Ecuador, Quito

Lend Galapagoselt Ecuadori algas lennu ära jäämisega. Olin õnneks üsna varakult lennujaama tulnud igaks juhuks ja kui teisel, veidi hiljem väljuval lennul oli pikk järjekord juba check-inis, siis meie lennul oli vaid välja lülitatud ekraanid ja kaks töötajat seal istumas. Läksin igaks juhuks küsima, kas check-in on juba avatud ja mind kutsuti lahtkelt ligi. Võeti dokument ja lennubroneeringu number, küsiti, millal järgmine lend on ja kuhu lendan. Vastust kuuldes kostus vastu vaid "Oh my god..."
Nojah. Eks ma ise pidasin ka veidi hullumeelseks teha meeletu ringreis selle asemel, et otse lennata mitu päeva, aga päris sellist reageeringut ka ei oodanud.
Natuke aega klõbistamist arvuti taga, veidi aega omavahel ja telefonitsi hispaania keeles suhtlemist ning siis teatati mulle, et lend on ära jäänud, aga nad annavad oma parima, et mind järgmiseks varahommikuks Quitosse jätkulennule kohale saada. Järgneva tunni jooksul üritati leida piletit Quitosse, lennud olid välja müüdud. Üritati leida uut piletit Mexicosse, aga seal oli mingi rahvuspüha ja lennud välja müüdud. Iseseisvuspäeva pidustused, nagu hiljem selgus. Üritati ka leida piletit Madriidi, aga see oli juba hullumeelselt kallis variant, seega lõpuks vist tehti ühele äriklassi reisijale diil, millest see keelduda ei suutnud, kuid mis tuli odavam kui mulle uus lend Euroopasse osta ja vahepealseks ajaks hotell Galapagosel kinni maksta.
Sain ümberistumisega lennu Quitosse lõpuks, mille esimene lend maandus 15 minutit peale järgmise lennu väravate sulgemist. See pisiasi jõudis mulle kohale alles esimeses lennukis piloodi teatatud maandumisaega kuuldes. Stjuuardessid ja stjuuardid olid aga väga abivalmid ning enne maandumist juhatasid mu ette istuma, kirjeldasid teekonda läbi lennujaama, ehk et jookse trepist alla, passikontrollist läbi, siis paremale ja trepist üles, turvaväravatest uuesti sisse ning väravasse. Niipea kui uks lahti tehti, käskisid mul jooksu pista ja soovid good luck. Järgmisele lennule jõudsin kenasti. Äriklassi iste oli kenasti ootamas. Peale mind saabus veel paar vanainimest, seega ma polnud isegi kõige viimane mitte. Shampust ja kaaviari kahjuks ei pakutud, aga hea lai iste oli ning karastusjooke serveeriti esimeste hulgas.

Edasine möödus suuremate vahejuhtumiteta. Quitos võtsin bussi linnna. Edasi-tagasi pilet maksis alla 14 dollari. Ühe suuna taksoraha küsiti 25 dollarit. Bussijaam oli imelikus asukohas. Alguses mõtlesin jala vanalinna jalutada, et kui suur see mägede tippude vahel peituv linn ikka olla saab, aga oli ikka parasjagu suur küll. Küsisin teed mingist autopoest ja seal mitme inimese koostööna, kellest osad teadsid, kuhu minema pean ja teised oskasid inglise keelde asja tõlkida, sain selgeks kuhu ja kuidas edasi pean minema. Jala minemine on liiga ohtlik, see keelati ära. Kui taksot ei taha vütta kümneka eest, siis kästi minna natuke maad tagasi, ümber nurga ja vasakule ja seal on 20 sendine buss. Linn ise on lihtne. Meie olime põhjas, vanalinn oli lõunas. ida ja lääs olid suhteliselt tühjad ja mõttetud mäekurud ja ahelikud. Kogu elu toimus suunal põhi-lõuna. Seega polnud hirmu, et valele poole sõidaksin või vale bussi peale istuksin, sest pea kõik läksid samasse kohta enamvähem. Bussipeatus oli keset teed koopa moodi ehitis, kust sisse minnes maksid oma 20 senti nagu vanasti kinoluugid olid. Ja siis ootasid seal koopas kuni buss tuli ja peatus ning siis koos bussi ustega avanesid ka selle koopa klaasuksed, mille taga buss peatunud oli. Kui buss minema hakkas, sulgesid ka koopa klaasuksed jälle.
Teekond bussijaama kandist kuni vanalinna vajaliku peatuseni oli veidi vähem kui tund. Bussipeatusest hotellini oli teekond lihtne, kuid ülesmäge minev. Minu hingamisraskused läksid järjest tõsisemaks. Ähmisin õhku nagu kaks nädalat üle aja kandev rase, kes peab kümnendale korrusele treppi mööda kõndima. Aga õnneks oli hotell lähedal ja hotelli vastuvõtulaua poiss andis mulle pudeli vett, pani ootesaali diivanile istuma ning jooksis ise tuba koristama. Kell oli mingi seitse õhtul... Sain siis lõpuks toa võtmed, toa põrand oli ilmselgelt pesemata pikemat aega olnud, aga vähemalt olid puhtad voodilinad ootamas. Ja dushist tuli kuuma vett. Üle kogu selle nädala, mis ma siinkandis viibinud olin, oli see esimene kord sooja veega ennast pesta. Ja sellise sooja veega, mis ei maitsenud soolaselt.

