Politseiniku tütar

Järjekordne e-raamat loetud, seekord siis Katrin Pautsi "Politseiniku tütar". Foorumist lugesin, et tema parim raamat pidavat see olema.

Mulle meeldis väga tema kirjutamisstiil ja lugu oli päris kenasti üles ehitatud, cliffhangerite osas tubli töö! Häirisid kirjavead, mida e-raamatu formaadi korral ka vigane poolitamine juurde tekitas tõenäoliselt. Karakterid olid ok. Faktivead häirisid. Ma loodan, et järgmistes raamatutes on korralikum uurimistöö tehtud ning proovilugejatena ei soovita sõpru kasutada, vaid võõramaid inimesi, kel pole probleeme loos tekkinud ebaloogilisusi ja vigasid välja tuua. Sõpradel on miskipärast alati nii madalad ootused kirjutajatele inimestele, et seni kuni ainult kiidetakse, tean ma ise, et mu lugu ei kõlba veel kuskile. Kui juba kriitika tulema hakkab, siis tean, et sellest loost saab asja. Võõramad inimesed keskenduvad rohkem loole, kui sellele, et miks ta sellest kirjutas või kellest karakterite loomisel küll inspiratsiooni võis saada ja annavad loole ausama hinnangu, kui sõbrad, kes ei taha tuju rikkuda.

Sadie

"Sadie" on lugu Ameerika asotsiaalsest perekonnast. Nimikangelane on pere vanim tütar, kes on pidanud liiga vara täiskasvanuks saama ja sellest tulenevad siis ka edasised sündmused.
Mulle meeldis, kuidas see lugu oli üles ehitatud. Paljud kirjanikud kardavad kaasajas toimuvaid lugusid jutustada, tehnikasajand ju ikkagi ning kõik muutub iga päev. Aga Sadie loo autor ehitas ilusasti tehnikaimesid kaasates oma loo üles, mõjudes värske ning noortepärasena tänu sellele. Lugu ise eriti noortele pole, pigem hilispuberteetidele ning vanematele, kuigi noortekana teda müüakse. Või noh, süda peab sees kõva olema, et seda lugeda. Hellahingeliste jaoks ei sobi! Aga hoolimata karmidest teemadest, oli lugu väga hea. Eesti keeles seda vist veel ei ole, aga inglise keeles ilmus eelmise aasta alguses.
Pilti teha ma ei saagi sellest, sest ostsin e-raamatu Amazonist. Laenan nende piltigi siis vähemalt.

Love, Simon, Dan Browni Origin, Esmaspäevad, Keegi teine, Valu tühi veetlus

Raamatud noortest noortele (ja uus Dan Brown)

"Love,Simon" - hetkel kui selle raamatu ostsin, oli ta kohaliku raamatupoe (minu puhul tähendab kohalik siis Dublini rongijaamas olevat raamatupoodi) müügi edetabeli eesotsas. Ilus punane kaas ja kena noor poiss kaanel, loomulikult ostsin ära. Kohe kaks tükki, sest arvasin, et see veidi teistsuguse kaanepildiga on järg, aga kui tuli välja, et sama raamat, lihtsalt ühe kaanekujundus lähtus filmiversioonist, siis viisin üleliigse tagasi. Õnneks sain oma veast kümne minuti jooksul aru peale ostu sooritamist, nii et jõudsin raha tagasi saada ning ka rongile. Lugema seda raamatut hakkasin poolteist kuud tagasi, kuid kui aru sain, mis teemal see raamat tegelikult on, siis arvasin, et minu jaoks pole seal midagi huvitavat ning panin selle käest. Eriti kui veel üks mu oma pojakestest vaatas mind üllatunult ning küsis, miks ma geidest raamatut loen.

Nüüd aga (st nädal tagasi) oli mul valida, kas see raamat või ulmekad, siis otsustasin sellele geipoisile uue võimaluse anda. Tore poiss on! Seal on põnevust, seal on suhtedraamasid, seal on värvikaid ja huvitavaid tegelasi. Lugu on hästi koostatud ja viimistletud. Hea raamat, ausalt!

