Eurovisioon

Floor Manager tervitamas vanu tuttavaid eurovisioonifänne, kes igal aastal kohal käinud on ja tutvustamas kodukorda ning publiku tähtsust vägeva teleshow loomisel. Samuti kargas ja ergutas ta seal rahvast plaksutama enne iga esinejat. Ühtlasi on ta selle show üks tähtsamaid mehi, kuigi kaamera ette ta show käigus ei satu. Tema on see selgroog, kes hoiab kogu ürituse püsti. Väga karismaatiline ja hea huumorimeelega mees, kelle sarnaseid inimesi on vähe. Andre Rieu on taoline samuti, aga ta on klassikalise muusika juures. 

 Üritasin oma vaimusilmas ette kujutada, kuidas oleks sellist üritust korraldada. Kõigepealt koht välja otsida, kus korraldada. Suur koht, suured riskid nii tuleohutuse (palju pürotehnikat ja esinejad tahavad aegajalt põlevaid klavereid jmt), ventilatsiooni kui ka lihtsalt inimlike eksimuste-terroristide osas, kuid ka suuremad võimalused. Samuti on piletiraha oluline, et veelgi paremaid tehnilisi võimalusi esinejatele pakkuda ning suuremaid elamusi seeläbi publikule nii saalis kui teleka ees.

Kohapeal on rahvast mitukümmend tuhat igastahes viimastel aastatel olnud ja selle massi kontrollimine-lõbustamine-nende vajaduste rahuldamine (snäkid-joogid-lipud-tualettruumid), on omaette juba suur töö. Lisaks rahva kaasamine eriefektideks, mille jaoks olid lipuvärvides vilkuvad käevõrud-kaelapaelad seekord. Välgumihklitega kaasa elamist on vaja ju ära hoida, et maja keegi maha ei põletaks. Mobiilide valgusega lehvitamine vist ei töötanud nii hästi eelmisel aastal, et seekord seda ei palutud teha rahval.

Leida on vaja meeskonnad ja juhid iga vasutusala jaoks. Tehniline pool nii laval kui lava taga. Arvutid, helimehed, kaameramehed, turvamehed, lava abilised, ajakirjanike tribüünid, live feed kogu toimuvast kommentaatorite jaoks, tõlked.  Toitlustuse korraldamine nii, et lühikese aja jooksul suur mass söönuks saaks ja liiga suur läbu ei tekiks jäätmetest. Esinejate ja töötajate majutamine. transport nii tehnika jaoks kui ka näiteks lennujaamast oluliste tegelaste peale korjamiseks ja hotell-kontserdisaal suunal vedamine igapäevaselt.

Info kogumine, jagamine ja tagasiside kogumine ja jagamine, ideede kogumine, uute tehniliste vidinatega tutvumine ja nende asjassse kaasamise arutamine. Koristamine ja ehitamine ja lammutamine ja koristamine. Ja igavene hunnik muid asju. Lisaks kogu loominguline töö, vaheklippide, vaheesinejate, õhtujuhtide jne valimine. Programmide tegemine ja trükkimine, suveniiride tegemine ja müümine.

Meeletu töömaht ja informatsioonimaht käib sellise üritusega kaasas. Tõenäoliselt on neil korraldajatel praegu nädal aega puhkust ja siis hakkab kogu asi jälle otsast peale järgmise aasta jaoks. Need, kes Olümpiamänge või muid suuri spordiüritusi korraldavad, sõidavad juba neli aastat varem kohapeale ja on seal kuni mängude lõpuni. Tõenäoliselt on sama elu Eurovisooni toimkonnal. Unistuste karjäär neile, kes unistavad erinevas riigis iga mõne aasta tagant elada ja töötada.