 Hotelli vastuvõtusaal oli igavesti uhke. Sambad, rõdud,antiikstiilis diivanid jne. Treppidest läks üles magamistubadesse, mis olid siis ringikujuliselt ümber selle courtyardi. Aknas avanesid saalipoole, tänavale aknast vaadet polnud. Vähemalt minul mitte.

Pärast dushi oli inimese moodi tunne ning läksin linna peale. Kahjuks oli juba pime. Olin oma originaalllennu sedasi sättinud, et oleksin keset päeva Quitosse jõudnud ja valges ringi käia saanud, aga lennu ära jäämisega läks aega kaduma. Vähemalt ei pidanud ma ühest Ecuadori äärest bussiga teise äärde sõitma, nagu minust järgmised turistid seda tegema hakkasid, kelle jaoks lennupiletit ei leitud enam. 8-tunnine bussisõit oli minu variantide seas ka vahepeal olnud, aga õnneks leiti mulle lend.
Quito vanalinn aga oli imeilus.

Koloniaalstiilis uhked majad ja kirikud või katedraalid, misiganes nad olid seal. Sööma läksin mingisse restorani, kus inimesi ees paistis olevat. Tuli välja, et kõik seltskonnad olid Euroopast pärit. Sakslasi jällegi, tsehhid ning sloveenlased. Toit oli ok, suureteraline mais ning kala. Kuulsaid pekstud banaane sain vaid Galapagose esimeses söögikohas, kus pekstud kana sõin. Mujal keegi neid ei pakkunudki. Pekstud banaan maitses nagu triikrauaga tehtud röstsai. Kaks tükki oli piisav ära süüa, sellest suurem kogus oleks iiveldava ajavana mõjunud.

Tagasi hotelli minnes sattusin enne hotelli oleval tänavanurgal mingi koleda laksu all oleva narkariga kokku, kes miskit röökis ja vehkles, aga õnneks mind ei puutunud. Järgmisel hommikul pidin vara ärkama, kella nelja paiku, et jätta piisavalt aega lennujaama minekuks ning lennule registreerimiseks. Hotelli vastuvõtulaua poiss magas kuskil ja hotelli uksed olid kinni. Käisin läbi kõik võimalikud nurgatagused, aga ei saanud kuidagi hotellist välja. Tabalukk on tabalukk. Poiss paistis magavat sügavalt, teda mu ringi kondamine ei häirinud. Lõpuks leidsin ühe välise turvavõre tagant uksekella, kui käe välja sirutasin läbi uksevõre, sain piisavalt lärmi teha, et poiss üles ajada. Ühtlasi sain teada, mis see jube plärin oli olnud, mis mu magama jäämist pool ööd oli häirinud. Inimesi tuli linna pealt kella kaheni välja. Poiss tellis mulle takso ja alguses arvas, et laseb mul need kaks minutit sees oodata, mis taksoni oli. Aga inimtühjadel tänavatel tundsin end piisavalt julgena, et käskisin tal magama tagasi minna.
Pidin taksoga bussijaama minema, sest liinibusse nii vara veel ei sõitnud, kui mul vaja oleks läinud. Bussid hakkasid sõitmist alles 6.15 hommikul.