Dan Browni "Origin" sai ostetud siis, kui üks teine kaasa võetud raamat ootamatult kiiresti läbi sai ja koju tagasi sõidu jaoks midagi lugemist ei olnud. Kui ma viimati Dan Browni lugesin, siis sain temast üleannuse, sest lugesin kõik tema seni ilmunud raamatud korraga läbi. Dan Brown kirjutab sama ülesehituse printsiibil, mida ma ise õppinud olen, seega oli jälle liiga lihtne mõrvar ära arvata, aga ta on väga meisterlik põnevuse kasvatamisel. See on see osa, mida olen vahel üritanud teistele lahti seletada, et iga lõik peab viskama selle konksu, mis sind iga järgmist lõiku lugema paneb. Ahmid iga lõiku sisse ning pooleli seda raamatut jätta ei suuda (isegi siis kui tead, kes on mõrvar), enne kui raamat läbi on. Väga hea raamat, ma ei tea kui kaua ta oma raamatuid kirjutab, aga iga raamat on tal viimistletud täiuslikuks enne kui see avaldatakse.

Nüüd siis aga minu konkurentide juurde :)

 Ele Arakas "Esmaspäevad" on üks eelmistest Tänapäeva noorteromaanikonkursi võitjatest. Ja ma siiralt loodan, et ta jätkab kirjutamist. Fresh on kõige parem sõna selle raamatu iseloomustamiseks. Kui mitmed eelnevalt loetud autorid kasutavad vanu kulunud väljendeid, siis see raamat oli täis värskeid väljendeid. Tempokas, naljakas ja kurb - kõike seda korraga ning vaheldumisi. Sitaks hea raamat, ausalt, ükskõik, mis vanuses te olete. Eriti kui te olete selles vanuses, et oma tütardega läbi ei saa enam. (Rsk, mul tuli jälle meelde see üks ema, kes oma kodust jalga lasknud tütart moe pärast FB kaudu taga otsis, sest polku oli nii tal käskinud ja see tagaotsimiskuulutus sisaldas siis väljendit, et tütrel hakkas jälle jalgevahe sügelema ning jooksis selle pärast kodust ära, kui keegi teda nägema juhtub, siis andku politseisse (mitte emale või tema uuele mehele!) teada.  Ma oleks tahtnud selle ema oma kätega ära kägistada, aga see ei puutu hetkel asjasse.) Ostke, laenutage, lugege! Tegu on ausalt eesti noortekirjanduse lipulaevaga (hoolimata sellest kuradi vampiirist, mul on lihtsalt ulmekatest siiber hetkel).

Ja selle aasta noorteromaanivõistluse teosed.

Tänapäeva noorteromaanivõistluse teist kohta jaganud Liina Vagula "Keegi teine". Liinal on hästi omapärane kirjutamisstiil, kui mina olen tõenäoliselt nagu trummisoolot üritav algaja vapper trummimängija, siis Liina on nagu jazz. Õhuline, voogav, viisakas, tundub nagu loeks vabavärsis poeemi. Ma tavaliselt kirjutan olevikus ainult mustandit tehes, selle tõttu oli mu jaoks juba see elamus, et terve raamat olevikuvormis oli. Hea raamat, mis üritab põlvkondade vahelist lõhet vähendada.

Kuna oli sellel teisel teise koha saanul (EneSepp) proovilugejaks, siis oli lihtne mõista, miks nad mõlemad samal kohal lõpetasid. Ootamatul kombel olid nad mõlemad sarnased teemad valinud tõesti. Ma ei ole suutnud seda välja mõelda, kuidas see nii juhtuda võis, kuskil on mul vist kultuuriline lünk sees.

