Minu arvates on tegu tubli keskpärase krimkga, parem kui Katrin Pauts. Igavaks peeti seda arvustustes ehk sellepärast, et puudusid cliffhangerid, mida mõni kirjanik (David Lagerkrantz) jällegi kuritarvitab. Mind cliffhangerite puudumine ei häirinud. Positiivsed küljed - karakterid on väga hästi välja kujundatud-kirjutatud, süzhee korralik. Nõrgad kohad on raamatu lõpu liiga klisheeks minemine, etteaimatavus nii süüdlase osas kui tegevusliinide osas. Esialgu häiris ka ajastu, 90ndate algus on liiga ära nämmutatud krimikirjanduses, aga kuna originaalkeeles on raamat välja antud juba 1993. aastal, siis arusaadav, miks selline aeg valiti. Miks aga nii palju aega hiljem inglise keelde tõlgiti ja veel rohkem aega hiljem eesti keelde, seda ei taipa. Võibolla pole kaasajas midagi paremat tõlkimiseks hetkel.
Suurim pluss aga olid karakterid selle raamatu juures ja kindlasti loen ka järgmisi Leena Lehtolaise raamatuid. Minu jaoks ei olnud igav.
No comments:
Post a Comment