I am Bellend

KSI "I am Bellend" on siis jällegi üks raamat mu poegade riiulist. Juba kaanepildi järgi võis aru saada, et see ei saa mingi viisakas motivatsiooniraamat olema, nagu eelmise juutuuberi oma seda oli. KSI raamat oli aga väga naljakas. Lisaks õpetlik - emotikonide ja lühendite tähendused, kuidas hoiduda pedodest ja skämmeritest. Interneti ohtusest rääkimine on juba ainuüksi põhjus, miks selle raamatu peaks oma poegadele ostma. Hunnik roppusi ja roppe nalju on seal lisaks, nii et tüdrukutele vast ei sobi, aga poistele kindlasti meeldib.

Hello Life

Marcus Butler "Hello Life" on üks nendest raamatutest, mida mu poeg tahtis kohe kindlasti saada niipea kui see kunagi ilmus. Olevat üks kuulus juutuuber, kes raamatu kirjutas. Olles varasemalt näinud mõningaid juutuubi videosid, mida mu pojad naljakaks pidasid (näiteks mikrouuni pea kinni tsementimise video TGFbro), siis arvasin, et see raamat on järjekordne taoline "kõva" mehe poosetamine. Kuidas ma küll eksisin!
Terve see raamat on üks väga korralik eneseabiõpik teismelistele, seal on 1 osa pühendatud tervislikule toitumisele ja trennitegemisele. Teine osa on kohtamas käimisest, kuidas aru saada, kas sa tüdrukule meeldid või ei ole ta sinust huvitatud, mida rääkida kohtamisel jne. Kolmas osa on perekonna ja sõpradega seotud kriisidest üle saamine, eluliste näidetega. Neljas osa on enesele kaugemate eesmärkide seadmisest, mida elust tahetakse jmt.
Väga kasulik raamat mu arust! Peaks iga teismelise poisi öökapi peal olema.

Hostages to Fortune

Viies ja viimane raamat Joan Lingardi Kevini ja Sadie sarjast on "Hostages to Fortune". Võrreldes eelmistega on see kõige nõrgem raamat. Mitte halb, aga lihtsalt mitte enam suurepärane. Kui eelmised olid keeruliste mustritega eliitkangad, siis see viimane oli nagu amatööri poolt tehtud lapitekk. Uusi huvitavaid konflikte ei olnud, probleemid laiendatud peredega läksid äärmuslikumateks, kuid jäid lahendusteta. Lugu jäi kuidagi poolikuks. Mingit spetsiifilist suurt teemat ei olnud, olid mitu erinevat kõrvalteemat, mis koos töötama ei hakanud nii, et ühtseks tervikuks oleks lugu kujunenud.
Huvitav ja hea lugemine ikka, aga eelmised neli olid lihtsalt paremad.

Edit:
Tegelikult peale mitut tundi mõtlemist, sain ma aru, mis oli selle raamatu teema ja miks ta sellise poolikuna ja ilma korraliku lõputa tundus - kõiki asju elus ei saa muuta ja vahel lihtsalt tuleb sellega leppida, et me ei suuda kõike oma elus kontrollida. Me peame lihtsalt õppima võtma asju nii nagu nad on ning kontrollima oma emotsioone nende asjade suhtes, sest suhtumine on ainus, mida me alati ise kontrollida saame. Tehkem siis tarku valikuid selles osas, keda-mida armastada, vihata või ignoreerida, sest oma tunnetega peame elama oma elu lõpuni.Nende samade probleemidega jääme tõenäoliselt alatiseks vaevlema, aga ärgem siis vähemalt ennast hävitagem, vaid leppigem, et see probleem on olemas ja lahendust sellele alati ei pruugi olla ja me ei pea ennast sellega vaevama rohkem, vaid õppima koos selle probleemiga elama.

