The Darkness, Serafima ja Bogdan

Terve nädal on mööda läinud oma suveplaane täide viies. Tulemuseks siiski vaid kaks raamatut, kuid üks neist selle eest kolme raamatu paksune. Tegu oli siis Eesti nüüdiskirjanduse lipulaeva Serafima ja Bogdaniga Vahur Afanasjevilt. Kui nad kunagi peaksid alternatiivset pealkirja otsima, näiteks mõne võõrkeelse turu jaoks raamatu ahvatlevamaks muutmiseks, siis pakun "Väikese loodusvaatleja tähelepanekuid Peipsiveere rahva elust ning paljunemisest".  Kui ma muidu olen väga huvitatud kirjanikega kohtumistest, siis Afanasjeviga kohtumise jätaksin kohe rõõmuga ära. Tema tekstide lugemine (ka Minu Brüssel) tekitab alati mulje, et ta võtab inimesi lihakehadena, kes söövad-situvad-nikuvad ja iga inimest vaatab ta sellise pilguga, et kuidas see ka sugu teeb. Raamat oleks olnud hea ilma nende pidevate suguiha rahuldamistetagi, aga ehk on see antud kirjaniku alaväärsuskompleks, et ta kardab, et ilma teiste teki alla piilumisteta tema raamatuid ei loetaks. Ma olen lugenud varem kommentaare, et lugu venis ja lõppes imelikult, aga minu jaoks see venivaks ei jäänud. Lõpp oli jah veidi üle pingutatud, aga mulle dialoogid meeldisid. Aju hakkas kõiki dialooge automaatselt vene keelde tõlkima ja vene seriaalidest kuuldud hääletoonidega sobitama. Väga elutruu, kuigi vene keele mitteoskajate jaoks tõenäoliselt on need dialoogid lihtsalt kummaliselt sõnastatud, sest otsetõlked on ju nagu nad on. Vene keele oskamine annab väga palju juurde selle raamatu lugemisel.

Teine raamat on värskelt juurde ostetud, kui Serafima ja Bogdan ootamatult kiiresti otsa lõppes (mul olil lõunapausil aega lugeda) ja koduteel käisin Dublinis raudteejaamas olevast raamatupoest läbi ning valisin omale Islandi krimka lugemiseks. Samuti ostsin sealt kaks raamatut pojakesele, ta on väga minu sarnane, armastab raamatuid ja veerib ise juba tekste kokku. Kui ta eesti keelne oleks, siis oskaks ta juba vabalt raamatuid lugeda, aga inglise keeles lugema õppimine võtab pikemalt aega. Kõigepealt nad õpivad tähtede sounde ehk a nagu ä, mitte ei jne. Siis lihtsamaid sõnu, nagu at, dog, cat jne. Siis lähevad nende sõnade juurde, mida teisiti hääldatakse nagu näiteks lake, make jne. Ja järjest keerulisemate häälduste poole siis, mis kirjapildiga kokku ei lähe ning lihtsalt meelde on vaja jätta.
Igastahes The Darkness on väga hea raamat. Selline vanakoolikrimka, kus saab kaasa arvata, whodunnit, ehk kes on mõrvar. Jällegi tüüpiline ülesehitus, mis tegi minu jaoks mõrvari ära arvamise väga lihtsaks ja üllatusi polnud, aga nauditavalt kirjutatud. Ma olen sama kirjaniku krimiseriaale näinud, kus üks osa ka selle raamatu põhjal oli, seega oli mul peategelase nägu silme ees kogu aeg.
Kes sellist stiili armastab lugeda, siis samasse gruppi kuuluvad veel A.J. Finni "Naine aknal", Gillian Flynni "Gone Girl", Paula Hawkins "The Girl on The Train" ja "Into The Water", Henning Mankelli krimkad, Lars Kepler, Stig Larsson.
Kui keegi tahab aga Serafima ja Bogdaniga sarnast asja lugeda, siis peaks ta ette võtma kolm raamatut korraga - Aadu Hindi "Tuuline rand", Enne Vetemaa "Näkiliste välimääraja" ja vabal valikul kas "Kuidas ma maailma tulin" või "Avameelselt abielust".
Lisaks on mul pakkuda pilt huvitavast wifi nimest, mis levib Dublinis Connolly raudteejaama lähistel. HideYoKidsHideYoWifi...Kõlab väga pahaendeliselt. Kunagi Corkis hotellis peatudes oli seal wifi nimeks IcanHearYouHavingSex. Hotelli receptionistil oli vist teatud frustratsioon tekkinud aegade jooksul.

