Friday, September 22, 2017

Plaza Sur ja ujumine hai kannul

Pärast eelmise päeva õrna merehaiguse välja magamist, olin valmis uutele väljakutsetele vastu astuma ehk järgmisele daytripile asustamata naabersaarele minema. Vahepeal olin saanud nii targaks, et hommikusöögiks ostetud saiakest oskasin juba kohalike röövlindude eest kaitsta ning enam ennast nende süütutest sinistest anuvatest silmadest petta ei lasknud. Ostku ise omale saia, siis näevad, kuhu raha läheb!




Plaza Surile minek algas veidi üle pooletunnise bussisõiduga Santa Cruzi teise äärde, kus oli see sama paadisadam, mida ka lennujaamast tulles läbinud olin. Sellest sadamast oli minek kummipaadiga katamaraanile. Seltskond oli inglise keelne, suurem osa ameeriklased, sekka kolm sakslast, kellest üks oli USA ülikoolis õppinud ja ameerika aktsendiga inglise keelt rääkis saksa aktsendi asemel. Tema isa ja ema olid siiski korralikud ze germansid. Väga tore seltskond oli ja kui esimene kohmetus möödas, oli tõeline oma seltskonna tunne. Üks ameerika tädidest oli kruiisiga isegi Tallinnas käinud ja arvas selle väga ilusa linna olevat. Tema sõbranna aga väga ei teadnud varem sellest Estantsiast miskit, kuid arvas selle väga põneva olevat. Ta oli üldse väga vaimustatud kõigest uuest ja tõelise seltskonna hingena sotsialiseerus kõigiga, isegi selle itaalia neiuga, kes inglise keelt ei osanud. Ameerika tädil olid ka itaalia juured, seega ta oli väga huvitatud itaalia paarikesega suhtlemisest ning lohutas lõpuks itaalia neidu, et pole hullu, paari aasta pärast kui nad ehk jälle kuskil kohtuvad, on neiu vast juba nii palju inglise keelt selgeks õppinud, et nad saavad vabalt suhelda. See, et ta ise võiks itaalia keele selgeks õppida, ei tulnud talle pähe.





Etteruttavalt ütlen ära, et see ei ole kõigi inglise emakeelsete suhtumine siiski. Päris Inglismaa inglane tundis näiteks väga kohmetust järgmisel daytripil, et inglisekeelsed eeldavad, et kõik peaksid inglise keelt oskama. Ta ise purssis nii palju hispaania keelt, kui vähegi oskas, mitte ei üritanud inglise keelt kõiki rääkima panna. Mina olin piisavalt nii ülbe, et üritasin teisi inglise keeles rääkima panna. Kuigi reisi lõpuks olin hispaania keeles peamised väljendid siiski meelde jätnud, sest keegi kurat ei tahtnud minuga seal inglise keeles rääkida.





Aga Plaza Suri trip oli tore. Läksime katamaraaniga, mis tähendas, et see ei loksunud nii hullult kui kaater. Keegi merehaigeks ei jäänud. Kui aus olla, siis ka lainetust ei olnud nii palju kui eelmisel päeval. Päike paistis ja minu eelmise päeva läbi pilvede saadud päikesepõletus sai veel korralikuma kihi põletust juurde, nii et üks ameerika vanatädike mind oma päikesekreemiga tohterdama asus. Tema oli juba paar kuud Ecuadoris ringi rännanud, sest ta sõbranna elavat nüüd sellel maal, et odavas riigis oma pensionipõlve mugavalt mööda saata. Koos temaga sain ma jagada oma vaimustust kohalikust heast kohvist, mil polnud mõrudat kõrvalmaiku nagu muidu musta kohvi juures mujal olnud on. Ecuadori kohv on kuum ergutav mahedamaitseline jook, tõeliselt nauditav!





Plaza Sur oli üks mu reisi tipphetki. Seda siis positiivsete elamuste poole pealt. Tõeliselt kaunis saar, mitmevärviline, huvitav ja loomarikas. Seal oli sünnitav merilõvi kohe paadisilla kõrval, kes meie saaretuuri lõpuks polnud veel asjaga sedapsi saanud. Karjus ja vaevles seal edasi oma punnis kõhuga.

Seal oli ülbe isane merilõvi, keda tükk aega paadisillalt minema peletada tuli, et inimesed sillale pääseks.




Seal oli veel hunnik teisi merilõvisid nii kaldal kui vees.