Tänapäeva noorteromaanivõistluse ära märgitud töö - Mai Raet "Valu tühi veetlus." Mai on väga andekas karakterite looja, kõik tegelased on omanäolised ja elusad ning tegelased ongi selle raamatu tugevaimaks küljeks. Nõrk külg kahjuks oli loo ülesehitus. Mulle tuli meelde,  et Tauno Vahter kommenteeris, et ühe raamatu puhul ta oli mõelnud, et millest see raamat siis ometi on, 15 lk oli veel alles ju ainult ning siis neil viimasel 15-l leheküljel oli visatud kõike korraga järsku sisse. Ma arvan, et seda raamatut lugedes ta seda mõtleski. Ma pidasin seda samamoodi kuni peaaegu lõpuni selliseks omapäraseks meeleoluraamatuks, aga need viimased 15 lk rikkusid selle mulje ära ning kahjuks ka raamatu, ma kardan. Aga selliseid tegelaskujusid ei oska paljud luua, nii et jumala eest, ära kirjutamist jäta! Tehniline pool korda ja järgmistel aastatel oled sa juba karm konkurent esikoha peale! Kui sa kunagi googeldades siia jõuad, siis Mai Raet - siit edasine lugemine on mõeldud just sulle!

KUIDAS KIRJUTADA LUGU

BEGINNING/ALGUS

Foreshadowing, Catalyst/Loo jaoks tausta loomine ehk mis zhanris see lugu on (põnevik, huumor, naistekas jne), millise keelekasutusega, mis on peategelase normaalne elurütm, tavaelu probleemid. Ja alguseosa lõpuks siis see miski, mis lööb selle tavalise elurütmi sassi ja millest tegelikult lugu kasvama hakkab ehk siis BIG EVENT.

Leheküljed 0-10 Peab vastama küsimustele MILLAL ja KUS lugu toimub? KES on peategelane. Mulle endale (ja ka Dan Brownile, Paula Hawkinsile, Lars Keplerile, A.J. Finnile jpt)  meeldib panna algusesse ka see oponent, ehk paha tegelane, aga varjatud kujul, nii et ei saadaks aru kuni peaaegu lõpuni, kes mõrvar on.

Lk 10-20 BIG EVENT ehk uus probleem, mis lööb tasakaalu sassi.

MIDDLE

The meat of the story. Võta aega, et läbi mõelda oma positiivne tegelane ja negatiivne tegelane. Nad peavad mõlemad olema inimlikud, sellised, kellele kaasa elada saaks. Nad peavad olema pühendunud oma eesmärgile, kuid et neil on erinevad eesmärgid, siis tekib konflikt. Ei pea alati olema isegi isikute vaheline konflikt, võib ka sisekonflikt olla erinevate positiivsete väärtuste vahelt. Näiteks pead oluliseks olla aus, aga siis küsib mingi surev laps sinult, kas ta sureb ja siis sa võitled, kas olla aus või empaatiline.

Tõsta loo edenedes panuseid, ehk konfliktid lähevad järjest teravamaks. Lase lugejal kaasa mõelda ning et ta kogu aeg üritaks ära arvata, mida sa järgmisena teha võiksid. Ja siis tee midagi teisiti, mitte ära tee liiga kergeks seda äraarvamismängu.

Ära anna kogu aeg hagu, vaid lase lool kasvada lainetena, et vahepeal rahulikumad momendid ka on, mitte jube tüli ja piinamine kogu aeg. Heas loos on mitu pinge tekitamise allikat. Näiteks probleemid tööl, probleemid perekonnas, probleemid koolis, probleemid parima sõbraga või naabri koeraga, kes su kassi kiusab jne. Ma tavaliselt loon neli probleemide allikat, see on selline kogus, et jaksab jälgida ja on vaheldust.

Lase lool kasvada pigem lühema ja intensiivsema perioodi vältel.

MÕTLE VÄLJA, MIKS ON VAJA JUST SELLEKS TÄHTAJAKS EESMÄRK SAAVUTADA! Tähtaja kuklasse hingamine aitab loole pinget tekitada, miks peategelane peab selle eesmärgi just selle perioodi jooksul täitma.

Lk 20-30 1^st PEAK Esimene suurem konflikt, mille tekkes ei pruugi peategelane süüdi olla, mingi sõltumatult ette tekkinud probleem, mida peategelane üritab lahendada kiirustades või lohakalt.

Lk 30-40 Complications - peategelane keeras käki kokku probleemi lahendada üritades

Lk 40-50 Small Triumph peategelasel õnnestus probleem lahendada (see on ajutine rõõm)

Lk 50-60 2^nd PEAK peategelase lohaka probleemilahendamise pärast on tekkinud veel suurem jama nüüd

Lk 60-70 Complications peategelasel on siiber ja mõtleb, et pole tema asi ju tegelt.