Kõik mu sugulased, Inishowen, Riia koerad, Oskar ja asjad, Tilda ja tolmuinglid, Into the Water, Halloween,

Üks mõned nädalad saadud email muutis mu suveplaane kardinaalselt. Igasugune välismaale reisimine jääb ära, kuid seda asendavad pea igapäevased reisid Dublinisse, mis tähendab siis 1 tund ja 15 minutit rongireisi ühe otsa jaoks. Ehk mul on igal sellisel päeval kaks ja pool tundi vaba aega ainult iseenda jaoks, mis tähendab täielikku vabadust raamatuid lugeda. Ja lugemata raamatuid on mul hulgi. Osa pärinevad kohalikest sekkaritest, seal saab kolm raamatut ühe euro eest. Osa pärinevad viimasest Eestis käimisest, kus ostsin kokku hädavajalikuima lugemisvara pluss mõned ekstrad, mis olid lihtsalt sel hetkel üliodavad. Ja osa pärineb Amazonist, mis on kas mu lemmikautoritelt või loodetavasti saavad peale raamatu läbi lugemist mu lemmikautoriteks, sest on juba poole maailma südamed võitnud. Kolm esimest hunnikut veel läbi lugemata. Viimane väike hunnik siis praeguseks hetkeks lõpetatud.

Ketlin Priilinn "Halloween" - hea noortekas, kuigi natuke hakkasid näpud sügelema, et talle proovilugejana nõu anda. Näiteks veidike ülesehituse osas, siis selle pideva helistamise asemel oleks usutavamad igasugused chatid, samuti inimeste kirjeldamise osa - mu arust ei ole oluline, mis täpselt kellelgi seljas oli ja mis värvi juuksed. Olulisem on vast stiili ja iseloomu edasiandmine, näoilmed, kehahoiakud, kõnnak jne, mitte mis värvi pluus kellelgi oli. Parim näide sellest, kuidas riietuse abil kedagi kirjeldada, on aga Devil Wears Prada, soovitan seda süvenenult vaadata ning snitti võtta. Aga hea kerge oli seda raamatut lugeda ikkagi.

Kirjeldused lihtsalt on mu isiklik nõrk koht ja jubedaim tüütus alati lugeda ka. Selletõttu ühe teise noortekirjaniku raamat tagasi lugemata raamatute kuhja ka lendas, et viis lehekülge järjest kirjeldati seda, kuidas keegi mingi undamise peale üles ärkas. Aga sellest raamatust kunagi teine kord, kui ma ennast sunnin selle läbi lugema. Praegu mul selleks aga motivatsiooni veel ei jätkunud.

Paula Hawkins "Into the Water" - krimimüsteerium. Võibolla on viga minus, tean liiga hästi selle zhanri saladusi, nii et midagi üllatavat ei olnud seal minu jaoks, kuigi kaanel lubati ootamatuid süzeepöördeid ja muud sellist. Mõrvar oli kergesti ära arvatav, sest oli kirjutatud täpselt neisse kohtadesse, kuhu vaja ning sellisena nagu vaja. Aga hea kaasahaarav raamat ikkagi. Ideaalne lugemine neile, kes tahavad õppida, kuidas ehitada üles lugu nii, et iga lõik sunnib sind lugema edasi, et teada saada, kuidas miski laheneb ning mis edasi saab. Lugu oli kirjutatud mitme inimese vaatepunktidest. Raamatu esilehel oli küll nimekiri, kes on kes, aga tüütuks muutus see pidev nimekirja kontrollimine iga uut peatükki alustades, sest ma ei suutnud ainult nimede järgi mäletada, kes oli kes. Oleks võinud olla ka iga peatüki alguses nimi ja kes ta oli tegelasena, nagu nad kenasti nimekirjas ära seletatud olid, mitte ainult eesnimi.

Andrus Kivirähk "Tilda ja tolmuinglid" - ma olen lugenud arvustusi selle kohta, et see oli kurb raamat. Ma ei pidanud seda kurvaks, vaid helgeks ning lootusrikkaks. Väga hea raamat, aga siiski mitte selle praeguse läbiloetud raamatuhunniku esikoht.

Andrus Kivirähk "Oskar ja asjad" - vot see raamat on minu jaoks selle aasta lugemiselamuste esikoht! Lugemise hetkel oli mu enda samasugune omamoodi laps koos väikevennaga vanaema juures ning tõenäoliselt see aitas ka kaasa emotsionaalsusele. Meie vanaema on siis see, kes kiviktaimla samblast puhtaks rookis ja Domestosega üle pesi. Samuti jäi talle ette meie liblikaaed ehk kõrvenõgeste puhmas, kuhu peaksid liblikad ja lepatriinud munema tulema ning mingil hetkel siis oleksid pidanud need liblikad seal lendlema hakkama, kui nad poleks me äraolekul kompostihunnikus oma kodunõgestega lõpetanud.
Igastahes oli see kuradima kurb raamat ja ma ei julge enam ühtegi oma lapse mänguasja põrandalt ära koristada.Oskari vanaema oli nii elutruu ja iga lause kõlas mu kõrvus kui mälestus enda lapsepõlves kuuldud lausetest. Kivirähk on elav klassik. Kõik tema loodud karakterid on nii hirmutavalt reaalsed oma õrnas ekstreemsuses, et ma tõsiselt kuulen reaalsete inimeste hääli oma peas samal ajal kui raamatust neid dialooge loen.

