagi varem elu jooksul (kui kalapulgad mängust välja arvata). Kaladieet ja keskmiselt 23 kilomeetrit kõndimist päeva jooksul ning tund-kaks ujumist sinna lisaks, aitasid neljal kilol seljast kaduda.

Aga et söögist rääkimine kõhtu tühjaks ja õgima jälle ei ajaks, siis natuke linnapilte linna turistikama poole pealt - rannapromenaadi ümbrus.

Santa Cruzi peamine turismiobjekt on Charles Darwini keskus, kus kilpkonni kasvatatakse, hautakse munasid ja kasvatatakse kuni nelja-aastasteni, et nad siis turvaliselt vabasse loodusesse lasta.  Kõik kruiisid käivad Santa Cruzi tutvustava osana sellest kohast läbi. Atraktsioonid on siin saartel külastajatele tasuta, välja arvatud eraisikute omad. Selle pealt tuleb omapäi reisides ka kõva kokkuhoid, võrreldes kruiisilaevade hindadega. Saarte vahelise liikumise ja väikesaarte trippide eest tuleb vaid maksta.

Põllumehed pole erilises vaimustuses kilpkonnadest, sest nad söövad nende saagi ära, aga mitmed on halva heaks pööranud ja hoopis oma aias jalutavaid kilpkonni raha eest turistidele näitama hakanud. Turistide arv kasvab järjest ja viimastel aastatel on paarisaja tuhande külastajani aastas jõutud. Seega paras turismibuum, nagu Islandilgi. Järjest rohkem ehitatakse hotelle ja saared muutuvad järjest rohkem kuurortite sarnasteks, mitte pole metsiku looduse keskel elamine enam.
Linna atraktiivseim atraktsioon on aga kalaturg, kus võib näha erinevaid kinnipüütud kalasid ja vähke ning nende ümber tiirlevaid suuri linde ja kohalikku ahnet merilõvi, kes endale kalapalasid nurumas käib kalamüüjatelt.

Santa Cruzil võib ka mõningaid mereiguaanasid peesitamas näha. Need elukad on mu uued lemmikuimad loomad nüüd. Kilpkonnad vaatasid kõik inimesi jube vihkava pilguga, mis on muidugi ka arusaadav peale kõiki neid kilpkonnasupi aastaid. Aga ikkagi - paganama pikk viha neil. Kuigi kilpkonnade eluiga arvestades, võibolla polegi nii pikk viha. Lihtsalt tuleb nende ajaarvamise järgi asju mõõta. Mereiguaanad olid ägedad hevikad. Piisavalt hirmuäratava välimusega, et saaksid tuusalt lebotada, ilma et keegi nina ette tõmblema tuleks nii väga, aga tegelikult head flegmad tüübid.

Jalle teel.

Kuulsad klassikud on öelnud, et hullud ajad nõuavad hulle inimesi. Täiendaksin seda, et odavad lennupiletid nõuavad samuti hulle inimesi. Näiteks selliseid, kes on valmis kolm päeva reisima, et sihtpunkti jõuda...
Esimene päev.
Dublin - Birmingham - Madrid. Kohalikud odavlennufirmad Ryanair ja Iberia Express, ainus meelelahutus ja söök on see, mille ise kaasa võtad või pardalt ostad.

Madridis veetsin öö hostelis, Tirso de Molina metroopeatuse lähedal. Sealkandi restoranis sõin õhtusöögiks paneeritud ja praetud juuksekumme, aga vähemalt vein oli odav ja hea. PS toidu originaalnimetus oli paneeritud kaheksajalg vist. Mu hispaania keel on jätkuvalt väga nõrgal tasemel.
Teine päev.
Järgmisel päeval oli lend Mehhikosse. Lennujaamas ostsin peekoniga burgeri. Burger oli seest täiesti toores, seega jäi minust sinna maha. Sõin burgerisaia koos peekoniga ainult. Kui Barcelona kandi toiduelamused olid väga head, siis Madridis ma enam süüa ei julge vist mujal kui McDonaldsis...