Lk 70-80 POINT OF NO RETURN - asjad läksid isiklikuks, peategelasel on mingi isiklik põhjus miks ta peab paha tegelase võitma või kõik jama lahendatud saama. Algab võitlus elu ja surma peale.

Lk 80-90 3^rd PEAK - see on Visas Hinges see moment, kui Bruce Willis on veriste jalgadega ja kõik on persses ja peaaegu alla andmas, aga siis tõuseb fööniksina tuhast järsku.
Või pubekate filmides hakatakse kordama, et sa pead endasse uskuma ja saadki kõik üksi sõjaväe laiali peksta, bläbläblä

Lk 90-100 CRISIS SHOWDOWN - see on see hetk, kui Bruce Willis Visas Hinges kõik pahad laiali peksab üksi.

Lk 100-.... Closing all loose ends ehk kuidas laheneb probleem naabritädi koeraga, kes su kassi kiusab (muutub rotiks ja kass sööb ta ära), kuidas laheneb probleem perega (kolivad Abudhabisse) ja misiganes veel olid lisaprobleemiallikaid.

PALJU ÕNNE, raamat on peaaegu valmis!

Algus pärast lõppu, The Red and the Green

Vahepeal kaduma läinud paari nädala rongilugemisvara moodustasid Iris Murdochi "The Red and The Green" ja  Mann Loperi "Algus pärast lõppu".

Iris Murdochit pidasin ma miskipärast krimikirjanikuks varem. Ma ei teagi, miks. Need paganama eelarvamused, mis mind ennegi hukatusse on ajanud. Tegu oli hoopis ajaloolise raamatuga ja just sellisega, millist ma Boyne Romanovite raamatust lootnud olin.

Iris Murdoch on andekas kirjanik. Ideaalne. Keegi, keda eeeskujuks võtta. Mulle meeldis see, kuidas lugu arenes erinevate ekstreemsete tegelaste läbi. Isegi see igav ja ilmetu inimene oli nii ekstreemselt omanäoline, et ei jäänud tausta sisse peitu. Mulle meeldis, kui erinevad kõik tegelased olid ja et neid ei jutustatud-kirjeldatud lahti, vaid nad arenesid lahti läbi dialoogide ja tegevuste. See on raamat, mida kõik kirjutama õppijad lugema peaksid, eriti need, kes oma lugusid tahavad tera tera haaval lahti kirjutada, mitte kõike korraga esitleda. Ajalooliselt korrektne, kuid samas ei mõjutanud ajaloosündmused inimesi, vaid inimeste meeleolud ja omavahelised suhted mõjutasid nende suhtumist neisse sündmustesse. Mulle meeldis, et seda ajaloosündmust (ehk Iirimaa iseseisvumise tähtsaim ülestõus) ei kujutatud võltspaatose ja heroistlikuna, vaid just sellisena, nagu ajaloosündmusi kõrvalt näinud neid realistlikult mäletavad. Tähtsus asjale antakse ju hiljem, mitte ei mõelda sellel hetkel, et nüüd me teeme siin iiri ajalooraamatute olulisimat sissekannet. Ja kõige lõpus oli kena puänt. Lugemine võttis jube kaua aega, aga elamus oli seda väärt. Murdochi abikaasa oli kirjanduskriitik. Jumal tänatud selle eest vist.

Teine raamat oli siis 2014 Tänapäeva noorteromaani konkursilt - Mann Loperi "Algus pärast lõppu". Üks neist raamatutest, mille ma korra käest pannud olin juba, sest raamatu algus oli piinarikas lugeda. Tegelikult oli see raamat hea ja ainus väga suur viga oligi see veniv algus. Lugejad võivad rahulikult esimesed 10 lehte vahele jätta ja mitte midagi sellest ei juhtu. Kui autor peaks googeldades siia lugema sattuma, siis nõuanne edaspidiseks - algus peab olema kiire ja haarav. Sellist venitamist saab lubada alles siis (ja see on tegevuste arenedes pinge kasvatamiseks lausa soovitatav juba), kui lugejal on emotsionaalne side tegelastega tekkinud ja juba tegelastele kaasa elavad, aga raamatu alguses ei ole selliselt kirjutatult seda põnev lugeda, sest sellel hetkel oli see tegelane alles mitte midagi ütlev. Sama hästi oleks see tegelane võinud olla põgenev sarimõrtsukast psühhopaat, mitte positiivne tegelane.

