Meri.

Pärast kasse ja söömist on järgmine tore asi meri. Eriti suuremat lainetega meri. Kohe nii suurte lainetega, et need liiga uudishimulikud poisid märjaks pritsivad ja beebi üllatunult silmi pilgutama paneb, et kust need veetilgad talle keset päist päikeselist päeva keset nägu järsku said.

Kui ma kunagi penskariks saan ja mitte midagi enam teha ei ole, sest sellel ajal ma tõenäoliselt enam lennata ei julge ja bussireis Belfasti võtab ainult kolm tundi aega, siis hakkan merd maalima. Võtan oma paberid ja pintslid kaasa ja istun kuskile Giants Causewayle või Cliffs of Moherile maha ning hakkan maalima. Või lihtsan prindin enne foto suurele paberile välja ja siis teen nägu nagu ma ise oleks seda maalimas. Kujutan ette, kui palju austajaid mulle selja taha siis koguneks, kellele ma võiks pakkuda raha eest portreede maalimist. Kuigi minu tegeliku joonistamisoskuse juures oleksid need portreed umbes taolised