Tondinahad

Aimee Beekmani "Tondinahkade" raamat ilmus sel aastal, kui ma null klassi läksin. Mulle meeldis see raamat väiksena, sest see oli seiklustest ja uutest algustest. Mulle meeldisid raamatud, mis tegelesid teemadega "mis on selle metsa taga". Praegu lugedes on hoopis teised asjad, mis silma hakkasid. Kurbus sellest, et peategelane kartis tundeid välja näidata. Pahameel sellest, et teised alati vingusid ja käkke keerasid. Ja väga suur kurbus sellest, et kaljujoonistused kästi ümber teha kunstnikuhingega tüübil. Samas on kõik need asjad ka tänapäeva üle kantavad. Esialgu tuli mõte pagulastest pähe, siis sellest, kuidas valge mees Aafrikast (Atlantisest?) kunagi iidsel ajal minema läks. Siis tuli lõpupoole sotsialismiaja meenutusi pähe tänapäevase poliitilise olukorraga segiläbi.
Selle raamatu nautimiseks peab vist mingit tüüpi elukogemus olemas olema. Tänapäeva lapsed sellist juttu vist ei viitsiks enam lugeda. Liigitub mu jaoks sinna Alice Imedemaa, Väikese printsi ja Piret Raua lasteraamatute riiulisse.