Sellises stiilis põnevuse kasvatamine oleks olnud hoopistükkis ideaalne edasistes pingetõusu kohtades - kosmoselaevalt põgenemise hetkes (selle hetke klisheelikkus oli pisiviga kõigest) ja Rhea soerditõve põdemise kohas. Need kohad raamatus jäid pigem liiga nappideks, aga mitte häirivalt. Mulle meeldis see, et soerditõbi oli suur katsumus, see oli minu jaoks värskena mõjuv idee seal raamatus. Teine klisheelik koht oli see endasse uskumine, seda on liiga palju viimasel ajal kõikides filmides. Vahelduseks võiks keegi lahenduseks leida midagi muud, kui et usu endasse ja saavutad kõik. Töötamine eesmärgi nimel hakkab selle kõrval kahvatuma kahjuks. Minu poolehoid kuulub alati neile töökatele, kes aastaid on trennis käinud ning siis finaali jõudnud, mitte neile, kes on koolikiusatud nohikutest kokku pandud punt ja siis saavad oma ilmutuse endasse uskumise näol ja võidavad neid, kes on aastaid selle eesmärgi nimel verd, higi ja pisaraid valanud öötundide ja meelelahutuse arvelt.

Kokkuvõttes oligi selle raamatu ainus nõrk lüli algus ja sellest on kuradima kahju, sest algus on kuradima oluline selleks, et edasi lõpuni loetaks raamatut. Mul on hea meel, et mul on valik väike ja ma tagasi pöördusin selle raamatu juurde, sest tegelt oli see tõesti hea raamat. Dialoogid olid usutavad ja suupärased. Tegelased olid piisavalt eristuvad üksteisest. Tegevust jätkus, peategelased aeti piltlikus mõttes puu otsa ja loobiti korralikult kividega, kuni lõpplahenduseni. Tubli töö!

House of Special Purpose, Sundsuvitaja

Eelmise nädala lugemisvara - John Boyne "The House of Special Purpose" ja Eet Tuule "Sundsuvitaja". Esimesest ootasin paljut, eriti kuna olin spetsiaalselt valinud selle kui ajaloolise romaani peale ulmekaid, mida enam lugeda ei tahtnud. Teisest ei lootnud miskit, sest olin selle juba korra käest varem ära pannud, kui igavana tunduva.
Vale puha! Eelarvamused on saatanast.

Esimene raamat oli pettumus hoopis. Esiteks oli asi ajaloolisest tõest kaugel, teiseks sain ma aru, miks ei tohiks kirjanikud kirjutada asjadest, millest nad mitte sittagi ei tea. Praegusel juhul siis individualistlikus kultuuriruumis ja pehmes kliimas kasvanud kirjanik ei suutnud tabada ei suurt vene hinge ega nende läbi kannatuste targemaks kasvamise kultuuri. Isegi kuradi uisutamist ei suutnud ta usutavalt kirjutada! Pullikaka oli see raamat ja ma lugesin selle lõpuni ainult selleks, et näha, kas saab veel hullemaks minna. Sai. Ma annan Vahur Afanasjevile andeks kõik tema kepi ümber keerlevad mõtted, aga vähemalt tema raamatut lugedes ei tekkinud mul kunagi kahtlust, millisest rahvusest inimestest ta kirjutab. Boyne kirjutas aga venelastest nii nagu nad oleksid inglismaal elavad iirlased, kes paar venekeelset sõna oma pruudikandidaatidelt on ära õppinud elu jooksul.