Tegime pojaga koostöös hoopis ühe raamatu, tema joonistatud loomapiltidest, millest ühe koopia kingime tema õpetajale, kes on olnud imeline natuke erinevate laste osas. Ja siis vaatan, millised võimalused on selle avaldamiseks. Hetkel on see raamat inglise keeles, võibolla mingil hetkel viitsin selle eesti keelde tõlkida, kui Iirimaal avaldamisvõimalust ei leia. Vähemalt on üks megafänn sellel raamatul juba olemas, mu poeg ise siis, kes igal õhtul just seda lugu kuulata tahab magama minnes ning aegajalt vastu mulle vaidleb, et see pilt ei ole sellest, vaid hoopis sellest. Aga lugu meeldib talle ikkagi ja ta joonistas õigemaid pilte ka selle jaoks valmis.

Piret Raud "Kõik mu sugulased" - huvitav lugemine. Selline tekst, peale mille lugemist mind isegi enam pildid ei häirinud. Mulle on nimelt lapsest saati see joonistamisstiil vastumeelne olnud, ma ei mäleta, kes mulle Pioneeridest või Tähekestest on sarnase stiiliga meelde jäänud, aga mulle on alati pigem meeldinud nunnud pildid, kui imelikud. Lood raamatus olid ka sellised Alice Imedemaal stiilis imelikud, aga tore oli neid lugeda. Lastele ma seda raamatut siiski ei soovitaks, pigem täiskasvanutele on need lood. Alice Imedemaal raamatut ma ka lapsena vihkasin, praegu armastan.

Joseph O'Connor "Inishowen" - väga hea raamat. Eeldab teadmisi Iirimaa ajaloost, kuigi seal ka kirjutatakse erinevatest sündmustest korralikult, aga tõelise mõistmise saab seda raamatut lugedes see lugeja, kes teab kogu taustsüsteemi. Mul oli see õnneks olemas ning parajalt võimas lugemiselamus oli.

Henning Mankell "Riia koerad" - ma olen kõik Wallanderi seeriad ära näinud, sellest hoolimata ma ei mäletanud enam mõrvarit. Ma kujutasin seriaali vaadates ette, et need raamatud on kirjutatud sarnaselt Paula Hawkinsi stiilile, aga hoopiski kuivema ja kirjeldavama stiiliga oli tegu, mitte meisterlikult ülesehitatud põnevikuga nagu A. J. Finni "Naine aknal" või Paula Hawkinsi raamat seda olid. Aga siiski hea raamat.

Tänapäeva noorteromaanivõistlusest.

Sel aastal siis sedapsi... Nii nagu uus aasta algas, nii läheb ta ka edasi!
Järgnevalt siis joonealused seletavad märkused erinevatele sümbolitele, mis uudistest läbi käisid.

1. Minu spetsiaalne särk kirjaga "Näete jah? Ma olen kuulsate kirjanike seas!  #metoo "

Mul on väga armsad ja toetavad sõbrad ja sugulased, kes ikka aegajalt minu varasemaid kirjatükke on sattunud lugema ja utsitasid kogu aeg, et ma peaksin raamatu kirjutama. Ma alati vastasin neile, et kui suureks kasvan, siis hakkan kuulsaks kirjanikuks. Kui sain kutse autasustamistseremooniale, siis teatasin kodus poegadele, et ma lähen nüüd kuulsaks kirjanikuks saama. Pojad vastasid selle peale, et mhmh. See jutt käis neil umbes sama kategooria alla, kui minu autojuhilubade tegemine, mida ma juba aastakümneid ka siin teen, aga siiani pole korralike lubadeni veel jõudnud.
Igastahes oli meid auhinnalisi kena kolmik, nii et sain kenasti keskel seista piltide peal. See
#metoo viitab aga sellele, et see raamat on täis nii musta huumorit, muuseas ka naiste ahistamise kohta, et võtab nõrgematel hambad logisema. Ausalt öeldes ma kartsin viimase hetkeni, et mu käsikiri kõrvaldatakse võistluselt kui mitte soovitatav alla 18-aastastele, aga näed siis. Ju läksin samasse kategooriasse nagu Tulnuka film, et tükk aega mõeldi, kas kukutada läbi või panna hinne viis...

2. Inspiratsiooni andnud foorumiteema, kus kurjustati modellisaates osalenud Nuia tüdruku kallal, et kuidas saab öelda sedasi televisioonis, et Nuias on igav elada, kui Nuias on ju ometi muusikakool ja puha....

