Üks vähestest krimkadest, kus ma süüdlast ära ei arvanud ja kahtlustasin täiesti valet inimest. Seda tõenäoliselt seetõttu, et karakterid olid kõik segamini pööratud - kes oleks pidanud olema hea, oli tegelikult paha ja kes oleks pidanud olema hea, oli paha. Peategelane oleks siis pidanud olema see hea, kes raamatu lõpuks süüdlase leiab - noh, oma eesmärgi ta täitis, aga heaks tegelaseks teda nimetada ma ei suuda. Peategelane oli väiklane, süüdistas kõiki teisi oma valedes valikutes. See paha tegelane Sophie, kes mõrvatakse kokkutulekul, oli ainus kellest mul siiralt kahju oli (Estherist ka oli kahju tegelikult). Ta üritas oma eluga hakkama saada, nii kooli ajal kui ka hiljem. Millegipärast on tüüpiline ettekujutus see, et kiusajad kõik lõpetavad madalapalgalistena ning koolikiusatud saavad rikasteks ja edukateks ärimeesteks-naisteks. Pigem on kiusajatel lootus paremini ärimaailmas läbi lüüa, sest nad on terve kooliaja harjutanud seda, kuidas end maksma panna ning kuidas oma tahtmist saada. Samas kui kiusatutel püsib madal enesehinnang ning neil on harjumus iga väikese tagasilöögi korral oma kesta tagasi peitu pugeda.
Igastahes oli mu arust Sophies väga kena, et ta oma sõpra Louise'i aitas kogu aeg, laenas talle oma riideid, tegi talle meiki, õpetas poppide grupi käitumisreegleid ehk tolerantsust selles osas, mida teised teevad, mitte et ta ei kargaks teistele oma hinnangutega näkku ja ei tekitaks asjatuid konflikte. Samas see Maria, kes siis nö kiusatu oli, kommenteeris kõiki halvustades, kutsus Sophiet litsiks teiste ees, valis omale ühe inimese (Louise) välja, keda oma sõbraks tahtis ja reageeris üle võlli, kui Louise ikka Sophiet eelistas, kui oma kõige pikaajalisemat sõpra. Maria ise kohtles seda kõige madalamal sotsiaalsel astmel olevat Estherit samamoodi külmalt ning ignoreerides, kuni aru sai, et tal pole poppide gruppi asja, sest ta käis oma ülbitsemisega teisele närvidele, ning alles siis hakkas Estheriga sõbrustama.
Ühesõnaga oli raamat Louise vildakast vaatepunktist kirjeldatud ning seetõttu ei olnud ka süüdlane-süüdlased ära aimatavad. Segadusse ajasid ka vahepealsed kaldkirjas lõigus, kus sadomaso kirjeldati, mida ma arvasin esiti olevat Maria vahepalad.
Omajagu põnev lugemine, aga tegelaste osas tekkis küll ahastus ja soov kirjanikult küsida, kas vildakad karakterid olid taotluslikud või on meil lihtsalt nii erinevad arusaamad kiusatavatest ja kiusajatest ning sellest, keda edukaks võib nimetada ning mis on eduka elu alused. Minu jaoks karjääri tegemine edu näitajaks pole. Inimese rahulolu oma eluga ning suur sõpruskond aga küll.
No comments:
Post a Comment