Masendav! Boyne oleks võinud parem kirjutada Iiri ajaloost, see tuleks tal vast paremini välja ja kirjutamata romaanimaterjali on ju iirlaste kohta tohhuijaa. Triibulise pidzaamaga poiss oli tal üsna hea, aga Romanovitega läks ta alt. Ja ühtlasi sain ma aru, miks juudid ja venelased üksteist nii hästi mõistavad, aga inglased venelastest kuidagi aru ei saa. Ühed hoiavad perekonnas kokku, ükskõik mis on. Teised salgavad vajadusel vanaemad ka maha, kui see nende imagole hästi ei mõju. Iiri ajaloos pandi üleliigseks jäänud töövõime kaotanud vananevad naisterahvad hullumajja omal ajal, et neile süüa poleks vaja rohkem kodus anda. Ühesõnaga - mõttetu raamat. Ja selle lugemine võttis kaua aega ning ainus elamus, mille sai, oli pettumus.

Teine raamat ehk Eet Tuule "Sundsuvitaja" sai valitud praegu lihtsalt keele pärast. Tahtsin midagi eestikeelset vahepeale lugeda ning eestikeelse kirjanduse valik on mul jälle kehvaks jäänud hetkel. Kui ma seda eelmine kord lugema hakkasin, siis häiris mind keelekasutus liialt ning jätsin selle peale viite lehekülge pooleli paremaid aegu ootama. Seekord aga lugesin pikemalt edasi ning tegelikult mulle väga meeldis see raamat. Meenutas kooliajal loetud Maaleiba, mida kõik mu klassikaaslased vihkasid, aga mulle kui maalapsele oli see kerge lugeda ning arusaadav täienisti ja huvitav.

Juhul, kui Eet Tuule kunagi peaks googeldades siia blogisse sattuma, siis nõuanded edaspidiseks-

1. Dialoogid. Praegused dialoogid on võltsid. Ma ei kujutanud ühtegi tegelast ette sedasi päriselus rääkivat. Dialoogid peavad edasi andma karakterite iseloomu ja olemust. Erinevad inimesed kasutavad keelt erinevalt. Kui selle raamatu tegevus oleks toimunud kahe maailmasõja vahepeal, oleks kõik korras olnud. Aga kui peategelane on linnapoiss, kes pole Keilaski käinud ja lammastki lähedalt näinud, siis kust peaks ta teadma lõuna-eesti murret ehk see kae perra... Kõik tegelased rääkisid nagu 80 aastased vanainimesed matuselauas (mitte, et kurvalt, aga lihtsalt matused on need üritused, kus nii vanad inimesed alati kokku saavad pikemateks jutuajamisteks). Dialooge kirjutades otsi omale elust ja foorumitest prototüüpe ja jälgi nende kõneviisi. Dialoogid elulisemaks ja elavamaks ja karakterid ekstreemsemateks ja äratuntavamateks. Viis pluss ainult Ossi eest (või kes seal metsas erakuna elaski), tema rääkis teistest eristuvalt vähemalt aegajaltki.

2. Loo proportsioonid olid valed. Noortele mõelduna oleks pigem võinud olla seiklusjutt, kus ka linnuvaatlemine pinge mahavõtmiseks aegajalt sees. Hetkel oli tegu linnuvaatlemise raamatuga, kus natuke loo elavdamiseks seiklust sees oli. Seiklused ja Tallinna osa oleks pidanud kirjutama pinevamaks, rohkem lahti, iga lõik oleks pidanud viskama konksu, millega lugeja tähelepanu püüda ning lugeja oleks pidanud haarama iga järgmist lõiku, et teada saada, mis edasi saab. See osa jäi puudu. Vähem linde (kuigi väga tänuväärne on see, et noortele harivat osa söödavamalt sisse määritakse ehk siis see linnuvärk oli huvitavam tegelikult lugeda kui see seikluste osa ise).

3. Soovitan soojalt kaaluda hoopis ajalooliste romaanide kirjutamist. Ma kujutan ette, et seikluslikud ajaloolised romaanid oleksid tõeliselt sobiv stiil selle kirjaniku jaoks, sest kogu praegune keelekasutus, väljendusrikkus jne on just selliste raamatute jaoks ideaalsed. Eesti ajaloos on palju põnevat olnud, omad krutskivennad, omad kaagid ja kaabakad, kes samal ajal väga sarmantsed olid. Tööpõld on suur ja lai.