Ma käisin omal ajal muusikakoolis, nagu oli ette nähtud mulle ja mu vanematele õdedele, ilma meie endi arvamust küsimata. Ema lükkas mu muusikakooli eesuksest sisse, ma vudisin kiiresti läbi koridori, tagumise ukse juurde ning jooksin metsa alla lilli ja metsloomade kakajunne vahtima. Need olid palju huvitavamad mu jaoks, kui see kole kääksutamine, mis igast uksest seal muusikakoolis läbi kostus. Nagu ma kodus vähe seda kuulama oleks pidanud... Kui muusikategemise huvi ei ole, siis lihtsalt ei ole. Ei midagi isiklikku. Muusikakooli maja on ju iseenesest väga huvitava arhitektuuriga. Igastahes keskealisena otsustasin sellele noorele neiule appi tulla ning olla sillaks eri põlvkondade vahelises arusaamatuse kuristikus. Ja mis võib olla veel põnevam, kui mitte üks korralik mõrv! Seega alustasin uut lugu, mis kohati toimub muusikakooli ümber ning nagu näha, tuli see hästi välja. Seega, neiu modellisaatest - näed siis, Karksi-Nuia võib olla väga põnev koht elamiseks, tuleb vaid oma fantaasia tööle panna!

3. See ajalooline romaan, mida teleintervjuus mainisin...

Kui juba 40-aastaselt oma debüüt teha, siis ikka vähemalt Jaan Krossi tasemel, onju? Muidu pärast veel öeldakse, et näed, vanainimene tuli ennast lolliks tegema siia. Paraku aga leidsin nii palju huvitavat infot selle teema kohta, et see infohulk kasvas mul üle pea. Kunagi kui kogu info olen läbi seedinud, tuleb vast ka see ajalooline romaan välja, aga kunagi mõned aastad hiljem...

Igastahes, aitäh, mu armsad sõbrad, et minusse alati uskusite!
#mulonparemadsõbradkuisul!

Acapulco, Mehhiko

Acapulco oli kunagi ligipääsmatu, vaid rikastele-ilusatele-kuulsatele mõeldud puhkusekuurort. Siis aga hakkas narkosõda, rikkad ja ilusad käivad Maldiividel või unistavad reisist Kuule nagu Branson, ning minusugused lihtsalt riides ja lihtsa toidu peal kasvanud talupojad võisid ka endale reisi Acapulcosse lubama hakata. Eriti kuna sinna nüüd ka maantee viib, seega ei pea tavaline mehhiklane lennupiletile raha kulutama ja pagasi ülekaalu pärast põdema.

 Kohapeal saab ringi sõita selliste diskobussidega. Iga buss on erinevalt üles tuunitud, mõni koomiksite stiilis, mõni filmikangelaste järgi, mõni satanistidele sobivalt ja kõigis kõlab kõrvulukustav tümakas. Sõidu hind on 40 senti umbes ja peatab ta igal pool, kus kätt tee ääres viibutad või kus bussijuhile vilistad või lehvitad, et tahad maha minna. Pool esiklaasi on peegliga kaetud, et bussijuht näeks, mis bussis toimub ja kas keegi äkki parasjagu enesetappu lahtistest ustest teha üritab, et õiges kohas maha hüpata. Kihutavad need bussid vingelt ja pidurdavad väga järsult. Igati elamusrikas sõit ja kindlasti üks must do Acapulcos.

 Suurem osa linnast asub ookeani kaldal. Paate on pisikestest kalapaatidest uhkete jahtide ning kruiisilaevadeni.

 Kala püütakse mitu korda päevas, turg on kohe sealsamas ja värske kalaga joostakse kohe restoranidesse samuti. Krevette müüakse rannas käigu pealt nagu tseburekke Stromkal, samuti sõidab krevetipaat oma värskete krevettide ja kastmetega ujujate juurde, et ka ujujad süüa saaksid, kui nad vaid tahavad. St kui nad tahavad maksta, mitte niisama krevetti süüa.

 Mulle meeldib, kui baariomanikud vaeva näevad oma kõrtside kallal. Väljas käimine on elamuste jaoks, niisama täis juua võib ennast kodus peegli ees ka.

 Holidays are coming...

 Väga toredad inimesed on seal. Vaid rannas tuleb ette vaadata, seal on petiseid rannatooli rentijaid ja baarmane, kes ei taha kuidagi vahetusraha tagasi anda. Kuid nagu selgus, siis politsei viib nad vangi, kui nad raha tagasi ei maksa kaebavale turistile.

NaNoWriMo

Ühinesin NaNoWriMo-ga. Ehk National Novel Writing Month. Ehk november on pühendatud romaani kirjutamisele. Novembrikuu jooksul peaks kokku kirjutama 50 000 sõna, mis on siis ühe romaani jagu küll. Päevas teeb see 1667 sõna. Minu plaan on praegu 2000 sõna päevas kirjutada, see on paras kogus, et mõte kinni ei jookse ja järgmiseks päevaks ka kirjutamise jaksu jagub. Kondikava tegin valmis juba septembris ehk tegin graafiku loo tegevustikule, jaotasin selle peatükkidesse, otsisin esile kerkinud probleemide jaoks võimalikult loogilised lahendused ning mõtlesin välja tegelaskujud. Praegu on siis põhimõtteliselt ainult kirjapaneku vaev ette antud punktide järgi, mis teeb kirjutamise oluliselt kergemaks. Samas on palju ka muutunud kirjutamise käigus juba. Mõned asjad välja jäetud, mõned asjad juurde lisatud. Ja ka mõned tegelased vahetasid nime, sest mul ei tulnud kirjutama asudes meelde, mis nimed ma neile septembris panin ning ma ei viitsinud karakterite lehte otsima minna ülakorrusele magamistuppa, kus ma olulisi pabereid hoian. Ja kui juba mulle need nimed meelde ei tulnud õigesti, siis järelikult olidki enne kehvad nimed.