Peale selle olid seal iguaanad, kes oma naeratavate nägudega inimesi huviga jälgisid ja aegajalt kannul käima hakkasid.





Veel olid seal mitte nii õnnelikud iguaanad, et mitte öelda, et päris õnnetud iguaanad, kes kividele luukeredeks kuivanud olid. Surm käib ringi ka paradiisis.


Lisaks oli hunnik linde. Nii suuri kui väikeseid varblasi. Kalu püüdvaid ja kaljudele pesasid tegevaid jne.

Ja laavasisalikud ning krabid  ja mereiguaanad loomulikult. Neid oli igal saarel kamalute kaupa.





Ka söök oli seal katamaraanituuril kõige parem, mida sealkandis üldse sain. Kokaonu hakkas põhimõtteliselt kohe süüa tegema, kui paat liikuma hakkas ja kooris ning küpsetas seal hoolega. Ka veganitele tegi oma söögi, kuigi veganid tundusid veidi pirtsutavat. Kõigesööjad panid kõik oma kalapraed nahka koos juurviljade ja salatitega, paljiud küsisid veel lisa ka. Nii et midagi alles ei jäänud peale selle, mis veganite taldrikutel alles jäi.





Pärast saarel jalutamist ja lõunat oli aeg tagasi alguspunkti poole minna, ehk kuskile Baltra ja Santa Cruzi vahelisse kohta, kus meie snorkeldamiskoht oli. Varasemalt oli Plaza Suri ümbrus väga pop snorkeldamiskoht olnud, aga pärast seda kui tiigerhai ühe turisti nahka pani, seal enam ei snorkeldata. Üks väikepaat oli siiski meie saaretripi ajal sinna sukelduma tulnud. Ka orkasid on vahel sealkandis nähtud merilõvidega mängimas, noh umbes nii nagu kass hiirepojaga mängib...

Meie snorkeldamiskohas oli hea selge vesi, palju kalu ja reef sharkid. Haid, aga pisikesed sellised. Parasjagu nii pisikesed, et heal juhul ainult pool käsivart paneks nahka, kui tal kõht tühjaks läheks ja sa ta nina ees just siputama juhtuks. Suurema osa ajast istusid need haid kalda äärtes kivide all või koobastes, nii et saba vaid paistis välja. Kui väga ebamugavalt palju inimesi ümber tekkis, siis hai põgenes teise kohta, nii et neil, kes ei snorkeldanud ja kummipaadiga seal niisama vett vaatasid, oli veidi põnevust kilgata paadil, et hai! hai! näe ujub sinnapoole just!


Muuseas, kui keegi peaks minema Galapagosele kunagi lähitulevikus, siis soovitan soojalt oma wetsuit kaasa osta. Vesi oli külm ja tuurikorraldajate antud wetsuitid olid liiga väikesed ja liiga vanad. Rebenenud ja õhukesed ja paigatud või ikka veel augulised. Sooja nad oluliselt ei tundunud pidavat. Kõik teised lõdisesid, eriti see mees, kellel ei ulatunud selja tagant lukk kinni. Mul oli soe oma kaasatoodud wetsuitiga. Maksis paarkümmend eurot ja oli tehtud spetsiaalselt briti külmade vete jaoks, mis on siis alati veel külmem kui vesi Galapagosel. Briti saartele veel mõeldes, siis Plaza Sur oli sarnane veidi Giants Causewayga. Ka seal avanes iga järgmise käänaku tagant veelgi võimsam ja kaunim vaade. Erinev Galapagosest, aga ikkagi ilus. Ilu jaoks ei ole ühtlast standardit, ilu on paljudes erinevais asjades. Mehed peaksid seda hästi teadma - ka naisi on palju ilusaid, kuigi nad kõik on erineval moel ilusad.













Ja õhtu lõppes jällegi kalaprae ja õllega restoranidetänaval. Viimane õhtu sellel saarel.