Ja teine mõte selle raamatu põhjal - äärmusliku minimalismi ja askeetliku elu üle suudavad õnnelikud olla vaid need, kes on sellise elu endale ise valinud. Need, kes on selles sunduslikult, on õnnetud ja jäävad õnnetuks ka siis, kui asju järjest rohkem koguneb, sest alati on vaja midagi uuemat ja paremat. Kergem on seda askeetliku minimalistliku elu valikut teha neil, kes on tulnud majanduslikult kindlustatud lapsepõlvest, sest nad on juba õppinud, et asjad ei asenda tundeid ja neil ei ole sisse kasvanud see pidev saamahimu, et ma pean selle käekoti/kingad/auto/diivani saama, muidu ma suren st ei ole teistega võrdväärne.

A Proper Place

Neljas raamat Joan Lingardi Kevini ja Sadie sarjast - "A Proper Place" lahkab seekord suhteid laiendatud perekonnaga. Olles neli raamatut viiest ära lugenud, ei oska ma isegi öelda, milline neist parim on, sest iga raamat on täiesti omal teemal, tähelepanelik detailide osas ja arendav lugejale, sest kõik situatsioonid on otse elust ning võivad igaühel ette tulla. Hea on lugeda, kuidas keegi teine neid probleeme lahendanud on.
Igastahes on Kevini ja Sadie sari mu lemmikraamatute tipus praegu. Veel viimane raamat on vaid lugeda jäänud ja loodetavasti on ka see sama kõrgel tasemel, kui kõik eelnevad neli olid. Esimene raamat "The 12th Day of July" oli siis puberteediealiste oma seisukohtade võtmises, mitte et kõike usutakse pimesi, mida täiskasvanud räägivad. Teine raamat "Across the Barricades" oli oma tõekspidamiste eest võitlemises, otsustamises, kas valida kerge teekond ning vooluga kaasa minemine, või võidelda oma seisukohtade eest ja jääda hukkamõistu laviini alla. Hukkamõistjaid ja parastajaid oli siis nii omade kui vastaste poolel. Kolmas raamat "Into Exile"  oli linnaelu laastavast mõjust, kui tekib tunne, et kõiki neid asju on vaja, laenusid on kerge võtta, rahanappus tekitab suhteprobleeme, ahvatlusi ja ahvatlejaid on igal sammul. Neljas raamat oli siis see sama "A Proper Place" ja viienda raamatu "Hostages to Fortune" lugemine on alustamisel.

Her Enemy

Leena Lehtolainen ja tema Maria Kallio sarja teine raamat Her Enemy. Esimene oli siis My First Murder.
Teine raamat on tiba parem kui esimene. Jällegi on raamatu tugevaimaks küljeks tegelased, nad on isikupärased, usutavad, räägivad rollikohaselt, mitte ei mõju võltsina. Nõrgaks küljeks oli süzhee, liiga palju juhuslikke kokkulangevusi, mida oli loo kokkujooksmiseks vaja. Ning mõningad situatsioonid, mille vajalikkus oli kaheldav mu jaoks. Ning lõpp oli pettumuseks veidi - juba teist raamatut järjest on mindud ausa ülestunnistuse, rünnaku ning tagaajamise-autode kihutamise teed. Ehk filmilik lõpp. Süüdlane oli ära arvatav juba algusest saati, seega ma ei saanud osade tõendusmaterjalide mängu toomisest aru, need olid üleliigsed mu arust.
Igastahes. Kui nii häid tegelasi poleks, siis loo enda pärast ei viitsiks lugeda, aga tegelased väga meeldivad, nii et jätkan selle sarja edasi lugemist. Mitte võibolla kohe, aga paari teise raamatu järel. Vaheldust on tarvis ju ka.