Igastahes, raamat meeldis ja soovitan. Tõenäoliselt tuleb paljudele keskealistele oma lapsepõlv meelde, kus taolisi võrdlusi ja väljendeid kasutati, nagu seal raamatud neid sageli ette tuleb. Nostalgiline ja huvitav raamat, aga rohkem minu vanustele vast, mitte noortele. Tekitas isu Saaremaad külastada.

Lars Kepler The Nightmare, Ruth Rendell End in Tears

Sel nädalal siis kaks krimiromaani.

Lars Kepler "Nightmare" ja Ruth Rendell "End in Tears". Viimasest siis olevat olnud väga populaarne detektiiv Wexfordi seriaal kunagi üheksakümnendatel, nagu mulle juba siin teatati.

Lars Kepler on mu vaieldamatu lemmik kõikide krimikirjanike seast. Mulle meeldib tema kirjutamisstiil, tema tähelepanelikkus detailide osas, tema viitsimine korralikku uurimistööd teha kirjutamise ajal või enne seda. Igastahes - soovitan! Pole temalt midagi kehva veel lugenud.

Ruth Rendell oli samuti hea, aga lugu ei olnud nii ideaalselt kokku seotud, kui Kepler seda teha oskab. Rendelli lugu lugedes tekkis küsimusi aegajalt, et mille põhjal nad sellise järelduse tegid, sellest detailist oleks saanud kümmet muud asja järeldada. Natuke kokku traageldatud loona tundus, aga meenutas paljuski Joona Linna lugusid. Küllap on Kepler sama õpiku järgi kirjutama õppinud, millest Rendell kunagi õppis. Igastahes, kes krimi armastab, siis tasub lugeda Rendelli raamatuid ka. Peaks nüüd vahelduseks vist ulme ette võtma. Ice and Fire ootab...

PS. Avastasin, et esimene noorteromaani konkursi raamat on ilmunud - Liina Vagula "Keegi teine". Nüüd ootan, et keegi selle mulle lugeda tooks.

Kolmevaimukivi, The Girl Who Takes an Eye for an Eye, Hotellimõistatus, The Funeral Party

Aeg lendab, kui viis päeva nädalast kulub tervenisti ära tööl käimise peale. Nädalavahetused kuluvad hetkel unevõla tasategemiseks ja elutoa remondi peale. Uus värvigamma on must-valge-naturaalne puit. Sobib kenasti kokku aknast paistva kollase närtsinud loodusega. Siin on selline põud, et vähe sellest, et murud on kollased, ka põõsad on pruuniks kuivanud. Jõed on pooltühjad ning vee kasutamisele on piirangud pandud juba ammugi. Iirimaa on igast küljest ookeaniga ümbritsetud, aga ikkagi kuival hetkel...
Raamatutest siis.