Aeromexico lennuk oli suur ja udupeen. Akendel sai klaasi tumedust ise määrata, mitte polnud luuke mida akna ette tõmmata. Söök oli väga hea, veiniga oldi lahked, nagu ka muude jookidega. Filme jõudsin ara vaadata nii 6 tükki, valik oli väga lai. Vahepeal lendasime orkaan Irma tegevuspiirkonna lähedalt mööda. Kui mujal olid pilved väga palju lennukist allpool, siis seal kohas oli pilv väga kõrgele üles kerkinud.

Kolmandasse päeva jõudmine.
Mehhikos oli lendude vahe 6 tundi. Tund sellest kulus lennujaamas lennuki parkimisele ja lennujaamast välja kõndimisele. Mexico City on kõige suurem linn, mida ma iial näinud olen. Ausalt. Ja ma olen käinud nii Torontos, Delhis kui New Yorkis. Hiina ja Jaapanisse ma siiski pole veel jõudnud. Tükk aega lendasime üle linna ja see ei paistnud lõppevat. 9 miljonit inimest ikkagi elamas seal...

Linna mineku jätsin seekord vahele. 5 tundi ei paistnud piisav aeg nii suure linna ja lennujaama kohta. Tagasilennul on lendude vahe 10 tundi, siis lähen. Aga oma Mehhiko elamuse sain ikkagi kätte. Jube uni tikkus peale kogu aeg, kodusema aja järgi oli ju kell umbes 5 voi 6 varahommikul ikkagi ja lennukis mul und ei tulnud, lend oli täpselt keset päeva. Algas kell 2 ja maandudes oli Mehhikos kell 5 ehk kuskil 10 õhtul koduse aja järgi. Lennujaamas istudes aga tiksus siis mu öine uneaeg. Magada ei julgenud lennujaamas, sest transiitreisijate jaoks polnud eraldi tsooni. Ootasid lennujaamas koos igasuguste suvaliste inimestega, kes võisid otse tänavalt sinna sisse astuda. Oma fotoka kaotamisega enne sellist reisi ma ei julge riskida. Seega tiksusin seal pingi peal niisama ja võitlesin unega. Korraga paar minutit enne keskööd tekkis rongi lähenemise hääl. Ma olin lugenud, et kuskilt peab lennujaamas metroo linna minema, aga polnud õiget kohta üles leidnud. Mis seal ikka, hääl on, järelikult on kuskil lähedal see rongipeatus siiski...
Siis hakkas põrand rappuma nagu oleks metroo otse põranda all. See tundus juba tiba kahtlasem. Ja siis hakkasid pingid kiigutama inimesi. Inimesed olid segaduses. Ja siis see tuli. Korralik maavärin, koos kõikuvate seinte ja lainetava põrandaga ja pommiplahvatust meenutava müraga. Rahvas kargas püsti, paar lennujaama töötajat karjusid hispaania keeles ja viibutasid ukse poole ja panid ise elu eest jooksu. Rahvas siis samamoodi. Kõik jooksid elu eest, tunne oli nagu jookseks tormise mere peal. Ma polnud korraliku eurooplasena esiti kindel, kas tegu oli pommiga voi maavärinaga. Kui pomm, siis peaks rahvamasse vältima, et mitte järgmise enesetapja poole joosta. Kui maavärin, siis peaks majast välja saama, enne kui lagi kaela kukub. Kuna lae kaela kukkumine oli reaalsem oht sel hetkel, jooksin välisuste poole, ise kogu aeg lakke vaadates, et teaks eemale hüpata, kui see alla tulema hakkab. Rahvas seisis õues nii pool tundi, järeltõuget ei paistnud tulevat, seega hakati sisse tagasi minema. Jumal hoidis meid sel öösel. Natuke eemal, kus epitsenter oli, tundsid umbes 90 inimest viimast korda elus maavärinat ning muid ilmalikke tundeid. See 8.2 pallise tugevusega maavärin oli sajandi suurim Mehhikos. Mul on ikka au olnud ajalooliste sündmuste keskel olla. Balti keti ajal Lilli piiripunkti lähedal ja Pärnu jaanuaritormi aegse uputuse ajal Pärnus jahtklubis uppuvaid autosid ja maju vaatamas. Nüüd siis seda maavärinat tunnistamas. Kes teab, mida põnevat tulevikus veel juhtuma hakkab.

