Saturday, August 27, 2016

Meet me halfway ehk põrgukuumus Madridis.

Ainus otsetee Dublinist Tallinna on Ryanairiga. Sageli on otsetee kolm korda kallim kui ringiga minemine, samuti on probleemiks see, et Ryanair ei paku lendudel üksi reisivate laste jaoks saatjateenust. Iga suve alguses ja lõpus otsitakse FB grupis lahkeid inimesi, kes kellegi lapse oma piletiga seoks ja seega reisimise vanavanematele suveks külla võimalikuks teeks. Kui kedagi ei leia, siis kas jääb reis ära või peab lapsevanem ise reisima. Esimese maailma probleemid...

  

 Meilgi on iga suve alguses ja lõpus põnev otsida, millise ringiga seekord Eestisse minna või sealt tulla. Kui Eestisse läksime sel suvel igavalt otse, siis tagasi saime seekord ühe pojakese eriti suure ringiga. Originaalpilet oli Tallinnast läbi Brüsseli Madridi, aga Eesti au ja uhkus, tema oma lennufirma Nordica, jäi lennuga kolm tundi hiljaks, nii et variandid olid, kas öö Brüsselis hotellis veeta, mis üksinda reisiva alaealise lapse puhul kahtlane pakkumine tundus. Teine variant oli hommikune lend LuftHansaga läbi Frankfurti seekord. Ma enam ei imesta, et Estonian Air pankrotti läks, kui sedasi kahjutasusid peab maksma kogu aeg. Kuigi ma ei tea, kas EA-l oli nii palju hilinemisi, kui Nordical praegu tundub olevat.



Igatahes Tallinnast saadeti pojake järgmise päeva varahommikul lennusaatjaga läbi Frankfurti Madridi. Madridis olime tal vastas. Mul endal oli vastas pool Hispaaniat. Esiti arvasin, et Madridi lennujaam ongi nii busy alati, pole ma ju seal varem käinud. Aga tuli välja, et rahvamassid ja telekaamerad olid hoopis saabuvate olümpiakangelaste jaoks väljas. Terve Hispaania tiim saabus enamvähem samal ajal kui mina tittedega. Ühtlasi saabus mul mees olümpialt tagasi Madridi kaudu. 



Saime paar päeva Madridis oma suvevaheaega pikendada. Hea mõte see polnud. Ilm oli liiga kuum ehk 37 kraadi harjumuspärase 17 kraadi asemel. Mees oli peale kahte nädalat olümpial töötamist väsinud ja kippus igal pool magama jääma. Mina olin väsinud peale kahte nädalat tittedega kodus olemist ja kippusin igal pool tigedaks saama kiiresti. Piltide pealt tundub Madrid isegi ilus linn olevat, aga suvisel ajal ma koos lastega sinna rohkem ei lähe. Üksi läheks küll. Istuks kuskile tänavarestorani maha ja võtaks mõne maasikamargariita ette. Rohke jääga. Ja sedasi kuni keskööni, siis oleks alles paras temperatuur, et linna peale vaatamisväärsusi võiks imetlema minna.



Mõned päevad veel ja siis on aeg järgmise poja lennuni. Temaga tuleme ainult Helsinki kaudu, nii et peaaegu otse ja omadega. Sest soomlased on ju ikkagi sugulasrahvas ja Finnair peaaegu Eesti oma kompanii seetõttu. Kui väga õnnelikud oleme, siis saame ka Karjala pirukat lennukis ja Vantaa lennujaamast sinist ginni kaasa osta. Peale seda võib jõuluhooaeg alata. Kuigi mõnes Iiri poes algas jõuluhooaeg juba pea kuu aega tagasi. Kohe 1. augustil. Nii see eluke meil siin Iiris käibki. Peale Pätrikupäeva algab suvi. Kuna suvi on liiga vihmane ja külm, siis saab sellest kiiresti siiber ja kohe poolest suvest siis hakkabki hoopis jõuluaeg. Kõik inimesed armastavad ju jõule! Ja peale jõule algab jällegi Pätrikupäev. Aasta möödub kui Alicel teeaeg imedemaal. Ühe teetassi tagant teise teetassi taha.


“Take some more tea," the March Hare said to Alice, very earnestly.
"I've had nothing yet," Alice replied in an offended tone, "so I can't take more."
"You mean you can't take less," said the Hatter: "it's very easy to take more than nothing."
"Nobody asked your opinion," said Alice.”


“The Mad Hatter: "Would you like some wine?"
Alice: "Yes..."
The Mad Hatter: "We haven't any and you're too young.” 
― Lewis Carroll, Alice in Wonderland

Monday, July 18, 2016

Kunstisaalis, kunstisaalis...

Amsterdamis Van Goghi muuseumi sissepääsu otsides avastasime veel põnevama muuseumi - MoCo muuseumi (Modern Contemporary Museum). Kui Van Goghi muuseum oli udupeenes modernses uusehitises, 

siis Moodsa Kunsti muuseum oli vanas auväärses majas. 

Ning sisustamisse poldud suhtutud nii austustundega. Näiteks oli pissuaar lihtsalt ühe saali nurgas. Hetkel on seal muuseumis aprilli algusest saati sees olnud kahe kunstniku näitus - Banksy näitus Laugh Now ja Warhol'i Royal. Banksyt võimalik imetleda oktoobri lõpuni ja Warholi esimese septembrini.
Banksy on kuulus graffity kunstnik, kelle tegelik isik pole kindlaks tehtud, aga kahtlused on ühel Bristolist pärit kunstnikul püsima jäänud. Filmi Banksyst  näidati kenast võlvitud saalis, mis oleks nagu purjus maalrite peokoht olnud enne seda. Filmi nimi Exit Through the Gift Store, väga huvitav ja väga pikk film.

Nagu ka eelmises tsitaadis öeldud, siis kunsti eesmärk oli selles muuseumis mugavustsoonist väljumine, mitte kunstnike püüdlus surematuse poole. Seinal rippus ka Banksy teine tsitaat, mis kõlas umbes nii, et Ma arvan, et on tore muuseumis esitletud olla vist. Banksyl on see käesolev näitus siis esimene kord muuseumis, algas tema teekond tänavatel salaja graffiteid tehes, politsei eest põgenedes ja lõpuks oli ta nii kuulus, et tema teoseid müüdi jubeda raha eest. Ka kõik nännipoe asjad seal muuseumis olid jube kallid, postkaardid maksid Van Goghi muuseumis 1 euro ja t-särgid paarkümmend eurot, MoCo muuseumis olid postkaardid 3.49, t-särgid 50 eurot jne. Warholi asjad seejuures veidi odavamad, kui Banksy omad.

































Siin lihtsalt mõned pildid lagedest ja aknamosaiikidest, mis mulle meeldisid. Vanad majad on alati huvitavad oma ajalooliste elementide poolest.