Lava on väga suur. Põrand on ekraanidest koosnev ja kui esinejat peal ei olnud, siis näitasid põrandaekraanil joonised, kuhu peab midagi asetama, näiteks, kuhu mingi dekoratsioon või trummid lähevad ja kus laulja seisma peab. Samuti seda, mis riik järgmisena tuleb lavale ning kaua aega alles jäänud on esinemiseni. Ning nooled näitasid, kus on väljapääs ja kuhu keegi liikuma peab.
Hollandi puhul oli jube äge vaadata, kuidas mees laulab aeglasest elust ja aja maha võtmisest ja siis ise lidub keel vestil sinna publiku keskel olevale lavapikendusele, kui kaamera korra teiste peale keeras. Väga lühikese aja jooksul pidi ta sinna jõudma ja selline sööst käis, kui aeg liduma panna oli.

Eespool olevaid sambaid sai liigutada vastavalt vajadusele, näiteks Ukraina laulu alguse tunneli tegemiseks. Laest lasti alla Itaalia rippuvad dekoratsioonid. Kuidas Venemaa seal oma dekoratsiooni peal ronis ma ei saanudki aru, sest toodi kõrge valge kast, mis oli valge linaga kaetud ja kuidagi läbi lina ta seal millegi peale astus. Jube täpne pidi ta igastahes olema seal selle ronimisega, sest midagi läbi lina ei paistnud. Proovis oli ta korra alla ka kukkunud kui mööda kogemata astus.

Eriefektidena siis veel tossumasinad ja laservalgus. Tulekardin, mille sädemed langesid tulekindlast materjalist kasti, igaks juhuks tulekustutitega turvad läheduses ootamas. Gaasiga töötav tulesammaste masin.

Green Room on siis saali tagumises otsas tribüünide all, kena vaatega laval toimuvale. Istumiskohtade järjestus tundub sõltuvat sellest, kellele võitu ennustatakse. Potentsiaalsed võitjad eespool, kuhu kergesti kaameratega ligi saab karata ning kust esineja lavale kiiresti pääseb ja ei pea kuskilt tagant ronima hakkama. 

Igastahes on kogu seda üritust kohapeal hoopis teine tunne vaadata. Respekt suurürituste korraldajatele, kes seda veatult teha oskavad, sest me oleme liiga palju kokku puutunud selliste spordiürituste korraldajatega, kes enamvähem arvavad, et piisab sellest, kui staadion kätte anda ja las nad siis jooksevad seal kui tahavad. Ajakava on kaootiline ja kord venib kõik ja siis saab aeg järsku otsa ja on kõik üksteise otsas toimumas. Info on puudulik, internet ei tööta ja live feedi tulemustest ei saa. Iga ürituse korraldamine on suur töö ja vahet pole, kas seda tehakse mitmekümnele tuhandele või kolmesajale või kolmele. Hästi tehtud peab ta igal juhul olema ning kõik üritusega seotud nüansid peavad olema läbi mõeldud ja organiseeritud. Eurovisioon on olnud kõigil neil kolmel korral, mil seal käinud olen, eeskujulikult korraldatud. Kui millegi kallal vinguda, siis nende tasside ainult. Eelmise aasta tass ei ole enam veekindel ja sellel aastal olid tassid juba enne finaali algust otsas.

Vanu lugusid Belfasti aegadest

Kui miski siin ilmas üldse veel kindel on, peale surma ja maksude, siis see, et ma suudan alati ära eksida. Aeg oli sealmaal, et pojad endale Eestist Belfasti järele kolida. Et Tallinnast Iirimaale veel normaalset otselendu polnud, siis parim variant tundus olevat see, kui nende isa nad Šotimaale, Glasgowsse toob. Ma lähen neile sinna vastu ja tulen siis sealt koos poegadega tagasi Belfasti.

Will oli mulle korra maininud, et Glasgow on suur, koletu ja ebaturvaline linn. Ma ei tahtnud, et mu lapsed võõras riigis, mille keelt nad sõnagi ei oska, ohtu satuksid selle pärast, et ma äkki ära eksin kuskile. Otsustasin minna linnaga tutvuma, et kontrollida üle, kas leian üles hosteli, kus ööbima pidime, kas oskan sealt minna rongijaama ja rongiga lennujaama tagasi.