Progress reaalajas siis selline:

1. november 2247 sõna
2. november kokku 3910 sõna (päevane uute sõnade kogus 1663 sõna)
3. november kokku 6075 (2165)
4. november kokku 8602 (2527)
5. november kokku 11282 (2680) Wohoo, kümne tuhande sõna piir ületatud!
6. november kokku 12977 (1695)
7. november kokku 14961 (1984)
8. november kokku 16971 (2010)
9. november kokku 18945 (1974)
10. november kokku 19440 (495)
11. november kokku 20617 (1177)
12. november kokku 20617 (0)
13. november kokku 21072 (455)
14. november kokku 21256 (184)
.......
22. november kokku 25405 (4149)
23. november kokku 28283 (2878)
24. november kokku 31909 (3626)
25. november kokku 34927 (3018)
26. november kokku 38225 (3298)
27. november kokku 41307 (3082)
28. november kokku 44479 (3172)
29. november kokku 47120 (2641) ja käsikiri lõpetatud ja uus alustatud!
30. november kokku 50017 (2897) novembri sõnade arv täis ja nanowrimo lõpp, nadewrimo algus (nali, ainult järgmiste ideede üles kirjutamine ja kondikavade koostamine).

Reisi kokkuvõte ja kulude kokku löömine.

Kokkuvõte
13 päeva
12 lendu
5 riiki
7 Galapagose saart
1 maavärin
1 metroorööv

Ja mida see kõik siis maksma läks?
Dublin-Birmingham-Madrid lennud 40 eurot
Madrid-Mexico-Quito-Mexico-Madrid 260 eurot
Madrid-Dublin 45 eurot
Isabela-San Cristobal 205 dollarit ehk 175 eurot enamvähem
Quito-Guayaquil-Baltra, San Cristobal-Guayaquil-Quito lennud 360 eur

Lendude kulu kokku  880 eurot. Oleks Galapagose saared välja jätnud, oleks kulu lendudele vaid 345 eurot olnud...

Majutus
Madrid, 1 öö ja single room hostelis 29 eurot
Santa Cruz, 3 ööd ja double room hotellis, 61 eurot
Isabela, 2 ööd ja single room hotellis, 48 eurot
San Cristobal, 2 ööd ja twin room hotellis (seda vaid nime järgi, tegelikult oli kodumajutus) 48 eurot
Quito, 1 öö ja double room hotellis, 13 eurot
Madrid, 1 öö ja single room hostelis, 21 eurot.

Majutus kokku 220 eurot. Jällegi... Kui oleks ainult Quitosse jäänud, oleks ainult 154 eurot majutus maksma läinud.

Saaretripid
Santa Fe 110 dollarit ehk 93 eurot
Plaza Sur 130 dollarit ehk 110 eurot
360 kraadine San Cristobal tuur 130 dollarit ehk 110 eurot
kiirpaat 33 ehk 28 eurot
Isabela saarele saabumise maks 10 dollarit, Galapagosele saabumise maks 100 dollarit, lennujaamas Galapagosele minemise paberi eest 20 dollarit kokku 130 dollarit ehk 110 eurot

Saartel käimine kokku 451 eurot.

Söömisele kulus keskmiselt 20 eurot päevas, seega 260 eurot

Kõik kulud kokku 1811 eurot.

Galapagose isetehtud reis võrreldes kruiisidega. Saarele saabumise maksud polnud ka kruiiside hindadesse arvestatud, seega jätan nii need kui ka lennupiletid arvestusest välja. Võrdluses on samad asjad vaid ehk majutus, saaretripid ja söök.

Minu isetehtud Galapagose tripi maksumus
498 majutus ja saaretripid+ 140 söök= 638 eurot ehk 754 dollarit.


Kruiisilaevade last minute hinnad olid 960 dollarit kuni 1500 dollarit, silma hoidsin peal paar kuud neil viimase hetke hindadel. Tavahinnad keskmiselt 2500 dollarit.

Seega tasub esiteks raha kokkuhoiu mõttes ise oma trip Galapagosele kokku panna. Teiseks saate normaalses voodis magada, mitte ei kõigu öö otsa ka veel merel. Kolmandaks saate ise valida, millistele saartele minna ja milliseid tegevusi ette võtta. Samuti olete paindlikud muutma oma plaane, kui midagi ette tuleb. Näiteks merehaigus või parem pakkumine.

