"Üks väike valge tuvi"

1. märtsil ilmus müügile uus noortekas "Üks väike valge tuvi".

 

Tegu on mõrvamüsteeriumiga, kus selektiivse mutismi all kannatav 16-aastane Karksi-Nuia neiu otsib vastuseid oma ema surmale, mis esialgu näis olevat tavaline avarii, kus avarii põhjustaja sündmuskohalt lihtsalt põgenes. Kuid elus pole lihtsaid asju, nii nagu pole ka oma hääle kasutamine alati kõige lihtsamate asjade killast.

Raamatust leiab värvikaid tegelasi, ootamatuid väljaütlemisi, mis võivad oma otsekohesusega ahhetama võtta. Lisaks põnevust ja ootamatuid pöördeid.

Kas see on hea raamat? Loomulikult! Ma ju ise kirjutasin selle! Kunstnik Liis Karu andis endast parima, et raamatule ülikaunis kaanepilt kujundada ning toimetajad käisid ning noppisid pea kõik kirjavead välja.

Raamatukogudesse see veel jõudnud pole, aga osta saab:

Rahva Raamat 

püsikliendile hind 18.72 (tavahind 19.70)

Apollo raamatupood

Apollo klubi hind 19.90 (tavahind 20.95)

Vanaraamat

hind 16.-

Raamatukodu

hind 17.44

Hansapost

hind 18.72

Raamatukoi 

soodushind 16.20 (tavahind 17.-)

Hääd lugemist!

The Hate U Give

Angie Thomas "The Hate U Give" - see raamat oli lihtsalt....woww! Kahjuks seda eesti keelde tõlkida ei anna, parima elamuse saab inglise keeles lugedes, sest seda mustanahaliste aktsenti ei anna kuidagi eesti keelde ümber panna, isegi kui neile sõnamängudele seal mingi alternatiivne lahendus eesti keeles leitaks. Karakterid olid lihtsalt fantastilised, õhustiku loomine super, tegevustik oluline ja teise poole vaatepunkti väga hästi edasi andev. Goodreadsi kommentaarides juba keegi vingus, et see raamat võitleb rassismi vastu, aga on ise samamoodi valgete osas rassistlik. Ma ei nõustu sellega. Kõik need eestlased, kes on kunagi elanud maakate-linnainimeste vastuseisus, peaksid väga hästi hoomama seda vahet. Sama ütlemine kõlab väga erinevalt sõltuvalt sellest, kes ja kuidas seda ütleb ning kuidas teises erinevates keskkondades kasvanud inimesed ei mõista selle keskkonnaga kaasnenud olukordi-tundeid-teadmisi ning kipuvad teist poolt süüdistama vahel asjades, mida too peab täiesti tühiseks teemaks. Igastahes oli see minu arust meisterlik raamat, mis suutis teema väga laiahaardeliselt ja samas detailselt välja mängida. Ma asetaks ta samasse kategooriasse Stieg Larssoniga, kes ultrafeministlikke ideid samamoodi välja mängida oskas oma draakonitüdrukus ja mille David Lagerkranz oma draakonitüdrukus täiesti välja jättis ning selle mingiks täiesti muuks raamatuks keeras.

Mina olen Surm

Mairi Lauriku "Mina olen Surm" on hetkel väga hea hinnaga raamatupoodides saadaval. Kuskil viiekas maksab ja on tegelikult palju rohkem väärt. Väga hea raamat! Kui muidu mölisen peaaegu iga kirjaniku kallal, mis võiks paremini olla, siis Mairile ei oska küll midagi öelda. Ta juba tundub kõike ise teadvat kirjutamisest ja on pigem see inimene, kelle arvamust ma enda kirjatükkide kohta väga tõsiselt võtaksin. Igastahes on tema kirjutamisstiil (vähemalt selle ühe raamatu põhjal otsustades) väga muljetavaldav minu jaoks. Kui kunagi jälle Eestisse satun, siis ostan ka mõne teise tema raamatu kindlasti, kuigi ulme pole just minu teema. Aga kuni tulnukaid mängu ei tooda, võin ka ulmet lugeda. Eriti kui see on niivõrd hästi kirjutatud.

