Daytrip Helsingisse. Pealtkuulatud kõnelused.

Pikk päev Helsingis selja taga, istusin magav tita süles praami mängutoa ukse juures, sellal kui meie sel-hetkel-mitte-nii-kohutav neljane mängutoas ennast rongiraja kõrvale järgmiseks kaheks ja pooleks tunniks sättinud oli. Kolm lauda seal mängutoa ees oli, ühes siis meie, teises seltskond varajasi puberteete vanuses 11-13 aastat välimuse järgi, vist oli 4 last ja täiskasvanu nimega Anne, kolmandasse lauda maandus välimuselt umbes 65-75 aastane vanaema koos 6-aastase pojatütre Liisiga. PS. Kõik nimed muutmata kujul.

"Näed Liis, mängutuba on seal, mine mängi, aga mitte kauaks ei jää sinna! Viie minuti pärast tule ennast näitama siia," teatas vanaema kamandaval toonil ja istus laua taha.

"Nii, lapsed, mida teie teha tahate. Jaotame ära, kuidas aega plaanime. Mina tahan kindlasti minna shoppama 10-15 minutit. Mida teie teha tahate veel?" uuris samal ajal Anne. Kuna lastel plaane polnud ja mängutoast piisas, aitas Anne neil telefonid wifi levisse ja jättis neile shokolaadid koos hoiatusega, et asju ilma valveta ei jäetaks ja et keegi kogu aeg lauas istuks. Ning shoppama ta läks.

"Liis! LIIS!!!! Ma ju ütlesin, et ei jää sinna nii kauaks!" kriiskas vanaema üle saali kahe minuti pärast. "Missa tõmbad seal ringi! Istu maha ja joo oma mahl ära!" Kuulekas Liis istus maha ja jõi natuke mahla, seejärel üritas tagasi mängima minna.

"Liis! LIIS!!! Kussa nüüd lähed, pole vaja kogu aeg ringi tõmmata seal. Ise juba näost punane peas. Istu maas!" Liis vaatas kurvalt mängutoa poole ja ütles oma vaikse häälega, et ta läheb ütleb sõpradele siis, et ta ei saa enam mängima tulla.

"Liis! LIIS!!! Missa lõugad nii kõvasti, näed, et väike tita magab seal! Vaikse häälega räägi!" kriiskas vanaema selle peale jälle üle poole laeva. 

Liis läks mängutuppa oma sõpradele ütlema, et ta ei saa enam  mängima tulla ja vanaema uuris sellel ajal tähtsa näoga oma telefuuni. "Poisid! POISID!!! Te olete noored ja teate tehnikaasjadest kõike. Miks mu telefon ütleb, et levi ei ole?" pöördus vanaema teise laua puberteetide poole. 

"Eee... Ma ei tea," sõnas üks poiss, kes tema pilgu alla sattumisest kohmetuks muutus ja kelles sissejuurutatud abivalmidus välja lõi. "Lennart on aasta vanem, tema teab. Lennart, miks vanatädil levi ei ole?"

Lennart, kes oli meeleheitlikult üritanud ignoreerida vanatädikest ja teha nägu, et ta on oma telefonis oma asjadesse süvenenud, tõstis vastumeelselt pilgu oma telefonilt ja arvas, et äkki sellepärast, et siin umbes tuhat inimest seda kasutavad ja sellepärast on levi nii nõrk.

"Aga miks mul Soomes ka siis ütles, et levi ei ole. Näed valin numbrit null-null-neli-jne ja ikka ei lasknud helistada ja Liisu telefonilt sain ilusti samal ajal helistada." nõudis vanaema uut vastust ja polnud eelmise versiooniga päriselt rahul.

"Ma ei tea siis," teatas Lennart tüdinenult ja teised lapsed läksid kiiresti mängutuppa jättes vaese Lennarti üksi sinna vanatädi telefoniprobleeme lahendama. Vanatädi aga võttis Liisi telefoni ja proovis selle pealt helistada ning saigi oma pojakese kätte, et talle teatada, et nad on nüüd varsti tagasi ja Liis tahab tema juurde tulla Sauele ning et nad saavad ta homme õhtul kätte. Pojake selle vastusega päris rahul polnud ja tahtis ise Liisilt küsida, kas Liis tahab koju või vanaema juurde minna.