Vaikse ja unise Belfasti kõrval näis Glasgow tõelise metropolina. Energiast pulbitsev hullumeelse atmosfääriga linn. Ma nautisin igat sõõmu sellest. Kui jõudsin peatänavale jahmatas see mind oma rahvamassiga. Võimas! Tallinna lauuväljak ja õllesummer olid köömes selle kõrval. Glasgow oli suur, kuid minu jaoks kuidagi väga loogiline, nii ei tekkinud eksimise ohtu kordagi. Olin enda üle tõeliselt uhke. Lisaks suutsin ma leida rongist odavama variandi, kuidas lennujaama saada. Bussiga minnes oli pilet lennujaama poole odavam!

Et paar tundi oli veel lennuni aega, siis otsustasin oma joogi ja söögi kõrvale kohalikust secondhandist ostetud da Vinci koodi lugeda all ootesaalis, kuni kell rohkem ja normaalsem aeg väravatest läbi minna on. Esiteks ei raatsinud ma oma jooki ära visata, et turvaväravatest läbi minna, teiseks tablool isegi ei näidanud veel minu lendu. Ma ei tahtnud välja näidata, et ma olen hirmus pabistaja ja algaja lendaja, kes pool päeva enne lendu juba lennujaama kohale ronib.

Lõpuks oli kell nii palju, et oli paras aeg turvaväravatest läbi minna, aga minu lendu ei näidanud ikka veel tablool. Külm kahtlus puges hinge ja hakkas südant pitsitama. Helistasin ühele sõbrale, et ta kontrolliks, kas Glasgows on üks või kaks lennujaama. Tuli välja, et ongi kaks. Ja et mina olin vales lennujaamas.

Palaviku kiirusega hakkasid mõtted väljapääsu otsima. Kui kiiresti bussiga linna tagasi minna, siis ehk jõuab rongile. Silmad kella peal sundisin ma mõttes bussijuhti kiirustama, kuid nagu kiuste olime just punase tule laines. Bussijaamast rongijaama joostes sai Glasgow jooksva figuuriga kell minu jaoks uue tähenduse. Aeg jooksis kiiremini kui mina. Rong oli läinud, takso jaoks polnud mul raha. Ma olin tulnud ainult päeva veetma Glasgowsse, seega ei võtnud ma parem oma pangakaarti kaasa, vaid teatud summa sularaha, et süüa päeval osta ning rongipilet.

Aeg oli sealmaal, et oleksin pidanud juba lennujaamas väravaist läbi olema. Lootsin, et ehk on lennukiga midagi juhtunud, ehk lend hilineb ja ma jõuan ka poole tunni pärast mineva rongiga lennuki peale. Aga lend ei hilinenud ja lennujaam suleti ööseks. Mul olid lühikesed riided seljas, sest olin oma arust tulnud vaid ilusat päikeselist päeva veetma kõrvallinnas. Kõndisin mööda öiseid tänavaid ning kaalusin, kas oleks hea mõte kodutu naise kõrvale teki alla ronida. Saaks veidi sooja.

Lootsin, et teine lennujaam on veel lahti ja läksin ööseks sinna. Inimesed läksid üksteise järel lennukile, mina istusin ja mõtlesin. Telefoni aku oli tühjaks saanud pärast seda kui olin lähedasematele sõpradele sõnumi saatnud, et olen Glasgows tõsises hädas ja vajan abi. Raha oli alles vaid üks pound. Otsustasin oodata kella kuueni ja siis oma poundi tasulise internetiarvuti jaoks kulutada. Ehk on keegi eestis elavatest ja tööl käivatest sõpradest messengeris onlines ja saab mind aidata.

Unetuna kõval raudtoolil hommikut oodates üritasin välja mõelda, mis variandid mul oleks, kui kedagi online pole ja ma Belfasti tagasi ei pääse. Ma peaksin uue töö otsima Glasgowsse. Kui kunagi palka hakkaksin saama, siis saaksin Belfasti oma asjadele järele minna. Kuu jagu oli üür makstud, lisaks tagatisraha. Selle aja jooksul majaomanik mu asju tänavale ei viskaks. Nutt tuli kurku, kui mõtlesin, et mul ju tegelikult oli juba töö, mis mulle tõesti meeldis ja mind oli ootamas seal kuskil pehme voodi, padi ja tekk.