 Lennujaam pidas kenasti vastu. Natuke kärises mõnest kohast, mõned klaasid purunesid, kaubaautode koormad vedelesid maas laiali, asfaltteedel olid mõrad sees. aga ikkagi. Kõik oli korras.

Lend hilines vaid tunnikese ja kuue tunni pärast olin Ecuadoris. Guatemala piirile lähenedes oli mingi järgmise orkaani tegevuspiirkonna kandist näha valgusshowd. Pikne oli korralikult paugutamas seal kuskil. Lugesid kolmeni ja käis uus sähvatus.

 Ecuador on väga mägine maa. Kes Quito kanti reisib, peab arvestama mägede õhuga ja võimaliku mägedehaigusesse jäämisega. Mägedehaiguse vastu on olemas mingid tabletid. Ma olin ainult lennujaamas mõned tunnid, ei saanud midagi aru. Enne ärasõitu olen seal päevakese, siis näeb ara, kas oleks pidanud tabletid ostma või elan üle.

Enne viimasele lennule pääsemist, pidin maksma 20 dollarit, täitma pabereid, laskma kotid üle kontrollida, et ühtegi õuna ega tilliseemet ega muud orgaanilist materjali kaasas pole ja sain seejärel tähtsa paberi, et võin lennule minna ja maaleminekuks samuti luba olemas. Viimane lend siis oli Galapagosele. Vahemaandumine Guayaquilis. Lennukis ekraanid ei töötanud, aga vahemalt anti sändvitse ja kohvi või karastusjooke.

Naiivselt olin arvanud, et Galapagos on mingi rikaste pensionäride sihtkoht. Tegelikult oli lennuk täis noori inimesi, pooled neist meenutasid Nullkulu, kes tema blogi teavad. Väga tore väikese community feeling oli kuidagi seal lennul. Hulk inimesi, kes on sarnaste eluvaadete ja huvidega koos minemas oma unistuste sihtkohta. Suvakaid satub siia väga harva, sest tegu on päris kalli kohaga, mis paljudel reisiisu ära võtab, lisaks puuduvad luksusreisi mugavused nagu soe vesi ja kiire internet. Lennupiletid Ecuadorist Galapagosele maksid  üle 100 euro rohkem mul kui Madrid-Mexico-Ecuador edasi-tagasi lend, see viimane oli siis 260 eurot Aeromexico paari kuu taguse kampaania ajal.
Suurem osa rahvast läks lennujaamast oma kruiisidele, päris palju oli ka neid, kes omapäi seiklema tulid.  Kommentaaridest olin lugenud, et raske on Baltra saarelt, kus lennujaam asub, leida transporti kõrval oleva suure Santa Cruz saare peale, aga tegelikkus oli odav+kiire+lihtne. Buss viis saartevahelise kanali juurde sadamasse tasuta, paat Baltra saarelt (kus lennujaam asub) Santa Cruz saare sadamasse maksis 1 dollar, buss sadamast Puerto Ayorasse maksis 2 dollarit. Bussil oli kas üks või kaks peatust enne lõpp-peatust Puerto Ayora sadama juures.

Majutus on kolm päeva siin saarel tuuripaatide sadama lähedal, 20 eurot öö. Kõrvaltänaval on kohalike restoranid, suured vähid on 20 dollarit, aga mu jaoks on vastumeelne lasta kedagi tappa spetsiaalselt minu jaoks. Seega sõin eelnevalt surnud kala, mis maksis 10 eurot. Kanaga praed on 8 eurot. Ja keelatud menüü hindasid ei küsinud. Seal olid siis kirjas kõik looduskaitse all olevatest elukatest road.