 Taksist kasseeris kümneka sisse ja pakkus, et 20 eest oleks mu lennujaama ka ju ära viia võinud ise. Aga mul oli juba bussipilet olemas.
Lennujaamas sain ennast lennule registreeritud. Turvaväravate järgselt kontrollis üks tüüp passe. Minu passi sisse vaadates, juhatati mind otsekohe kõrvalisse väiksesse ruumi, mis kandis suurt silti Narkokontroll. Sama meesterahvas, kes seal passi oli kontrollinud, torkis mu kotti igast asendist ja nuusutas oma orki vahepeal. Soras kõik asjad läbi ja loopis laiali. Korraks mõtles isegi mu pisikesed plastmassist mänguasjad läbi torkida, aga meil oli niikuinii pisike auk sees ja sealt ei pudenenud midagi kahtlast välja. Seega jäid mu pingviinid, vaalad ja muud pojale ostetud mereelukad terveks. Lõpuks andis mulle mingi paberi ette allkirjastamiseks. Lugesin selle läbi ja selle kohaselt olin ise vabatahtlikult ennast pakkumas nende röntgenikiirte ette. No mis seal ikka. Varemgi röntgenis käidud. Tehti röntgen ära ja kuri kontroll käskis asjad kokku pakkkida ja minema minna. Oleks ju võinud arvata, et nad on õnnelikud, kui keegi narkomuul siiski pole. Aga ta oli hoopis kuri ja pettunud, nagu oleks ta kindel, et mul midagi kuskil siiski on, aga ta lihtsalt ei suutnud seda leida. Väljudes sealt toast avastasin kamba vanamutte sealt ootusärevalt. Kahjuks pidin nende meelelahutuse ära rikkuma ja põnevaim osa, kuhu oleksid käerauad ja veel rohkem politseid kaasatud olnud, jäi ära. Tädikeste põnevusest säravad silmad kustusid huvist. Järgmine etapp oli õige passikontroll. Seal viipas üks tüüp mu ligi, kui aga passi sisse vaatas, hakkas tal korraga kiire. Andis mu kõrvalllauale üle ja jooksis kuskile. Veidi hiljem tuli teise tüübiga sealt uksest välja ja siis vist sai teada, et mulle juba tehti narkokontroll. Tuli jälle oma laua taha tagasi. Seega Eesti passiga reisivad naisterahvad on vist kõige suuremad narkomuulad sealkandis...

Edasi oli nagu ikka. AeroMexico udupeen lennuk, hea söök ja karastusjoogid. Veini ei pakutud sellel otsal või ma lihtsalt magasin selle osa maha. Poole öö jagu magamata und oli ju vaja sel kuuetunnisel lennul tasa teha, et Mexico City jaoks ka energiat jätkuks.
Quito on kahtlemata ilus ja huvitav linn. Üksi aga ma sinna rohkem vist ei reisiks. Kohe üldse ei tekkinud isegi näilise turvalisuse tunnet. Liiga teravalt on tunda, et tegu on narkoriigiga, kus kuritegevus ja vaesus õitsevad.Samas kohtasin Galapagosel mitut üksi reisivat naist, kes olid Ecuadoris ja teistes Lõuna-Ameerika maades juba olnud enne saartele jõudmist ja nad olid nautinud rännakut. Üks oli ranniku ligi hoidnud rohkem, teine oli dzunglituuril käinud, kolmas oli Peruusse edasi minemas. Seega väga hull olukord ka ei ole seal, kui ise päris hullu panema ei hakka. Narkopiirkondadesse location scoutima minna ei tasu.

San Cristobal

San Cristobal on mitteametlik Galapagose pealinn-saar, sest poliitiline elu toimub just siinkandis. San Cristobali inimasustus on koondunud Puerto Baquerizo Moreno nimelisse väikesesse linnakesse. Lennujaamast kuni linna lõpuni on umbes poolteist kuni kaks kilomeetrit.

 Linn on tavaline saarelinn, ranna ääres uhke promenaad. Liivarannal oli väga palju merilõvisid. Nii isaseid, emaseid kui beebisid. Beebide möögimine oli südant haledaks tegev.

 Linnapildis on kohalikke linde-loomi kaunistustena palju kasutatud. Uhkus oma unikaalsuse üle on igati tervitatav.

 Paate oli igat masti. Mingeid mereväe laevasid meenutavad ja kaubalaevad ja kalalaevad ja turistide jahid.