Hommikul oli mu laste isa ainsana nii vara messengeris sees ja ta ostis mulle lennupileti tunni pärast väljuvale Belfasti lennule. Ma oleks tahtnud rõõmust üle lennujaama karjuda, kui broneerimisnumbri üles kirjutasin ja piletikassasse läksin. Ma olin pääsenud!

Belfastis lennujaamas välja astudes valdas mind selline kergendustunne, et pisarad tulid silma. Ma olin kodus! Kuid.... Siiski oli midagi valesti. Lennujaam oli, autoparkla selle ees oli, aga kus oli raudtee? Selleks, et koju saada, peaksin ma kõndima üle raudtee, keerama paremale ja kõndima 15 minutit koduni. Mida ma aga ei suutnud leida, hoolimata mitmest tiirust ümber lennujaama, oli raudtee.

Mäletasin, et kui ma Glasgowsse lendasin, siis oli lennujaamahoone remondis. Kas nad tõesti olid selle ühe päevaga valmis saanud? Kuid kuhu nad raudtee tõstnud olid? Küsisin nõutult lõpuks turvamehelt abi, kuhu poole ma peaksin minema, et raudteeni jõuaksin.

Turva vaatas mind nagu päikesepiste saanud pandakaru. Sassis juuksed, magamatusest punased silmad, kahvatu väsinud nägu, tumedad rõngad silmade all, tuvastas ta vaikiv kaalutlev pilk.
„Siin ei ole rongijaama läheduses,“ vastas ta lõpuks.

„Kuidas ei ole? Enne ju oli! Ma ikka olen ju Põhja-Iirimaal Belfastis, eks? Siin ei ole ju mitut Belfasti?“ vaidlesin talle ahastuses vastu, hirmununa, et eks on mind äkki mõnda teise Belfasti kogemata lennutanud. „Ma kohe kindlasti tulin üle raudtee Belfasti lennujaama enne kui Glasgowsse lendasin. Mis selle raudteega siis vahepeal juhtus?“

„Ah!“ valgustas turva nägu lõpuks arusaamine. „Sa vist läksid teisest lennujaamast enne. George Best City Airporti juures on tõepoolest raudtee, aga siin on Belfast International Airport.“

Ei olnud võimalik! Ka Belfastis oli kaks lennujaama ja ma olin jälle vales lennujaamas.
„Kui palju siit kesklinna on?“

„Belfasti kesklinna? Nii 30 km ringis...“

Valus! Olin seda juba tunda saanud Iirimaal elades, et siin hääletajaid peale ei võeta. Kui Sheila juures elasime, siis ühel päeval otsustasime Liinaga Galwaysse tööd otsima minna. Kiiret meil ei olnud, seega tundus hääletamine hea plaan olevat. Sättisime endid hommikul bensiinijaama kõrvale ja hakkasime hääletama. Peagi peatus üks buss, mille juurde me siis elevil tormasime. Buss oli tegelikult vaid bensiini võtmiseks peatunud ja me lihtsalt saime tema peatumisest valesti aru, kuid lahke bussijuht nõustus meid Galway linnapiirile ära viima.

Galwayst tagasi tulema hakates selguski, et hääletajaid siinkandis peale ei võeta. Me kõndisime ja kõndisime, kuni lõpuks jõudsime sildini, mis näitas, et Galwayni on 38 km ja koduni veel vaid 5 km. Liina jalad olid täis vesiville ja järgmisel päeval ta voodist tõusta ei suutnud.

Ma olin väsinud, meeleheitel ja otsustasin parem kindla peale minna. Rääkisin lennujaamas bussijuhile kurva loo sellest, kuidas Glasgows mu rahakott ära varastati. Õnneks bussijuht teadis nii mõndagi neist šoti kaabakatest seal jubedas linnas, ütles, et ma olin isegi veel õnnelik olnud, et mu passi ära ei varastatud. Belfastis elavat hoopis teist masti inimesed, kes ei valeta ega varasta nagu nood kaabakad seal.