Wednesday, September 20, 2017

Santa Fe

BBC näitas vahepeal väga head loodusseriaali Planet Earth, saadaval ka dvd-na. Seal näitas nii Galapagose mereiguaana kolooniaid kui ka merilõvide kolooniaid. Galapagose suurim merilõvide koloonia asub Santa Fe saarel. Seega oli sellele saarele päevatrippimine mu suurimaks tahtmiseks kõigi muude huvi pakkuvate asjade kõrval ehk siis hiidkilpkonnade kõrval. Santa Cruzil saingi broneerida nii päevatripi Santa Fe-le kui ka järgmisel päeval pärast seda Plaza Surile, mis oli kolmandal kohal mu top 10-s. Pigem oleksin eelistanud Bartolome saart, kust avanevad imelised vaated teistele saartele ja on üks maalilisemaid saari sealkandis, ühtlasi ka kõige pildistatum saar, aga sinna saarele olid kõik päevatripid välja müüdud nendeks kaheks päevaks, mis mul selle kandi jaoks planeeritud olid. Seeega Bartolome asemel sai valitud Plaza Sur.
Kui need päevatripid varakult internetis broneerida, siis on hind Plaza Surile 165-195 ning Santa Fe-le 175, Bartolomele 225-265 dollarit. Kui kohapealt osta, siis on hind Plaza Surile 100, Santa Fe-le 135, Bartolomele 160 dollarit. Bartolome tundub ainus selline saar olevat, millele kohta raske saada, teisi oli valikus küllaga. Samuti peaks kiirpaatidele piletid päev-kaks varem broneerima, sest tegu suht väikeste paatidega ja odava hinna tõttu kipuvad täis saama kiiresti. Kiirpaat käib siis Isabela-Santa Cruzi ja San Cristobali saarte vahel ja maksab samades reisibüroodes, kus daytrippe müüaksegi, 30-35 dollarit. Pakutakse ka North Seymore saart, mida üks reisimüüja väitis olevat parem trip kui Bartolome, aga internetist videot vaadates ei tundunud see nii ahvatlev variant mulle, kui need kolm, mis ma endale välja valinud olin võimalike sihtpunktidena. Hindu küsides tasub alati 4-5 bürood läbi käia, et enamvähem keskmine hind teada saada ja siis vastavalt müüja meeldivusele või hinnale valik langetada lõpuks. Ma valisin kena noore neiu, kes oskas inglise keelt piisavalt ja nägi ilus välja. Hinnad olid igal pool enamvähem samad.
Esimene merereis järgmisel hommikul kell 8 algas siis kummipaadisõiduga sadamast kaatri juurde.

Seltskonnas oli grupp mehhiklasi, tundus olevat enamvähem üks perekond kõik. Rääkisid väga head hispaania keelt. Inglise keelt mitte sõnagi. Aga läbi naeratuste keele ja kolmanda dimensiooni saime sõpradeks ja kogu vajaliku suheldud. Giid rääkis mingil määral inglise keelt, kuigi vaid teatud teemadel. Ma olin väga suure lainetuse pärast mures ja mõtlesin endamisi, et tavaliselt peale maavärinaid on ju tsunamioht ning pidasin pingsalt silmapiiri silmas, samal ajal kui pool paati merehaigusega võitles ja oksendas. Tsunamitundjad kunagi rääkisid, et nagu tumehall kardin oleks merel silmapiirile ette tõmmatud kui see hiidlaine tulema hakkas. Lisaks olevat siis meri kõvasti taandunud enne suurt laksu. Kardinaid ega lainete taandumist ei paistnud, meri möllas mõnuga edasi.
Küsisin giidilt, kas Galapagosel on tsunamisid olnud varem, aga giid naeratas selle peale ja hakkas seletama, et ei mereiguaanasid pole vaja karta, nad on täitsa ohutud taimetoitlased ja ei hammusta inimesi... Nojah. Hea seegi!
Mõned päevad hiljem kuulsin minust varem kohale jõudnud rändurilt, kes oli Isabela saarel olnud maavärina ajal, et terve saaretäis rahvast oli evakueeritud kohalikku kõrgeimasse kohta ehk vulkaani tippu. Mis arvestades tsunami suurust, ei ole eriti kõrge koht seal, sest Galapagos koosneb hunnikutest vulkaanidest, millede suurem osa on vee all ja vaid väike tipu osa on siis seda saare osa moodustamas. Aga vähemalt võeti midagi ette. Õnneks ei ole tsunamid kunagi Galapagosele jõudnud, muidu seal ei elaks enam kedagi, kes seal praegu elavad. Terve see ala pühitaks paljaks.
Pildistasin neid suuri laineid ja lõpuks jõudsime siis saarele. Kahlasime läbi vee, et kuivale pinnale jõuda ning mu kuradi fotokas, mida ma olin terve maavärina aegse öö Mehhiko lennujaamas valvanud nagu oma last, andis otsad. Mitte fotokas ise, aga selle patarei ja ma unustasin laadija kaasa võtta. Nagu ka spetsiaalselt selle tripi jaoks ostetud action camera, mida olin tahtnud snorkeldamiste ajal kasutada. Peab ikka teinekord varem oma asju pakkima hakkama... Vähemalt telefon töötas korralikult ja selle laadija mul oli kaasas.