 Vanad paadid olid üle maalitud ja kaunistusteks mänguväljakute ääres.

 Joogivesi tuuakse kohale pudelites. Magedat vett säästetakse nii palju kui võimalik. Mul on tunne, et dushivesi oli soolane vesi.Maitsta ei julgenud, aga huuled olid soolase maitsega peale dushi all käimist.

 Veetaksod on need siniste katusteda väikesed paadid. Tõenäoliselt saaks nendega kaugematele randadele ja Kicker Rocki juurde snorkeldama minna, kes tuuriga ei taha rohkem minna.

 

 Selle paadi kõrval oli mu selle saare lemmikrestoran koos väga meelelahutusliku peakokaga.

 Purskkaev oli tehtud kui maakaart Galapagose saartega. See merihobukujuline on Isabela, selle ees Fernandina, kuhu turiste ei lasta, aga kus on tuhandete kaupa mereiguaanasid. Suurim koloonia asub seal. Teisel pool merehobu selja taga on Santa Cruz, kus siis oli hiidkilpkonnasid ja Darwini keskus. Sealt allapoole jääb Floreana, mis on ka inimasustatud saar, seal asub postkontor, kuhu saab oma kirja jätte, et järgmine sama kandi turist selle siis kohale toimetaks. Ja ise seal kirjade kuhjas lapata, kas on omakandi inimestele kirju jäetud, mida saaksid kohale toimetada. Ma jätsin selle saare vahele, kuigi nüüd tagantjärgi on sellest veidi kahju. Arvasin, et eelistan loomi ja loodust, aga tegelikult olid inimtegevusega seotud asukohad ka väga huvitavad nagu näiteks see Wall of Tears Isabela saarel, mida algsetes plaanides vahele mõtlesin jätta.

Millegipärast oli mul meelde jäänud, et hotell asub lennujaama lähedal, seega seiklesin lennujaama poolse otsa korralikult läbi kuni lõpuks ühest poest abi küsisin ja sealne tore noor müüjatar helistas hotelli, mille omanik ta aga läbi sõimas ja oma kliendi takso peale käskis panna ja kohale saata. Kohe nüüd! Vaene tüdruk oli väga üllatunud-ehmunud sellisest telefonile vastamisest ja hakkas mulle taksot tellima, aga ma siiski loobusin taksost. Õues küsisin veel paarilt inimeselt juhiseid ja kuigi keegi hotellist miskit kuulnud polnud, siis vajalik tänav teati linna teises otsas olevat ja ma võtsin takso, teadmata kui pika linnaga tegu on. Tegu oli umbes 500 meetrise sõiduga, mis maksis kaks dollarit. Hotelli ees kargas omanikust vanamees ligi ja teatas kergendunult, et ta juba kartis, et keegi ta klienti omale ärandada üritab ja kui hea meel tal on, et ma kohale jõudsin. Juhatas mu sisse ja asi ei meenutanud hotelli kuskilt otsast, aga vähemalt oli mul eraldi tuba seal ja oma dushiruum koos sellega.

 Toas oli suur riidekapp, mis oli tabalukkudega kinni pandud. Tõenäoliselt hoidis omanik oma kola seal. Tuba oli nagu oleks vanaemale külla sõitnud. See puidust nurk on tõenäoliselt teise külalistetoa dushinurk. Maja alumine korrus oligi n.ö. hotelliosa. Seal asus pererahva lahtine köök ja suur elutuba, mis oli mööblit paksult täis. Suur laud, nende sektsioonkapp, tugitoolid, diivan jne. Nagu vanainimeste elutuba ikka. Hommikuti kell seitse hakkas perenaine mehe jaoks mune praadima, nii et see hais kõikides tubades oli tükk aega. Kuked karjusid õnneks juba paar tundi enne seda kogu majarahva üles, nii et see peremehe otse magamistoa kohal olevast toas ringi trampimine enne alla sööma tulemist enam nii palju ei häirinudki.

Peremees kasseeris kõige tähtsama osana peale kohale jõudmist, kohe raha sisse, sealjuures polnud tal raha tagasi anda Kui ainult sularahas maksmine toimub, siis eeldaks ka tagasiantava raha olemasolu, aga jätsin siis need neli dollarit talle. Ta oli selle üle väga õnnelik. Ja kui raha käes, tahtis ta kohe mind linna tutvustavale tuurile viia. Olin oma arust juba piisavalt linna näinud, aga ta käis peale, et tema tahab oma klientidele parimat pakkuda ja tema teeb mulle linnatuuri. Palusin siis veidi aega vähemalt dushi all käimisekski enne seda.