Friend Request

"Friend Request" Laura Marshall.
Üks vähestest krimkadest, kus ma süüdlast ära ei arvanud ja kahtlustasin täiesti valet inimest. Seda tõenäoliselt seetõttu, et karakterid olid kõik segamini pööratud - kes oleks pidanud olema hea, oli tegelikult paha ja kes oleks pidanud olema hea, oli paha. Peategelane oleks siis pidanud olema see hea, kes raamatu lõpuks süüdlase leiab - noh, oma eesmärgi ta täitis, aga heaks tegelaseks teda nimetada ma ei suuda. Peategelane oli väiklane, süüdistas kõiki teisi oma valedes valikutes. See paha tegelane Sophie, kes mõrvatakse kokkutulekul, oli ainus kellest mul siiralt kahju oli (Estherist ka oli kahju tegelikult). Ta üritas oma eluga hakkama saada, nii kooli ajal kui ka hiljem. Millegipärast on tüüpiline ettekujutus see, et kiusajad kõik lõpetavad madalapalgalistena ning koolikiusatud saavad rikasteks ja edukateks ärimeesteks-naisteks. Pigem on kiusajatel lootus paremini ärimaailmas läbi lüüa, sest nad on terve kooliaja harjutanud seda, kuidas end maksma panna ning kuidas oma tahtmist saada. Samas kui kiusatutel püsib madal enesehinnang ning neil on harjumus iga väikese tagasilöögi korral oma kesta tagasi peitu pugeda.
Igastahes oli mu arust Sophies väga kena, et ta oma sõpra Louise'i aitas kogu aeg, laenas talle oma riideid, tegi talle meiki, õpetas poppide grupi käitumisreegleid ehk tolerantsust selles osas, mida teised teevad, mitte et ta ei kargaks teistele oma hinnangutega näkku ja ei tekitaks asjatuid konflikte. Samas see Maria, kes siis nö kiusatu oli, kommenteeris kõiki halvustades, kutsus Sophiet litsiks teiste ees, valis omale ühe inimese (Louise) välja, keda oma sõbraks tahtis ja reageeris üle võlli, kui Louise ikka Sophiet eelistas, kui oma kõige pikaajalisemat sõpra. Maria ise kohtles seda kõige madalamal sotsiaalsel astmel olevat Estherit samamoodi külmalt ning ignoreerides, kuni aru sai, et tal pole poppide gruppi asja, sest ta käis oma ülbitsemisega teisele närvidele, ning alles siis hakkas Estheriga sõbrustama.
Ühesõnaga oli raamat Louise vildakast vaatepunktist kirjeldatud ning seetõttu ei olnud ka süüdlane-süüdlased ära aimatavad. Segadusse ajasid ka vahepealsed kaldkirjas lõigus, kus sadomaso kirjeldati, mida ma arvasin esiti olevat Maria vahepalad.
Omajagu põnev lugemine, aga tegelaste osas tekkis küll ahastus ja soov kirjanikult küsida, kas vildakad karakterid olid taotluslikud või on meil lihtsalt nii erinevad arusaamad kiusatavatest ja kiusajatest ning sellest, keda edukaks võib nimetada ning mis on eduka elu alused. Minu jaoks karjääri tegemine edu näitajaks pole. Inimese rahulolu oma eluga ning suur sõpruskond aga küll.

My First Murder

Leena Lehtolainen "My First Murder", Soome krimikirjandusega esmakordne tutvumine.
Minu arvates on tegu tubli keskpärase krimkga, parem kui Katrin Pauts. Igavaks peeti seda arvustustes ehk sellepärast, et puudusid cliffhangerid, mida mõni kirjanik (David Lagerkrantz) jällegi kuritarvitab. Mind cliffhangerite puudumine ei häirinud. Positiivsed küljed - karakterid on väga hästi välja kujundatud-kirjutatud, süzhee korralik. Nõrgad kohad on raamatu lõpu liiga klisheeks minemine, etteaimatavus nii süüdlase osas kui tegevusliinide osas. Esialgu häiris ka ajastu, 90ndate algus on liiga ära nämmutatud krimikirjanduses, aga kuna originaalkeeles on raamat välja antud juba 1993. aastal, siis arusaadav, miks selline aeg valiti. Miks aga nii palju aega hiljem inglise keelde tõlgiti ja veel rohkem aega hiljem eesti keelde, seda ei taipa. Võibolla pole kaasajas midagi paremat tõlkimiseks hetkel.
Suurim pluss aga olid karakterid selle raamatu juures ja kindlasti loen ka järgmisi Leena Lehtolaise raamatuid. Minu jaoks ei olnud igav.