Kruiisid lähevad sageli vaid ühte nurka ja nii mõnigi huvitav saar jääb ära nende marsruudilt. Nende plaanides pole nii palju saari nii lühikese aja jooksul, kui mina seda teha jõudsin. Kruiisilaevad võivad küll kaugematele saartele jõuda, kuid kui olla minusugune, kes on õnnelik lihtsalt merilõvidega koos ujumisestki ja nende pargipingil nägemisest, siis võibolla oleks see eriliste samblike nägemine veidi liiga eksklusiivne juba. Paljud foorumi kommenteerijad näiteks kahetsesid Isabela saarele mitte jõudmist ja pidasid Floreana saart mõttetuks aja viitmiseks. Ma tegin korraliku eeltöö enne, millistele saartele minna tahan ja milliseid välja jätma olen valmis, seega oli tegu suhteliselt minu unistuste tripiga. Oleks saanud palju odavamalt hakkama, kui oleks vajadus olnud. Saartevahelise lennu asemel kiirpaat näiteks jne. Aga mere karmus seadis piire sellel aastaajal.

Ma tean, et paljud on Galapagose oma Ecuadori reisi plaanidest ära jätnud selle liigkalliduse pärast, aga seal saab ka odavamalt käidud ja oma Galapagose elamuse kätte. Kui ma uuesti oma plaani peaks tegema praeguste teadmiste juures, siis jätaksin sisse San Cristobali ja Kicker Rocki snorkeldamise, Santa Cruzilt Plaza Surile trippimise, Isabela saare jaoks jätaks rohkem aega, et jõuaks nii Tintorerasele kui ka Los Tunelesile. Santa Fe jätaksin ära. Alustaksin San Cristobalilt, et kiirpaatidega liikuda saaks ja lennu jätaksin ära. San Cristobal-Santa Cruz-Plaza Sur-Isabela-Santa Cruz. Läheksin kevad-suvisemal ajal, kui hoovust pole ja meri rahulik. Ja iial enam ei peatuks Palma del Mar2 kodumajutuses...

Mexico City - metroorööv

Tagasimineku aeg oli käes peale bussituuri lõppemist ja läksin jälle metroo peale. Esimene rongisõit möödus suuremate vahejuhtumiteta, tavapärased muusikud ja imikutega liikuvad taskurätimüüjad omale raha teenimas. Taskurätimüüjate kohta olen kuskilt kuulnud, et nende eesmärk on oma varjatud kaaslase jaoks potentsiaalse ohvri rahakoti asukoht välja selgitada, mitte niivõrd taskurätte müüa. Muusikud käivad vagunist vagunisse ja peale kaks minutit pilli mängimist käivad mütsiga ringi ja vahel keegi annab mõne kopika neile. Taolisi rahateeijaid on väga palju Ameerikamaades. On ka liikluses autoridade vahel seiklevaid kõigemüüjaid, punase tule taga seisvatele autodele akrobaatilist meelelahutust pakkujaid, kes enne tulede vahetumist kiirelt mütsida ringi käivad autode vahel, ehk keegi annab veidi raha. Ettevõtlust õppima ja ideid koguma raha teenimiseks, on parim minna Lõuna-Ameerika riikidesse. Pärast seda kas tundub, et elu Euroopas on rikas niigi ja peaks pigem olemasolevaga rahul olema, või siis leiad viise, kuidas sealseid kombeid kohalike oludega kohendada ja enda jaoks raha teenima panna.

Esimene rongisõit möödus vahejuhtumiteta. Lennujaama poole minevad rongid polnud eriti rahvast täis, küll olid seda aga kesklinna poole minevad rongid. Kuigi võrreldes teiste riikide metroodega, olid ka need mitte nii kohutavalt täis. Londoni metroo on rohkem pungil. Järgmise rongiga oli mul vaja sõita kaks peatusevahet lennujaamani. Esimeses peatuses vaatasin, et esimeses vagunis on mingi kahtlane seltskond. Paistis välja nagu Kopli noorpompsid pidu panemas. Mingi eit suitsetas keset vagunit ja üks palja ülakehaga tüüp tõmbas käsipuu peal lõuga. Läksin järgmisse vagunisse. Vabatahtlikult ma antisotsiaalsetesse jamadesse ei roni.