"LIIS!!! LIIS!!! Ma ju ütlesin, et ei tõmba ringi. Isa tahab sinuga rääkida. Ta kohe helistab uuesti, istu siin ja oota. Ja ütled, et tuled Sauele minu ja vanaisa juurde, pole tal vaja keset ööd sõitma hakata. Ei, ei helista ise. Ta kohe helistab, oota natuke."

Minutid jooksid, aga keegi ei helistanud, seega andis vanaema lõpuks lapselapsele järele ja lubas tal ise isale helistada. Liis ütles telefoni, et ta vanaema käskis tema juurde ööseks minna Sauele. Isa käskis telefoni vanaemale anda ja vanaema sai pragada, et lapsel valida ei lase, kas tahab koju või vanaema juurde.

"Issand jumal, mina ei ütelnud midagi, mis ta ajab," ajas vanaema kõik tagasi. "Miks sa ajad sellist juttu Liis, et mina käskisin öelda sul, et vanaema juurde pead minema. Kuhu sa Liis siis minna tahad lõppude lõpuks? Otsusta ükskord ära!"

"Ma lähen koju siis," ütles Liis segaduses.

"Selge, hakka kohe astuma siis!" käratas vanaema talle solvunult peale ja veelgi rohkem segaduses Liis vaatas laevaakna poole, kust ainult vesi ümberringi paistis olevat. Ehk mõtles vanaema, et hakka astuma mängutoa poole siiski ja Liis pani selle poole jooksu.

"LIIS!!! LIIS!!! Tule pane juuksed ilusti patsi, missa tõmbad jälle ringi sedasi!" käratas vanaema tigedalt järele, aga Liis kadus mängutoa batuudi kindlate seinte vahele, paar lühemat juuksesalku kõrvade peal lahtiselt lehvimas.

"Lennart! Lennu! Mida sa istud siin, keegi ei varasta neid asju ära, tule mängima!" keelitas üks tüdruk lauas asju valvavat poissi kohusetunnet nurka viskama. 

"Ei saa, Anne ütles ju, et keegi peab kogu aeg siin istuma ja asju valvama!"

"Keegi ei võta neid!" veennis tüdruk edasi. "Mida sa pidurdad siin, lähme tagaajamist mängima."

"Ma ei saa, keegi peab lauas olema kogu aeg ju kuni Anne tuleb!" jäi Lennart enesele kindlaks. Au ja uhkus tema vanematele, kes on nii enesekindla kohuse- ja vastutustundliku lapse kasvatanud! Tüdruk aga viskas juuksed üle õla ja jooksis mängutuppa. Lennart oli tema jaoks mõttetu pidur, kellest ta aru ei saanud.

Ülejäänud aeg laevas möödus suuremate draamadeta. Anne tuli tagasi, Lennart läks mängutuppa kiiresti peale Anne tulekut. Abivalmis poiss tuli laua juurde tagasi veel ja palus Annet, et ta telefonilevi probleemis vaevlevat vanatädi aitaks. Häda nende liiga abivalmite ja suurte südametega lastega ikka! Peale ühiste teemade lõppemist Annega ehk et ka Anne ei teadnud midagi telefonilevi puudumisest Soomes ja laevas ja arvas sama mis Lennart, et laevas liiga paljud inimesed seda lihtsalt kasutavad, leidis vanaema, et kohvikuleti taga töötav naisterahvas on veel parem jutukaaslane. Eriti selle tõttu, et ta ei saanud oma leti tagant kuskile minna ja pidi kõik ära kuulama, mis vanaemal rääkida oli. Ja rääkida oli vanaemal palju. Noorus, raibe, on ju nii hukka läinud! Ainult istuvad oma nutitelefonides!