Linnatuur koosnes sellest, et ta näitas kahte restorani, kus ta sõbrad töötavad ja kus ta eeldas mind edaspidi söömas käima hakkavat nibng tuuri lõpetuseks otsis ta tükk aega vajalikku reisibürood, kus ta sõbranna töötab. Sõbranna on paadiomanik ja pakub kõige odavamaid tuure siin saarel. Peale mõnda valesse tänavasse keeramist leidis lõpuks oma sõbranna büroo üles ja küsisn hindasid kahe mind huvitava tuuri kohta. Hinnad, mida kuulsin, äratasid kahtlust. Olin veebikommentaariumidest palju odavamaid hindu lugenud, seega vabandasin, et tahan Centre of Interpretationis ära käia, enne kui see suletakse ja lahkusin. Vanamees otsustas minuga kaasas käia, arvatavasti tahtis mind peale seal käimist uuesti oma sõbranna juurde tagasi viia, et ma sealt omale tuuri ära ostaksin.

 Darwini kuju saarel silma peal hoidmas. Mida rohkem ma asja peale mõtlen, seda vähem darvinismi usun. Minu teoorias toimus kunagi ammusel ajal mingi taoline elusrakkude ühinemine, nagu see munaraku ja seemneraku ühinemisel praegu toimub, kus käis läbi jumalik sähvatus ja uus elu oli sündinud koos omapärase dna-ga mis seejuures tekkis. See erinevate rakkude ühinemine ja need erinevad kujunenud dna-d siis kujundasidki välja hunniku erinevaid eluvorme. Ja nagu budistid usuvad, siis kõigel, mis kunagi sel viisil tekkis, on hing. Nii loomadel, lindudel, taimedel, mägedel kui ka tuulel. Ülimalt teaduslik seletus, eksole.

See laev peaks olema see kalalaev, mis hiinlastelt ebaseadusliku püügi ja sea cucumberide korjamise eest konfiskeeriti nii pool aastat tagasi või midagi. Sea cucumberid on hiinlaste jaoks delikatess, aga tegu on looduskaitse all oleva asjaga.

 Centre of Interpretation oli lähedal ja veel avatud tunni jagu, tänasin vanameest kohale juhatamise eest ja teatasin, et jalutan meelsasti üksi ringi siin mõnda aega. Vanamees otsustas edasi oma kliendile parimat pakkuda ja hakkas mul kannul käima. Tee vaatetorni läks ülesmäge, seega otsustasin talle tempot teha, ehk keerab tagasi mingil hetkel. Ei keeranud. Kõndis vaatetorni mu kannul, kõndis igasse rannanurka, kuhu merilõvisid vaatama läksin ja oli nagu kuradi takjas küljes kinni. Mul tekkis jube kõrvetav janu ja vett kaasas polnud. Tal ka mitte. Seega teadsin, et ma pean vaid viis sekundit kauem vastu pidama kui tema ja ma olen vaba. Varsti nii läkski, kui valik oli, kas hotelli poole tagasi keerata või edasi jalutada, siis ma teatasin rõõmsalt edasi jalutamisest, ta küll pakkus välja sööma minekut, aga mul polnud mingit soovi talle õhtusööki välja teha ka veel ja loobusin sellest lahkest pakkumisest.

Käisin pärast temast lahti saamist nii söömas, kui ka vett ostmas kui ka teistes reisibüroodest, kes kõik vähemalt 10 dollarit odavamalt neid reise pakkusid, mida ta sõbranna. Järelikult oli see ekstra 10 dollarit see raha, mida vanamees minu pealt teeninud oleks, kui ma oleks ta sõbrannalt tuuri ostnud. Tema parima pakkumine ehk pealekäivus teada saada, millal ja kuidas turist saarele saabub, on pigem tema kohutav ahnus. Kui klient linna peal juba käinud on ja teab hindasid, siis pole enam võimalik ta kergeusklikkuse pealt teenida. Kui aga paadisadamas või lennujaamas kohe käisest haarata ja oma sõpru ainsate usaldusväärsete ja odavate teenusepakkujatena tutvustada, siis peaks ju tekkima kahtlustus teiste teenusepakkujate osas kohe, kes järelikult ei ole usaldusväärsed siis...