Järgmises peatuses kargas see seltskond aga meie vagunisse ümber.  Neli-viis meest ja naine. Valgusid mööda vagunit kiirelt laiali nagu mupo piletikontrollid ja niipea kui uksed sulgusid, hakkas eit ähvardavalt haamriga vastu käsipuid kolkima vaguni keskel. Üks meestest lõugas midagi hispaania keeles, nagu umbes pangaröövide ajal karjutakse. Ja need mehed, kes olid mupo piletikontrollide kombel kõik ukseavad blokeerinud, hakkasid raha koguma. Rahvas oli väga lahke ja andis meelsasti. Ma otsustasin ignoreerida ja teha nägu, et ei saa aru, mida nad tahavad. Kõigi muude maade kerjustega tavaliselt eesti keeles rääkimine mõjub. Peetakse kas vaimselt alaarenenuks või narkolaksu all olevaks hipiks. Eesti keele asemel aga vastasin rahakogujale inglise keeles ükskõiksust teeseldes, et ma ei saa aru, mida ta räägib. Kui raha nõudev tegelane aru sai, et tegu on inglisekeelse turistiga, karjatas ta teisest otsast oma kompanjoni kohale ja näitas laialt minu suunas näpuga. Vagunitäis rahvast jäi vaikivana ning tõsisena järgnevat jälgima. Dokumentaaldraama põnevaimad stseenid olid algamas.

Tuli kompanjon kohale kurja näoga, üritades meenutada oma algkooli inglise keele klassides õpitut ning ütles, one monney please. See kahe n-ga monney meenutas mu viieaastase poja kõnepruuki, nii et vastasin talle instinktiivselt nagu oma pojale mänguasjapoes, et i don't have any monney.  Raha oli mul kõigest 100 peesot ehk 5 eurot rahakotis, aga rahakoti vahel olid mu dokumendid ja kaardid, millest ilma jäämisega riskida ei tahtnud.

Tegelane tõmbas kulmu kortsu ja jäi mulle ähvardavalt silma põrnitsema. Põrnitsesin siis talle vastu ja sel hetkel jõudis mulle kohale, et mul ju puudub plaan B, juhuks kui asi vägivaldseks läheb. Teadsin, et lennujaama peatus on kohe, nende peatuste vahe oli väga lühike. Samuti teadsin, et ta selja taga on hädaabi pidur. Iseasi, kas sinnani ulatunud oleksin. Ja mis kasu oleks piduri tõmbamisest, ma ka täpselt ei teadnud. Seisvast rongist oleks nad ju veel kergemini välja saanud murda peale mu kõri läbi lõikamist ning pääsenud nad oleksid olnudki.

Lennujaama peatus oli mu kõige suurem lootus, sest seal oli alati palju polkusid ja ma istusin kohe ukse kõrval. Parem oli mitte ennast ukse kõrvalt välja kangutada lasta, et saaksin uste avanedes kohe välja. Uksed õnneks avanesid automaatselt Mehhiko metroos, mitte ei pidanud neid nupule vajutamisega avama nagu Madriidi metroos seda näiteks tegema peab. 

Julgust andis ka see, et esimest korda elus oli mul reisikindlustus vähemalt tehtud, nii et kodused poleks pidanud rahaliselt kannatama, kui minuga midagi juhtub. Reisikindlustus oli palju stressi ära võtnud ka igasugu jätkulendudele jõudmistelt. Tüüp sai vist ise ka aru, et minuga jamamine läheks talle liiga keeruliseks praegusel hetkel ja ta raiskab vaid aega praegu, seega peale mõneminutilist võistlust, kes enne pilgu kõrvale keerab, keeras ta ümber ja karjus oma meeskonna uste juurde. Järgmine peatus oligi käes. Nemad kargasid järgmisse vagunisse edasi. Mina läksin terminali poole, käed värisemas ja pisarad silma kippumas. See röövlitega üks-kahega vastamisi seismine on mu elu top3 hirmsaimate momentide hulgas ja ma olen nii mõnegi autoavarii üle elanud ja varemgi surmaga silmitsi seisnud.

Paar naisterahvast karjus neile järgi, et kutsuvad politsei neile. Ehk kutsusid. Need meesterahvad, kes minuga samas vagunis olid olnud, olid kiirelt oma raha ära andnud. Nemad mulle appi poleks tulnud, kui midagi oleks juhtunud. Ja õige ka. Nende jaoks oleks see veel kehvemini lõppenud suure tõenäosusega. Miks nad peaksidki mingi lolli turisti pärast oma eluga riskima. Ega nad ilma põhjuseta tavavaguni asemel naiste ja laste vagunisse istuma polnud tulnud. Patsifistidel on õigus olla rahule jäetud.

Hiljem tuli mulle meelde ka see kuskilt kuuldu, et kohalikel, kes metrooga sõitma peavad, on alati kaks rahakotti kaasas. Üks röövlite jaoks väikese mõttetu rahaga ja teine see õige rahakott. Metroo pilet on nii odav, 5 peesot (100 peesot on 5 eurot näiteks), seega sõitmata jätta ka ei saa, kui rahaga kitsas. Elu Mehhikos ega mujal Lõuna-Ameerikas ei maksa palju. Ma arvan, et mul väga vedas igasugu asjaoludega, et noaga kõri läbi ei lõigatud seal. Aga sarnaselt Londoni metroopõlengu läbielanuga, ei suuda ka mina vist enam metrooga rahulikult sõita kõrvaklapid peas. Pidevalt pean jälgima, et keegi kahtlast liigutust ei teeks vmt. Hiljem Madriidis oli üsna imelik metrooga sõita, teadsin, et kõik on turvaline, aga ärevus oli ikka sees. Maavärinat vähemalt seekord enne lendu ei tulnud ja narkopolitsei minu vastu ka enam erakorralist huvi ei tundnud.