Raamatu nurgad said kotti surumisest kannatada. Pagana odavlennufirmad on oma pagasipoliitikat muutnud ning kõik asjad tuleb väiksesse seljakotti mahutada, kui lisa maksta ei taha.

Kusjuures ma enne mõtlesin kogu aeg, et kaanepildil on halvasti joonistatud Viljandi veetorn, mis millegipärast manta ray taolise tulnuka näoga on. Alles nüüd avastasin, et tegu on hoopis liivakellaga....

"Neetud taevakivi"

Tuuli Tolmovi "Neetud taevakivi" on e-raamatuna ostes poole odavam, kui paberkandjal. Lugu on väga seiklusrohke, veidi liiga sündmuste ja inforohke, kui loo edasi viimiseks vaja oleks olnud. Selle materjali peale oleks terve triloogia üles ehitada saanud. Iga infokild ning juhtum, peaks aitama lugu edasi viia, praegu jäi palju lahtisi otsi ning küsitavaid kohti, et miks mõnda asja üldse vaja oli sisse tuua, kui selle kaotusest midagi väga hullu ei juhtunud ning tegelased oma eesmärgi ka ilma selle asjata saavutasid.
Mõned tegelased oleks vabalt võinud ära jätta ning midagi poleks juhtunud. Mõne mõttetera peale oleks võinud pigem seiklusi üles ehitada, kui et see info niisama möödaminnes mõnda lausesse torgata. Lugu oli küllaltki muinasjutulik, küttis suhteliselt ühtlase tempoga edasi. Järgmise põneviku jaoks soovitan rohkem tehnilise poole kallal töötada, kuidas lõike üles ehitada, kuidas pinget kasvatada ning tempot maha jällegi tõmmata, et lugu liiguks nagu merelaine, sest merd armastavad ju kõik. Autori karm ümberkäimine tegelastega ei lase seda päris 10-aastaste lugemisvaraks liigitada. Tõenäoliselt on sihtgrupiks noortekirjanduse austajad ehk YA. Täiskasvanute jaoks oleks pidanud rohkem aega võtma selle raamatu kirjutamiseks, aga noorele publikule peaks raamat väga meeldima.

"Tähtajaline elu 2"

Ostsin omale ka Heli Künnapase "Tähtajalise elu" teise osa ja see raamat mulle juba tõeliselt meeldis. Annab esimesele raamatule väga palju juurde. Eriti nauditav lugemine neile, kel on välismaal elamise kogemus olemas, palju tuttavaid tundeid. Ja väga hästi toimetatud, ma ei mäleta, et ükski kirjaviga oleks mind seal häirinud. Eelmistes kahes raamatus komistasid silmad kogu aeg mingite vigade otsa ja takistasid sujuva lugemiselamuse tekkimist. Soovitan seda toimetajat kasutama jäädagi! Ja pigem võiks see olla üks paks raamat edaspidi, mitte kaks erinevat, sest kui keegi ainult esimese osa läbi loeb ja otsustab teist mitte lugeda, siis jääb ta paljust ilma. Igastahes sai see raamat minult GoodReadsis viie.

"Jõuluks koju" ja "Tähtajaline elu"

Heli Künnapas "Jõuluks koju", hetkel väga odav e-raamatuna ostes, natuke üle euro Apollos. Oleks rohkem maksnud, oleks rahast kahju hakanud. Väga halvasti toimetatud, kohe väga hullud kirjavead sees, isegi kui e-raamatu formaadile omased kummalised poolitamised välja jätta. Lugu ka ei meeldinud paraku, liiga muinasjutulik ja võltspositiivne, peategelase psühholoogiline profiil oli ebaloogiline. Kord oli majanduslikult mõtlev ja siis jälle viskas raha tuulde alimentidest loobumise näol. Mu arust on veidi rumal jätta muljet, nagu oleks alimentidest loobumine mingi uhkuseasi, pigem on see näide, milline madala enesehinnanguga suss see naine on. Lisaks sellele pole vist autor palju lahutuse või äsja lahutanud naistega kokku puutunud, mis on samas väga tore - see pole kogemus, mida endale soovida. Positiivse poole pealt oli see nii kiire ja kerge lugemine, et ära ei tüüdanud enne lõppu. Ma kujutan ette, et mingi sihtgrupp on sellele raamatule olemas, lihtsalt mina ei kuulu sinna hulka.