1. Indrek Hargla "Kolmevaimukivi". Ma pole kunagi ulmet armastanud, aga Hargla "Süvahavva" esimene osa oli väga hea. Teine osa läks liiga Dan Browniks ära mu jaoks. Kolmanda ilmumist ootan alles, nagu ka paljud teised.
Aga "Kolmevaimukivi" juurde tagasi minnes. Esimene lugu raamatust oli hea. Paljulubav. Arvasin, et lugu jätkub, aga hoopiski otsa sai ja raamatu lõpus oli selle aineline teine lugu, mis mulle enam ei meeldinud. Kahte lugu ei viitsinud lugeda, üks oli Einsteinist ja teine midagi samalaadset. Ülejäänud lood olid okeid. 
Mulle vist ulmekate juures see kõige rohkem häiribki, et jääb mulje, et lugu ei viitsita enam korralikult läbi mõtelda ja töötada ning siis minnakse sellele teele, et ah kirjutan midagi kokku, mis parasjagu pähe tuleb. See ei ole ulmekirjanduses fantaasia lendama laskmine, vaid absurdikirjanduseks muutumine. Minu printiip on pigem see, et lugu peab muutuma vastavalt sellele, kuidas tegelased arenevad, mitte ei hakka tegelased järsku rolliväliselt käituma, sest loo jaoks on nii parasjagu vaja. Ja see on muidugi tore, kui kõik tegelased raamatu lõpus surma saavad, nagu ka Afanasjev oma Peipsi veere tegelastega tegi, aga laisk lahendus mu arust, kui ei viitsita enam tegelastele üllatavaid ja erinevaid lõppe välja mõelda. Kirjanik on küll see jumal, kes loob maailma ja tegelased, ning kui tahab, siis ka tapab nad kõik, aga katsuge nüüd ette kujutada, kui see päris Piibli-Jumal sama teeks. Mingil hetkel lihtsalt laseks maakera õhku, et ah, mul sai Piiblile järje kirjutamisest siiber...
2. David Lagercrantz "The Girl Who Takes An Eye For An Eye" oleks olnud väga hea raamat, kui ma poleks lugenud eelmisi lohetätoeeringuga tüdruku lugusid. Kahjuks polnud järjekirjutaja viitsinud eelmisi raamatuid läbi lugeda vist või ei olnud lihtsalt mõistnud, milles oli selle raamatusarja fenomen. Ekstreemfeministlikust raamatust sai tavaline põnevik. Tegelased kandsid samu nimesid, kuid nad polnud enam samad. Ahastus tekkis sellest. Lagercrantz on hea kirjanik, aga ta oleks võinud selle raamatu kirjutamata jätta. Nad oleksid võinud teha koostööd Stieg Larssoni lesega. Oleks oleks olemas... Hirmus kahju hakkas, et elu nii ebaõiglane Larssoni ja tema lese vastu oli ning et maailma kirjandus sellest kõige rohkem kaotas.
3. "Hotellimõistatus" on väga hea raamat ja täiesti arusaadav, miks see sari nii populaarne on. Eriti meeldib mulle, kuidas lapsi õpetatakse tänapäeva infouputuse ajastul kahtlema selles, mida nad kuulevad ning kontrollima, kas kuuldud info on õige. Tervitatav vaheldus raamatutele, mis õpetavad, kuidas hea laps olla.
4. Ludmila Ulitskaya "Funeral Party" on suure vene klassikalise kirjanduse hea näida. Ma olin juba unustanud selle, et laused võivad olla nii pikad ja keerulised. Suurem osa raamatuist, mida hetkel loen, on tüüpilised bestsellerite reeglite järgi kirjutatud ning üheks reegliks on lausete lühendamine, et kergem lugeda oleks. Ulitskaya raamatut pidin kaks korda lugema. Esimene kord lugesin läbi ja palju infot läks kaduma. Teine kord, kui juba teadsin, kes on kes ja mis toimub, nautisin juba seda keele kasutamise kunsti, mida ta nii meisterlikult valdab. Väga hea raamat, aga mitte selline raamat, mida bussis või rongis või rannas lugeda. Selle raamatu lugemiseks peab aega võtma, teetassi kõrvale ning kamina äärde üksinduses ja rahus istuma, et mõttega lugeda. Sellest portsust parim raamat. Need tegelased ja teravmeelsused! Kahju ainult, et mul ei olnud venekeelset raamatut lugemiseks. Selliste raamatute nimel tasub vene keelt ja kultuuri õppida! Ja samas pani see mind mõistma, kui palju eesti kirjandus on vene kirjandusest ikka mõjutatud just sellise kirjutamisstiili poolest. Inglise keelne ja see skandinaavia kirjandus, mida lugenud olen, on rohkem lugude jutustamine, vene ja eesti kirjandused mingite situatsioonide kujutamised ja säravate tegelaskujude loomine.
Järgmiseks nädalaks on mul kõige isuäratavamad raamatud nüüd otsas. Mul on paar raamatut, mille lugemist olen alustanud, aga ei viitsinud edasi lugeda. Selles osas oli Lagercrantz kõvasti parem kirjutamises, kui James Patterson ja mõned muud, et huvi püsis lõpuni, mitte ei saanud viitsimine peale paari peatükki otsa. Lihtsalt kahju oli tegelastest, et nad ei olnud enam need, kes nad olid enne ja et see teemade teravus oli kadunud.