Sellel hetkel tundus raha röövlitele mitte andmine õige teona. Esiteks eneseuhkuse pärast, et mingid elukad minust üle ei sõida. Teiseks ei taha sponsoreerida kriminaalseid eluviise. Kui aga koju jõudsin ja pojad kaissu ronisid, siis tulid mõtted, et kui mul oleks kõri läbi lõigatud, siis oleks kõige rohkem mu pojad kannatanud selle pärast ja mul poleks õigust olnud seda neile teha. Minu eneseuhkuse pärast ei peaks lapsed ilma emata üles kasvama. Kuigi vahel võib väike kivi veereva lumepalli peatada ja ma olen valmis see kivike olema, siis poleks see aus mu lähedaste suhtes.

Terrorism aga maailmas nii sündida saabki, et järjest vähem on neid kivikesi, mis veerema kippuvaid lumepalle peatada tahavad. Tavalisele inimesele, kes on pika päeva tööl ära istunud, igasugu inimesi selle käigus näinud ja on üliväsinud, ei ole oluline mitte terrorismiga võitlemine, vaid koju jõudmine. Oma pere juurde. Pliidi sisse keeramine, et perele õhtusöök teha. Oma voodisse pikali viskamine, et järgmiseks pikaks väsitavaks rutiinseks päevaks veidi välja puhata. Elu on elamiseks.

Kangelased ei ole eritüüp inimesi, kes midagi ei karda. Kangelased on need inimesed, kes hoolimata hirmust ja väsimusest ikkagi ebaõigluse vastu välja astuvad. Vahel fataalsete tagajärgedega, aga vähemalt nad ei pea süümepiinades elama hiljem, mis võib olla hullemgi kui surm. Ellujääja süümekad on paljude inimeste kaaslasteks elu lõpuni.

Iirimaal raadios paar aastat tagasi rääkis üks mees, kuidas ta pääses uppuvalt laevalt ja päästis ühe lapse. Tema ümber aga uppusid samal ajal ühed kaksikud lapsed koos paljude teiste inimestega. Tal polnud rohkemate laste päästmiseks aga jõudu, need kaksikud olid talle hirmunult silma vaadanud klammerdudes millegi külge. Mees lootis, et ehk peavad vastu kuni abi tuleb. Ta aitas hiljem päästjatel neid laipu välja tuua merest ning sattus olema just see, kes need kaksikud välja kandis. Nad polnud vastu pidanud. Iga päev oma hilisemas elus on nende kaksikute näod tal silme ees olnud ja ta on piinanud ennast mõtetega, et kas ta oleks saanud midagi teisiti teha, et need lapsed poleks pidanud uppuma. Kas oli see mingi märk kõrgemalt poolt, et just tema kõigi nende uppunute seast sattus neid kaksikuid välja kandma. Realistlikult järele mõeldes ta teadis, et ta ei saanud rohkem midagi teha, aga ikkagi mõte uitab kogu aeg selle hetke ümber. Teised pidasid teda kangelaseks, et selle ühe võõra lapse päästis. Ise ta aga pidas ennast ebaõnnestujaks, et teisi päästa ei suutnud. Tema jaoks muutus elu tähendus, elu polnud enam elamiseks, vaid surm oli igaveseks vaikivaks kaaslaseks.

Mitu pääsenut tegid hiljem enesetapu, sest ei suutnud edasi elada oma ellujääja süümekaga. See laevahukk oli muidugi palju aastaid tagasi iiri rannikualal. Praegusel ajal Euroopas vist ei tegeleta selliste vaimsete probleemidega õnnetusejärgselt. Hoopis laetakse youtube videosid üles ja tehakse FB live ülekannet, nagu Londoni terrorismiaktide ajal seda tehti. Olulisem on telefoniga videot teha, kui kellelegi appi minna. Sünnid üksi ja sured üksi, samuti elad üksi ja võitled üksi enda elu eest.

Ma ei tea, milliste tunnetega elavad edasi need, kes nägid Londonis, kuidas teisi surnuks lõigutakse terroristide poolt. Mõned mehed siiski ka võitlesid vastu ja ka teiste eest. Suurem osa põgenes lihtsalt. Küll tean ma aga, et need kes põleva Grenfelli korrusmaja ees seistes nägid akendele koputavaid lapsi ülemistel korrustel, need on enesetappe üritanud. Pole lihtne elada ellujääja süümekatega, kui oled pidanud pealt nägema teiste suremist ja pole midagi nende aitamiseks teha saanud. Võibolla on kahte tüüpi inimesi - ühed, kellele oma elu ja selle päästmine on kõige olulisem. Teised, kes peavad endid jumalaiks ja ei suuda üle elada seda, kui kõiki päästa ei jaksa.