Mul oli ka hea meel selle üle. Mis siis, et mina valetanud olin – see elu, mida mina elasin, kohe kindlasti elamiseks ei saanud nimetada. See oli rohkem ellujäämisvõitlus. Darvinismi katsejäneseks olemine.

Kodus panin oma telefoni laadima. Helistasin seejärel kontorisse, et ma ei jõua täna tööle. Olen hirmus haige. Ja enne kui kõik sõnumid telefoni kohale jõudsid, magasin ma juba õndsa und. Paanikas sõbrad olid mulle öö jooksul kümneid sõnumeid saatnud, et teada saada, kus ma olen, miks ma seal olen, mis mul juhtus, kas ma olen elus ja miks ma telefoni vastu ei võta. Kui ma kunagi õhtul üles ärkasin, siis andsin neile teada, et kõik on korras. Kriis oli möödas.

BARCELONA piltides

Ma usun, et ma pole ainuke, kes Barcelonas ringi kõndides ümiseb Queeni ja Montserrat Caballe "Barcelonat" pidevalt. Isegi kui ühepäevasel tripil Olümpiastaadionile ei jõudnud, kus 1992 aasta olümpia peeti ja mille jaoks see laul loodud oli. Kahjuks Freddy Mercury suri seitse kuud enne olümpiat, kuid see laul siiski kõlas olümpiahümnina seal. Laulu video filmiti selle aja maailma suurimas ööklubis Ku (praeguse nimega Privilege) Ibizal, siintoodud video on live esitluselt Barcelonas Espanya väljakult.

Barcelona olümpiamängud olid olulised ka Eestile, sest seal võitis Erika Salumäe teatavasti uue Eesti Vabariigi esimese olümpiakulla.  Unustamatu hetk Eesti ajaloos.

Ja Eestile vähem oluliste asjadena seostuvad Barcelonaga järgmisena jalgpall ja Messi. Barcelona FC ja Messi pildid, posterid, särgid jm olid igal pool üle linna. Jalgpallist ei saa seal üle ega ümber. Staadioni ümber oli suur fännide hulk, kes staadionituuri ootasid või sealt tulid, staadioni kõrval olevas kohvikus istusid või iga postri kõrval ennast pildistasid. Kes sinna kunagi minna tahab, siis 5. või 9. metrooliin ja Collblanc peatus. Liin 9 tuleb otse lennujaamast kusjuures.

 Staadionituuri pileteid saab kas kohapealt osta või siis internetist nende kodulehelt ette osta. Kuna Barcelona on korralik suurlinn, kus ühest kohast teise sõitmine võtab metrooga hunniku aega, siis pigem ostaks ma need piletid kohapealt, jääb ära stress selle pärast, et õigeks ajaks on kohale vaja jõuda. Kes mängule tahab minna, siis matchi piletid peab küll väga varakult valmis ostma, pmst peab pidevalt jälgima meeskonna uudiseid ja mis päeval piletid müüki tulevad ja siis kohe müüki tulemise päeval ära ostma. Pärast võib olla liiga hilja juba.

 Kui rahas pole küsimus ja soovite megaelamust tõsiuskliku fännina, siis täispaketi pileteid on veidi paremas saadavuses. Selle sees siis hotell, staadionituur, pidulaud mängu ajal, lisaks igavene au ja uhkus, et you did it!

 Peale jalgpalli on Barcelonas väga vinged mosaiigid igal pool. Nii majade seintel, kui metroopeatustes, kui ka Park Güellis.

Park Güell on aedade ning arhitektuuriliste elementide kompleks mis asub Carmel Hillil. Ehitati see 1900-1914, autor modernistliku stiili viljeleja, arhitekt Antonio Gaudi, kes naturaalseid materjale vormis oma stiili järgi sammasteks, aedadeks, treppideks, koobasteks. Töö tellija oli kohalik kolerikas ärimees Eusebi Güell, kelle nime ka park kannab nüüd ja kes arvas, et just Gaudi oli see õige mees, kes suudaks uues pargis kajastada kaasaegset industrialiseeruvat ühiskonda.

Ametlik avamine avaliku pargina toimus 1926. Park Güell kuulub UNESCO maailma ajaloopärandite nimistusse.