 Lasteaialapsed kasvatasid taimi.

 Kohalik koolimaja, mis oli lennujaama lähedal. Kaks poissi üritasid seal läbi võrkaia hulkuvat koera paitada.

Järgmisel päeval oli tore tuur ümber saare koos snorkeldamisega Kicker Rockil ehk Leon Dormidoresel (magava lõvi kalju). Kaljulõhe on nii suur, et väiksemad paadid saavad sealt läbi sõita. Tuuri nimetus oli 360 kraadi, ehk ideaalis oleks pidanud tiiru ümber saare tegema koos paari peatusega lindude pesapaiga läheduses ja paar ilusat liivaranda, enne paaritunnist snorkeldamist.

 Kõik, mis ühest vähist alles oli jäänud...

Hakkasime minema, meri oli hea rahulik, kui aga ümber saare hakkasime jõudma, lõi jube laine vastu. Natuke aega üritati edasi rammida, siis anti alla ja keerati ots ümber ning asuti teele teises suunas, et teiselt poolt ümber saare samasse kohta jõuda. Tagant tulevate lainetega oleks kergem edasi liikuda kui vastu tulevatega. Seega 360 kraadi asemel saime nii 480 kraadise saaretiiru hoopis. Liivarannad olid kenad, aga eluslooduse poolest igavad. Krabid, nagu nad igal pool mujal on ning üksikud merilõvid. Siiski nägime ka tigukrabisid, keda olin veel vaid Santa Fel näinud ja siis mu kaamera ei töötanud.

Kicker Rocki juures oli megakülm vesi. Mõned termovestid jagati välja ja paar mütsi oli ka neile, kelle wetsuitid väga hõredad olid. Isegi minul oli oma wetsuitiga külm seal. Snorkeldasime läbi kaljulõhe ning ümber kalju Vesi oli jube sügav ja selge. Kalu oli palju, merikilpkonnasid oli, haisid oli, meritähti oli ja ka merilõvid tulid meie nina ette ujuma. Väga elamusrikas snorkeldamine oli. Merilõvid on ikka jube vahvad.

 Mingi väikepaat üritas ka minna teisele poole saart, aga meie kapten helistas neile ja sõimas neid, et kohe tagasi pöörduksid. Need lained oleks selle paadi kohe põhja ajanud.

Pärast snorkeldamist läksin tagasi hotelli ja õue peal kargas peremees mu nina ette ja kukkus süüdistavalt kaagutama, et kus ma sedasi õige kadunud olin ja et tema perenaine on harjunud kell 11 tubasid koristama ja mina võtsin ainsa võtme kaasa ja nemad ei saanud nüüd tuba koristada. No ei saanud, siis ei saanud, big deal.  Läksin tuppa sisse ja üllataval kombel oli keegi siiski saanud tuppa sisse, et minu toa vetsu kasutada. Ju siis muu häda oli suurem kui koristamise häda... Õnneks oli viimane öö nendega ees ootamas, seega hiilisin majast välja ja kolasin linna peal kuni magama mineku aeg käes oli. Tagasi hotelli tulles aga peremees jälle ei andnud rahu ja nõudis, mis kell mul lennuk läheb. Ütlesin mingi suvalise hommikuse aja ja ta hakkas mind süüdistama, et sellel ajal ei lähe lennukit, ma ajan udujuttu. Ok, vaatasin korralikult järele, lend läks tund hiljem. Nõudis, et tahab mulle taksot tellida, tal sõber taksojuht.Sama sõpra oli ta mulle eelmisel päeval ka peale surunud, et järsku ma ikka tahan taksot tellida ja peremehe kohviistandust vaatama minna. Ta võib mulle seal ekskursiooni teha. Loobusin tema ekskursioonist siiski. Maksku ise oma taksoraha, kui vaja istandusse minna. Inimene, kes elab 20 aastat siin saarel, aga pole ühelgi teisel saarel käinud, pole just usaldusväärseim saaregiid ma ütleks... Jube ignorantsus ja ilmselgelt ainult raha pärast kolinud Ecuadorist Galapagosele ümber. Iga turisti vaatab läbi dollarimärkidest pilgu, et igast inimesest võimalikult palju kasu saada. Kahju, et selline elukas ilusa Galapagose reisi tõrvatilgaks jäi lõppu.