Saarel oli kena valge liivarand, krabid kivide peal, liivapall, mis oli sama kõva ja sama suur kui lumepallid tavaliselt lumememmede peade jaoks on. Samuti oli seal mereiguaanade peatuspaik. Lebotasid ja soojendasid endid seal liival ja kivide peal kuni kehatemperatuur piisav jälle oli, et külma merepõhja sammalt sööma minna. Või mis iganes roheline ollus see merepõhjas kivide peal kasvab. Vahepeal aevastasid nina kaudu koos tatiga seda soola välja, mida nad koos samblaga sisse söönud olid.

Järgmises peatuspaigas pakuti välja snorkeldamine. Vesi oli sogane, aga üks suur kilpkonn ikka leiti kellega natuke aega koos ujuda sai, kuni see elukas põgenes. Paar kala oli ka teises ääres. Merilõvide koloonia juurde ei tohtinud ujuda, isased on kurjad ja peavad konkurentideks snorkeldajaid. Emased koos beebidega olid kaljude peal ja ei tahtnud meiega koos ujuma tulla. Need, kes ei snorkeldanud, läksid kummipaadiga isaseid merilõvisid lähemalt vaatama ja pildistama, samuti said korralike pilte sinikoivalistest boobiedest. Kui te peaksite Santa Fe saarele kunagi minema, siis ÄRGE MINGE SNORKELDAMA!!!
Selline oli siis minu ootus saaretripile

Ja selline oli siis minu reaalsus


Need pruunikamad kohad alumise pildi kividel, on merilõvid...
Trip, mida ma kujutasin ette, et saab minu kogu reisi tippelamuseks, oli pettumus. Õnneks ka vaid ainus pettumus kogu reisi jooksul ja ka merilõvisid nägin peagi korralikult. Nagu igas korralikus kruiisipaadis, lükati ka seal tipi kastike rahva ette. Mehhiklased poetasid paar dollarist münti. Mina otsustasin ignoreerida seda kasti. Ei tundnud, et midagi ekstra oleks tehtud selle jaoks, et jootraha välja teenida.

Galapagose linnukesed.

Enne Galapagose reisi olin teinud korraliku uurimistoo, kuhu minna saab ja tasub. Kõik saared on omamoodi erinevad, seega on parem teada enne, mida rohkem näha tahaksid ja millest oled nõus loobuma. Mina tahtsin näha merilõvisid, hiidkilpkonni, iguaanasid ja muid loomsemaid loomi. Linnud on minu jaoks ühed varblased kõik, kellel ma oluliselt vahet ei tee. Võimatu on siin elus kõike hästi teada, seega olen linnutundmise oma teadmistepagasist teadlikult välja jätnud. Järgnevalt näide erinevatest Galapagosel ette sattunud varblastest:

1. Suurenokaline kalaõgijast hiidvarblane
 2. Kollane pitse ja punutisi armastav varblane.
 3. Kollane okkaid armastav varblane.
 4. Kirjaoskaja kirjuvarblane.
 5. Taustavarblane.
 6. "Who Killed the Mockingbird"-varblane
 7. Mustvarblane.
 8. Sealionofiilist paksvarblane.
 9. Pikanokaline kongusninavarblane.
 10. Ahnepäitsust näpu vahelt sööja uduvarblane.
 11. Shoefiilidest ülbikvarblased.
 12. Ümarakõrvaline paljassabaline pähklipureja-varblane.

 13. Roosa flamingovarblane.

 14. Pikakoivaline veevarblane.
 15. Kaljuvarblaste parv.
 16. Kivivarblane.
 17. Punasekoivaline varblane.
 18. Punasilmaline laavakajakavarblane.
 19. Depressiivvarblane.
 20. Lennuvõimetu hiid-liivavarblane rannal tiiba lehvitamas.
 21. Boobievarblane. Neid on nii punasekoivalisi kui ka sinisekoivalisi.



22. Hall tigevarblane.
 23. Sinisilmne kirju-taustavarblane.
 24. Valgepealine kirjuvarblase poeg.
 25. Käterätivarblane.

Kokku olevat Galapagosel umbes 180 eri linnuliiki. Linnuvaatlejate paradiis!