Park Güell sissepääs täiskasvanule on 8 eurot, alla 6 aastased lapsed on tasuta, kuid neile peab ka selle tasuta pileti küsima kassast, muidu saadetakse väravast tagasi pileti järgi. Sisse lastakse kuni kella 8-ni õhtul, kuid seal viibida võib kaua soovitakse. Mingil hetkel kadusid valvurid ära, kuid paljud alad pargis olid luku taga, nii et need kes värava juures tasuta sissepääsu aega ootasid, need pääsesid vaid pisikesele alale ringi vaatama. Kuigi ka minusugused hilised piletiostjad ei pääsenud vabalt enam ringi liikuma igal pool.  

 Seal on palju treppe, on eraldi kaart ka ratastoolis või titekäruga liikujate jaoks tehtud, nii et saab kenasti hakkama seal igaüks. Pimedana sinna üksi ei läheks, sest kui mu kohutav kolmene hakkas liiga ääre poole kiskuma, siis juba turvamees hakkas meile lähenema, mis siis, et ma kohutaval kolmesel käest kinni hoidsin. Lastega reisimisel igastahes on keeruline kvaliteetseid fotosid teha, sest pidevalt on keegi süles keerutamas ja kargamas ning suurem osa pilte on udukogud lõpuks.

Ülemisel pildil siis mosaiigis salamander, tuntud el Drac nime järgi. Selle selja taga olevate sammaste peale toetub vaateplatvorm, kuhu jäävad ka need kaunid mosaiikmüürid.

Güelli nime kannavad ka mitmed teised Gaudi tööd, mõisahoone jmt. Kena, et rikkad inimesed on oma jälje maailma jätnud ka teisiti, kui ainult varanduse kokkukraapimisega ja presidendiks kandideerimisega.

Park Güellist avaneb see tuttav vaade linnale ja merele, mis esimese asjana tavaliselt ette tuleb, kui googeldate Barcelonat. Ja need imelised mosaiikmüürid...

Kui Park Güelli on parem minna nr 116 bussiga või taksoga, mis on Hispaanias odav, siis tagasi kesklinna poole on lausa lust allamäge kõndida. Ülesmäge teekond Sagrada Familia juurest võttis tund aega lapsekäruga, mäest alla aga 15 minutit. Või vähemalt tundus nii. PS. Lennujaamast saab osta selliseid ühistranspordi pileteid, mis katavad nii lennujaama teekonna kui ka kogu bussi-trammi-metroovõrgu. maksis 14 eurot kahe päeva oma.

Sagrada Familia on suur kirik, mille arhitekt jällegi Gaudi. Ehitus algas 1882, Gaudi võttis asja üle 1883 ja nagu pildilt näha, siis ehitus kestab siiani. Kuigi ehitis on lõpetamata, on see siiski võetud UNESCO maailmapärandite hulka. Väikeste lastega seda vaatama ei läheks, sest see on ikka tohutu suur, õnneks liftid paistsid liikuvat siiski. Korraliku elamuse saamiseks soovitan kõvasti aega varuda, piletid ette osta, võimalikult väike pagas kaasa võtta, sest enne sisenemist otsitakse kõik läbi. Ja siis kui lõpuks sisse saate, siis võib seal vist tunde imetleda. Meil kahjuks olid tited kaasas ja loobusime sisse minemisest. Järgmisel korral, kui üksi rahulikult minna saab, siis läheme sisse.

Ma olen alati siiralt imestanud, kuidas inimesed mingite nii elementaarsete ja lihtsate asjade jaoks nii palju aega ja tööd ja vaeva pühendavad, nagu seda on nii söömine kui ka maja ehitamine. Tegu on ju inimese baasvajadustega, mille katmine ei peaks terveid inimeste eluaegasid või söögivalmistamise puhul mitmeid tunde võtma. Aga samas on imeline, et on neid, kes seda uskumatu pühendumisega võtavad. Ja ehitavad selliseid pärle. Või pakuvad selliseid toiduelamusi nagu näiteks Heston Blumenthal.