"Tähtajaline elu" samalt autorilt samuti hetkel e-raamatuna väga hea hinnaga ja see raamat mulle meeldis. Oli meeldivalt mitmetahuline lugu, kus ühe tasandi andsid suhete muutumine kodumaale mahajäänud pere ja sõpradega, teise harjumine eluga uues kultuuriruumis ja uute suhete dünaamika.
Kui autor ikka veel üritab aru saada sellest, mis esimese perega valesti läks, siis selleks oli introvertse inimese oskamatus small talkida, komplimente pererahvale teha ning tänulikkust ja vaimustust nende pakutava osas üles näidata. Igastahes tekkis huvi lugeda ka teist osa, mida ei saa aga öelda selle romantikasarja kohta. Veendusin, et mul jätkuvalt romantikasoolikas puudub. Väljamaaseiklus aga huvitab piisavalt, et selle eest raha välja käia.

"Hurmava Horvaatia embuses" ja "Õhulossivanaisa"

Mul on hetkel paksude raamatute vihkamise periood Jää- ja tulelaulude pärast. Ma vihkan, kui pean nii palju aega kulutama selleks, et teada saada, mis edasi sai. Kolm raamatut lugesin läbi, neljandat alustasin ja jätsin pooleli. No lihtsalt ei jaksa nii paksu raamatut korraga läbi lugeda. Aga õhukeste raamatutega on palju kergem elu!
Esimene õhuke raamat oli Ivar Soopani "Õhulossivanaisa". Kodukandimees ikkagi! Aga paraku ma valisin vale raamatu, mis polnudki tema lapsepõlvest, vaid hoopis järgmise põlvkonna elust. Ma vist pole taolise raamatu sihtgrupp kunagi päris olnud, mulle meeldisid ka lapsena rohkem raamatud, kus on ikka korralik action ja vähemalt piraadid, indiaanlased või maanteeröövlid mängus. Mäletan, et lugesin ka mingeid unistamiste raamatuid, kus helesinisel kaanel oli poiss pilvi vaatamas, aga ma lugesin kõike, mida kätte sain. Ma peaaegu elasin raamatukogudes mingi aeg ja kodus ronisin mädanenud redelit pidi pööningule, kus keegi mind kätte ei saanud. Kodus oli raamatute lugemine keelatud meil, kui ajaraiskamine. Tööd oli vaja teha laudas ja põllul! Igastahes. "Õhulossivanaisa" on õpetlik ja kurb raamat. Kohati liiga targutav, aga samas tore, et keegi järgmisele generatsioonile eelmiste põlvkondade väljendusrikkust edastab. Uus põlvkond võiks sama ka vanema generatsiooniga üritada, et kõik vanainimesed ühe nupuga telekapultide kasutajatena ei lõpetaks. Ja tore, et ootamatult kurvaks muutunud raamat üle võlli positiivselt lõppeb.

Teine raamat oli Meelike Eenpuu-Villupi "Hurmava Horvaatia embuses". Ma pole selle zhanri austaja ning viimati lugesin taolist raamatut kunagi 90ndate keskel, aga ootamatu üllatusena mulle see raamat siiski meeldis tänu peategelasele. Peategelaseks oli valitud nimelt väga huvitav inimtüüp. Samuti olid ka kõrvaltegelased üsna värvikad. Teksti oleks võinud korralikumalt toimetada, aga muidu oli väga kiire ja kerge lugemine. Täpselt selline Tartu-Tallinna bussisõidu pikkune vist ja igav see raamat polnud, väga meelelahutuslik! Ja e-raamatuna ostes väga hea hind. Praegu vähemalt, romantikakuu ju ikkagi nii Apollos kui Rahva Raamatus.