Iga pisike tükk majast on ära nikerdatud. Kui kuskil jumal ennast ilmutama peaks, siis tõenäoliselt valiks ta just sellise koha. Või siis Jumalaema kiriku Pariisis. Vähemalt oleks see aus peale kõike seda, mida need inimesed - arhitektid ja ehitajad ja rahastajad jne, on tema heaks (st auks) teinud.

 Kui kunagi kiirrongiga Prantsusmaalt Hispaaniasse sõidate, siis Hispaaniasse saabumisel sõidate ka peaaegu Sagrada Familia alt läbi. Kuigi kardeti, et see tunnel mõjub halvasti kirikule ja hakkab seda lõhkuma, nagu on paljude raudteeäärsete majadega läbi ajaloo juhtunud, siis nende kolme aasta jooksul, mil see kiirrongi tunnel seal olnud on, ei ole veel kahjustustest raporteeritud.

Barcelona näol on tegu korraliku suurlinnaga. Kui Ateena, Pariisi ja New Yorki vaatamisväärsused asuvad suht lähestikku ning neid on päevaga võimalik kasvõi jala läbi käia, siis Barcelona jaoks peab kas pikemalt aega varuma või sinna ikka ja jälle tagasi minema. Kuigi sellist tunnet seal ei tekkinud nagu Kreekas, et tahaks sinna elama jääda, siis selline tunne tekkis küll, et sinna peab kindlasti tagasi minema turistina. 

 Peale kella üheksat õhtul tasub ennast Placa d'Espanyale vedada, isegi kui peale pikka päeva poolsurnud olete. Muusika saatel toimuv värvilise veega purskkaevushow on tõeline vaatamisväärsus, millest küll palju kaduma läheb, kui terve selle aja ainult selfisid üritate teha endast ja oma armsamast nagu see alumise pilti india armastajapaarike, kes kogu selle aja olid seljaga purskkaevu poole ja üritasid perfektset selfit teha. Olulisem on ju näidata teistele, mitte vaadata ise.

See on siis see sama koht, kus ülaltoodud live kontsert Queenil ja Montserrat Caballel toimus. Võib vaid ette kujutada, millise võimsa elamuse see pealtvaatajaile ning neile endile jättis tookord. Freddy Mercuryl siis au esineda oma iidoli Montserrat Caballeliga koos ja olümpiamängude hümni kaasautor ning kaasesitaja olla. Montserrat Caballel siis esinemas kodupubliku ees, koos oma lemmikbändi Queeniga ja esitamas Barcelona 1992 olümpiamängude hümni. Milline positiivne ja võimas energia võis valitseda kohapeal kogu sellest heast showst, arhitektuurist, valgusest, värvidest, muusikast, soojast kliimast, kõrvalseisvatest inimestest. Midagi taoliselt võimsat võis see olla nagu Tõnis Mägi esituses kõlanud "Koit" laulupeol.

Ja veini saab Barcelonas poest osta 1 euro ja 59 sendiga, suure karbitäie maasikaid aga ühe euroga... You just have to love Barcelona!

Meri.

Pärast kasse ja söömist on järgmine tore asi meri. Eriti suuremat lainetega meri. Kohe nii suurte lainetega, et need liiga uudishimulikud poisid märjaks pritsivad ja beebi üllatunult silmi pilgutama paneb, et kust need veetilgad talle keset päist päikeselist päeva keset nägu järsku said.

Kui ma kunagi penskariks saan ja mitte midagi enam teha ei ole, sest sellel ajal ma tõenäoliselt enam lennata ei julge ja bussireis Belfasti võtab ainult kolm tundi aega, siis hakkan merd maalima. Võtan oma paberid ja pintslid kaasa ja istun kuskile Giants Causewayle või Cliffs of Moherile maha ning hakkan maalima. Või lihtsan prindin enne foto suurele paberile välja ja siis teen nägu nagu ma ise oleks seda maalimas. Kujutan ette, kui palju austajaid mulle selja taha siis koguneks, kellele ma võiks pakkuda raha eest portreede maalimist. Kuigi minu tegeliku joonistamisoskuse juures oleksid need portreed umbes taolised